Rahvastikuteadlase sõnul on inimelu väärtus Venemaal väga madal

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Alexey Raksha Autor/allikas: Erakogu

Venemaa on koroonasurmade poolest Euroopa kurva edetabeli esimeses otsas ja tavapärasest suurem suremus ulatub juba poole miljoni inimeseni, ütleb rahvastikuteadlane Alexey Raksha. Inimelu väärtus on tema sõnul Venemaal väga madal.

Eestist vaadates tundub, et Venemaa on lahendanud saladuse, kuidas põgeneda koroonaviiruse eest. Ametlik haigestumise statistika ei ole väga hull. Piiranguid ei ole ja maske keegi ei kanna, midagi hullu aga ka justkui ei ole. Mida teie sellest arvate?

Sõltub sellest, millist ametlikku statistikat te silmas peate, meil on neid erinevaid.

Näiteks kinnitab Venemaa, et koroonaviirusesse on surnud veidi üle 100 000 inimese.

Te räägite Rospotrebnadzori andmetest, aga on ka Rosstati andmed, mille järgi on meil koroonaviiruse tõttu surnud 260 000 inimest. Neil on kas COVID-i kahtlus või on COVID diagnoositud, kas siis surma peamise põhjusena või mitte peamise põhjusena. Arvestades isegi üksnes neid juhtumeid, kus COVID on peamine surma põhjus, on arv suurem kui see 100 000.

Aga tavapärasest suurem suremus Venemaal on alates eelmise aasta aprillist üldse jõudnud juba poole miljoni inimeseni. Nii et see 100 000 on muidugi vale, see on spetsiaalselt nii tehtud ja see ei tohiks kedagi eksiteele viia. Tegelikkuses on arvud muidugi väga kurvad, pool miljonit on väga palju. Kui me võrdleme Venemaad teiste riikidega, siis parimad näitajad selleks on kas oodatava eluea muutus või surmade arvu suurenemine protsendina trendist.

Venemaal kasvas surmade hulk 2020. aastal 18 protsenti, suhtena trendi 20 protsenti ja prognoosi 19 protsenti. Sellega oleme me Euroopas igal juhul kolmandal-neljandal kohal, sõltuvalt sellest, kas me loeme Kosovot iseseisvaks riigiks või mitte. See on pärast Makedooniat, Albaaniat ja Kosovot. Kõikidel teistel riikidel on läinud paremini kui Venemaal. Nii Hispaanias, Itaalias, Suurbritannias, Belgias.

Oodatav eluiga vähenes Venemaal aga üle 1,8 aasta, see on hullem kui ükskõik millises Euroopa Liidu riigis, mitte kuskil ei ole oodatav eluiga niimoodi vähenenud. Nii et Venemaal läheb koroonaviirusega väga halvasti, ja see ei ole veel läbi, mitte kuskil ei ole see veel läbi. Epideemia jätkub ja praegu hakkab Moskvas vaikselt kasvama kolmas laine.

Te ütlesite, et tavapärasest suurem suremus on 500 000, kas see on alates eelmise aasta aprillist?

See on alates aprillist märtsini, eelmise aasta teisest kvartalist selle aasta esimese kvartali lõpuni, see tähendab 12 kuu jooksul.

Kriitikud võivad öelda, et kõike ei saa seletada koroonaviirusega, võib-olla oli halb aasta või midagi sellist.

Epideemiaga saab põhjendada vähemalt 80 protsenti neist surmadest, ehk 400 000 täiesti minimaalselt. Isegi tervishoiuminister ütles, et vähemalt 81 protsenti suremuse kasvust tuleneb koroonaviirusest või selle tagajärgedest. Seda ütles minister ametlikult 28. detsembril ja see vastab hästi teiste riikide statistikale, kus need näitajad ei ole alla 80 protsendi ja tavaliselt on üle selle. Lisaks, mida ajas edasi, seda enam on see nii, sest diagnoosimine paraneb, tekivad uued uurimismeetodid. Tuleb välja, et kogu liigsuremus on seotud koroonaviirusega, inimesed ei oleks surnud, kui nad ei oleks nakatunud.

Millised piirkonnad on enim kannatanud?

Kõige hullem on olukord Kaukaasias. Tšetšeenia, Inguššia ja Dagestan on enim kannatanud vabariigid. Seal on ilmselt haiguse läbi põdenud juba peaaegu kõik, sellepärast on seal praegu epidemioloogiline olukord rahulik ja kollektiivne immuunsus arenes välja juba suve lõpus või sügisel.

Inguššia ja Dagestanis tekkis kollektiivne immuunsus juba eelmise aasta mais. Tšetšeenias tõusis liigsuremus 50 protsenti, 2020. aastal suri poolteist korda nii palju inimesi kui tavaliselt. 11 kuu jooksul aprillist veebruarini ulatus liigsuremus Tšetšeenias 54 protsendini, Inguššia 46 protsendini ja Dagestanis 43 protsendini. Need on Venemaa tšempionid, tervikuna on see näitaja riigis 26 protsenti 11 kuu jooksul.

Tahaks täpsustada kollektiivse immuunsuse teemat. Näib, et järjekordasid haiglates Moskvas ja Peterburis ei ole. Kas võib öelda, et piisavalt palju inimesi on haiguse läbi põdenud ja on tekkinud kollektiivne immuunsus?

Minu hinnangul on Moskvas ja Peterburis haiguse läbi põdenud ligi 40 protsenti elanikkonnast, see ei ole veel piisav kollektiivse immuunsuse kujunemiseks. Moskva võimud on öelnud, et haiguse on läbi põdenud 44 protsenti inimestest. Kui me lisame siia vaktsineeritute hulga ehk veel ligi 10 protsenti, siis saame tulemuseks, et 50-54 protsendil inimestest Moskvas on antikehad kas haiguse põdemise või vaktsineerimise tulemusel. Peterburis on see arv veidi väiksem, umbes 45 protsenti. See läheneb kollektiivsele immuunsusele, aga ei ole veel selleni jõudnud.

Moskvas vaikselt kasvab kolmas laine, olukord halveneb, haiglaravil on iga nädal 13-15 protsenti rohkem inimesi ja isegi ametlik haigusjuhtumite hulk kasvab. Moskva linnapea räägib, et olukord halveneb ja ei soovita üle 65-aastastel inimestel kodust välja minna. On näha, et olukord Moskvas praegu halveneb ja üldiselt räägitakse meile sellest ausalt, jumal tänatud, aga loomulikult ei ole olukord veel nii hull kui see oli eelmisel kevadel või sügisel.

Aga kuidas te ikkagi selgitate seda, et elu on suhteliselt vaba ja karme piiranguid nagu mitmel poole Euroopas ei ole, aga siiski haiglates järjekordasid ei ole.

Võib-olla on tekkinud mingi ajutine kollektiivne immuniteet ja inimesed, kes kõige aktiivsemalt viirust levitasid, on selle juba läbi põdenud. Need on eelkõige kullerid, müüjad, väga seltskondlikud inimesed, noored. Suur hulk inimesi on haiguse läbi põdenud ja nende kaudu viirus enam ei levi, viiruse levik on aeglustunud.

Minu hinnangul on Venemaal keskmiselt haiguse läbi põdenud kolmandik elanikkonnast. Võib-olla see on selline tase, mille juures haiguse levik ajutiselt langeb. Euroopas on vähe kohti, kus on nii paljud inimesed haiguse läbi põdenud kui Venemaal. Lisaks, Venemaal on transpordiühendused nõrgad, inimesed liiguvad regioonide ja linnade vahel vähem kui Euroopas. Ja Venemaal on palju vähem väljas söömist ja meelelahutust, inimesed käivad oluliselt vähem kohvikutes, restoranides, kontserdil ja nii edasi. Sellest vaatepunktist tungivad isegi uued viirustüved Venemaale aeglasemalt.

Te räägite, et Venemaal on koroonaga läinud väga raskelt. Samas vene ajakirjanduses on koroonaviiruse teema hoopis tagasihoidlikumalt kajastatud kui Euroopas. Miks?

Venelased on harjunud surema, nende jaoks on see normaalne, see ei ole midagi hirmsat. 1990-ndatel oli Venemaal olukord selline, mida Euroopas ei ole nähtud suure depressiooni ajast saati või isegi hullem. Nii halb kui Venemaal 1990-ndatel, oli Euroopas võib-olla Esimese maailmasõja ajal. Siis oli liigsuremus igal aastal üle poole miljoni 15 aastat järjest. Inimelu väärtus on Venemaal väga madal.

Lisaks sellele on valitsus rahvale täielikult valeinfot jaganud ja inimestel on peas segadus. Enamik ei usu üldse, et viirus on olemas ja et see on nakkav ning selle eest tuleks end kaitsta. Inimestel on selline fatalistlik arusaam, et olgu, jääme haigeks, jääme, sureme, siis sureme, selline on saatus. See on selline mõtteviis – tulgu mis tuleb, põgeneda selle eest ei saa ja kõik on kasutu. Ja valitsus toetab rahuloluga sellist vaadet, annab hoogu igasugustele jaburustele, viskab õhku erinevaid hüpoteese, valeinfot ja mitteteaduslikke lollusi. Ja inimesed on koroonaviirusest tüdinud ning käituvad nagu väiksed lapsed. Sureme siis sureme, pole midagi hullu.

Kui avatult neil teemadel Venemaal räägitakse? Ma saan aru, et te tulite Rosstatist ära ka just sellepärast, et te ei olnud rahul sellega, kuidas sellest räägiti.

Venemaal on vastu võetud eraldi seadus, mis lubab valikuliselt karistada neid, kes kõnelevad tõtt. Need, kes ei karda, need räägivad, kes kardavad, need ei räägi. Kõik ametisolevad ametnikud kardavad, keegi, kes on mingis ametis, sellest ei räägi.

Kuidas vaktsineerimisega läheb? Näib, et inimestel Venemaal erilist entusiasmi vaktsineerimise suhtes ei ole. Miks?

Nagu ma ütlesin, siis inimestel on ükskõik – surevad, siis surevad. Või nad lihtsalt ei usu. Neid ei huvita mitte miski, nad ei mõtle homsele, vaid elavad hetkes ja leiavad, et vaktsiin on halb. Nad ei usu mitte kedagi – ei riiki, ei üksteist, ei iseennast, ei vaktsiini, ei viirust ja elavad inertsist. Lisaks lihtsalt ei jätku vaktsiini paljudes regioonides, see on seal suur defitsiit.

Aga Moskvas ja Peterburis?

Peterburi kohta ma ei tea, aga Moskvas mingeid järjekordasid ei ole. Ma tean, et isegi eurooplased on valmis maksma 1500 eurot reisi eest Venemaale, et end Sputnikuga süstida.

Üldiselt on see aga Nõukogude Liidu pärand – ükskõiksus oma tervise ja tuleviku suhtes. Nõukogude Liidus otsustati inimese eest kõik ära. Ja ka praegu püüab riik edendada just sellist lähenemist, et kodanikel oleks ükskõik, et nad kedagi ei usuks ega ei mõtleks. Et inimesed käiksid ringi nagu zombid ja teeksid lihtsalt oma tööd. Kahjuks on see nii.

Toimetaja: Mirjam Mäekivi

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: