Kaarel Tarand: volbrita on kultuurrahva tulevik poolik

Foto: ERR

Kui volbriööd ei toimu ka järgmisel kevadel, võib juhtuda, et ülikoolist saavad bakalaureusekraadi noored, kelle stuudiumi ajal ei toimunudki rongkäiku, lõkketegemist ega ülikooli rektorile ettejoomist, arutleb Kaarel Tarand Vikerraadio päevakommentaaris.

Aprilli viimane päev on tudengite karjalaskepäev. Vastavalt peaks see päev olema täis uudiseid ülikoolilinnade valmistumisest õhtuks, mil koidikuni antakse sümboolselt kogu võim tudengitele, ja muid uue kasvava haritlaspõlvega seotud teateid. Aga ei ole.

Volbriöö on tühistatud teist aastat järjest. See ei tähenda, et pidu päris toimumata jääks, aga ametlikult midagi ei tehta, sest eks oskab iga korralik tudeng meisterlikult seaduskuulekust teeseldes oma tahtmise ikka kätte saada.

Oletagem, et ühiskonna lootused vana normaalsuse juurde naasmisest realiseeruvad vaid poole ulatuses ja jääme aastateks tsüklisse "suvel lahti, talvel kinni". Keda see kõige rohkem kahjustab? Mitte turismi, mitte metsandust. Ikka ülikooli.

Kui volbriööd ei toimu ka järgmisel kevadel, võib juhtuda, et ülikoolist saavad bakalaureuse kraadi noored, kelle stuudiumi ajal ei toimunudki rongkäiku, lõkketegemist, ülikooli rektorile ettejoomist, ei kehtinud laulusõnad, et "kes saab noorust noorust keelata, kui see tahab tahab hõisata". Keegi sai keelata.

Mida kauem see kestab, seda suurem on hoop rahvusliku haritlaskonna uute sugupõlvede arengule. Mida pikem on katkestus, seda sügavamast august peab hakkama võimudele ja ühiskonnale uut veenmistööd tegema, et meie eneseteostuses rahvana ei ole rahvusülikoolist tähtsamat institutsiooni.

Pandeemia ajal on Eesti meditsiinisüsteem ja haiglavõrk saanud tohutult tähelepanu, selle toimetuleku ülempiire on testitud ja mõõdetud. Võimalik, et peaaegu on mõistetud, millises defitsiidis nii raha kui ka inimeste poolest on haiglad ühiskonna hullemast päästnud. Aga edetabelite ajastul, mil kõiki pannakse pingeritta, pole päris kohatu küsida, miks haiglad on nn eesliinil, aga ülikoolid mitte.

Lamedalt kõrvutades võib väita, et haiglaid ei saa ilma ülikoolita olemas olla, aga ülikoolid ilma haiglateta küll. Ülikoolid vedasid inimkonda teadmiste poole aastasadu enne, kui meditsiin moodsas mõttes kuju võttis ja just ülikoolides on tänapäevased haiglad üldse välja mõeldud.

Paari nädala eest kirjutas Andrus Kivirähk Eesti Päevalehes kahetsedes, kuivõrd poolikuks või olematuks on piirangute ajal jäänud üliõpilaselu sotsiaalne osa, see tükk õpiaastatest, mis kujundab haritlaskonna maailmavaateid, loob vajaliku inimsuhete võrgu kogu eluks. Aga millest ei puudu ka tunded ja romantika, kõik see, mida ulatuslikult kajastavad 19. sajandi buršilaulud või millest on kirjutanud Bernard Kangro oma Tartu-romaanides.

Kui ikka vaikse Emajõe kaldal ei saa vahetult kuldjuukseid-punahuuli suudelda, siis jäävad loomata tuhanded tulevased haritlaspered. Kriisikoolis kaugõppel olnutesse ei kasva ka sisse eluaegset hingelist sidet oma ülikooliga.

Romantika ja sotsiaalelu kõrval kängub teinegi pool.

Eneli Kindsiko kirjutab Sirbis, kui katastroofiliselt on pedagoogiline kaugsuhtlus mõjunud nii õpetamise kui ka õppimise kvaliteedile. Ja kuidas ka üliõpilased annavad endale aru, et hädaga saadud Zoomi-bakalaureuse või Teamsi-magistri kraad on sisutühi ning lõikab katki praeguste tudengite planeeritud tuleviku, karjääri ja soovi ühiskonna arengusse panustada.

Aga kui nii, siis kelle poole mõni tulevane napi aruga valitsus tulevaste kriiside ajal nõu saamiseks peab pöörduma, kui puudulikuks jäänud teadmistega tuleviku teadusnõukoda suudab lahenduseks pakkuda vaid Zoomi-tarkust.

Ütlen sellega, et ülikoolide ja eriti üliõpilaste tähelepanuta jätmine või alahindamine, nimekirjas teisejärguliseks tõukamine on suurimaid vigu, mida kriisielu juhtivad valitsused on teinud.

Aga mida oodatagi valitsustelt, mille liikmete valdav osa ei ole ise õiget ja täie ulatusega tudengielu elanud? Kui stuudium on kiirkorras formaalselt läbitudki, siis oli praegune poliitik pigem parteitööl sel ajal kui normaaltudeng, hilisem arst, advokaat, füüsik, bio- või filoloog Toomemäe puhkevate puude all laulda lõõritas või õrnusi sosistas.

Jah, arusaam on, et tudengid on noored ja terved, ei kuulu riskirühma, küllap tulevad kuidagi toime. Tõesti, koroonasuremuse edetabelitesse tudengitel asja ei ole. Kuid sellele vaatamata pidanuks üliõpilased (ja loomulikult ka ülikoolide õppejõud) ammu olema eelisvaktsineerimise nimekirjas.

Minusugused 50+ inimesed võivad rahumeeli veel kuu, teise ja viiendagi vaktsiini oodata, meie elus muudab see väga vähe. Aga semester, kaks või kolm ära jäänud õpet ülikoolis annab ühiskonnale mõrusid mittesöödavaid vilju veel aastakümneid.

Kui nii oleks otsustatud, oleks ülikoolirahvas nüüdseks vaktsineeritud, õppetöö auditooriumides ja tudengielu väljaspool neid käiks täie hooga. Ja meil oleks ka volbriöö, mis ei ole oma tuumalt muud kui manifestatsioon, et eestlaste tulevik kultuurrahvana on kindlustatud.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: