Marju Lauristin: riigivalitsemine vajab uuenduskuuri

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Marju Lauristin. Autor/allikas: Ülo Josing

Erakondade keskendumine omavahelisele võimukonkurentsile ja oma huvidele soodustab poliitikute võõrandumist, suurendab ühiskonnas vaenu ja umbusu levikut ning kobestab pinnast populismile, kirjutab Marju Lauristin algselt Sirbis ilmunud kommetaaris.

Kaja Kallase valitsuse mesinädalad on otsa saanud ja kätte jõudnud poliitika argipäev. Esimese tõsisema proovitööna on valitsus saanud valmis oma esimese eelarvestrateegia, mille kärpekavast õhkub tosina aasta tagust reformierakondlikku kopituslõhna.

Koroonakriisis nägime valitsuse otsustusvõimetust ja vabandasime seda kogenematuse ja erakordse survega. Valminud eelarvestrateegia reedab hoopis sügavamat poliitilise otsustusvõime kriisi, mille on põhjustanud meie noore (esindus)demokraatia takerdumine erakondliku poliitika ideoloogilistesse kammitsatesse.

Luhtunud unistus teadmuspõhisest valitsemisest

Analüüsisin hiljuti "Eesti inimarengu aruande" (EIA) ilmumise 25. aastapäevaga seoses selle üllitise seni ilmunud 18 köite sisu. Ja leidsin hämmastusega juba 1990. aastate lõpust ja nullindate algusest, rääkimata möödunud kümnendist pärinevaid Eesti juhtivate sotsiaal-, õigus-, majandus- ja keskkonnateadlaste ettenägelikke probleemitõstatusi, läbikaalutud ja tõenduspõhiseid ennustusi ning analüüsist välja kasvanud ettepanekuid, mis puudutavad mitmeid seniajani lahendamata probleeme.

Kõne all on olnud tööturu ja hariduse suhted, sotsiaalse ebavõrdsuse ja ääremaastumise pidurdamatu kasv, innovatsioonikeskse majanduse vaevaline areng, venekeelse vähemuse ja sisserändajate lõimimine, eesti keele ja kultuuri kestlikkus digipöörde kontekstis ning ka Eesti loodus- ja ruumikeskkonna kvaliteedi allakäik.

Miks siis on teadlaste mõtted tihti jäänud poliitikaväljal vaid hüüdjaks hääleks? Ikka ja jälle viib see riigivalitsemise ja poliitikakujundamise korralduse küsimusteni, selle umbsõlmedeni, mille lahti harutamiseta ei lahene ka muud probleemid.

Juba viis aastat tagasi ilmunud EIA 2014/2015, mis kannabki pealkirja "Lõksudest välja!", otsiti vastust küsimusele, miks ei ole teadlaste visandatud Eesti arengu visioonil olnud Eesti poliitika kujundamisele oodatud mõju. Oli ju riigikogu juba 2003. aasta 5. septembril üksmeelselt vastu võtnud Eesti jätkusuutliku arengu strateegia "Säästlik Eesti 21" (SE21) aastani 2030.

See sotsiaal- ja loodusteadlaste kostöös valminud strateegia sai valmis just hetkeks, kui võimule tuli suuri muutusi lubanud ResPublica. Teadlased pakkusid välja konkreetsed sammud Eesti siirdumiseks jätkusuutliku teadmusühiskonna rajale, pidades silmas nelja põhieesmärgi tasakaalu: keele ja kultuuriruumi kestlikkust, keskkonna elurikkust, ühiskonna sidusust ja rahva majanduslikku heaolu.

Sellise arengu poliitilise eeldusena käsitleti valitsemiskorralduse nihet erakonnakesksuselt kodanikuühiskonda ja eksperte kaasava arutleva demokraatia mudeli suunas.

ResPublicaga seotud suured ootused haihtusid kiiresti ning asendusid peagi Reformierakonna 17 aastat kestnud domineerimisega, mil jätkusuutlikkuse põhimõtted asendas kiire rikastumise eesmärk ning teadmuspõhise ja koostöise valitsemise mudeli asemel arenes äärmuseni erakondade konkurents valijate häälte mis tahes vahenditega püüdmiseks.

Euroopa Liiduga ühinemise järel nõrgenes kahetsusväärselt ka Eesti valitsuse tahe olla pikemat kavandamist ja ühiseid pingutusi vajavate muutuste eestvedaja. Tugevnes vaade valitsusele kui lühiajaliste teenuste pakkujale, kellel on seinal koalitsioonilepinguga piiratud litsents ning kelle asi ei ole klientide (ehk valijate) elu pikemaaegsete ja keerulisemate murede lahendamine.

Avaliku kontrolli ja parlamendi ning täitevvõimu rolli tasakaalustavate mehhanismide nõrkuse tõttu on (valitsus)erakondadel viimase paari aastakümnega kujunenud peaaegu piiramatu võimumonopol riigi arengu suunamisel, avalike ressursside kasutamise üle otsustamisel, nii parlamentaarse kui ka täitevvõimu agenda kujundamisel ning ka enamiku oluliste ametipositsioonide mehitamisel ning praktilise otsustusprotsessi tulemuste suunamisel.

Ohtlikult õhukeseks, et mitte öelda olematuks, on kulunud parlamendi ja valitsuse võimude lahusus, peaaegu olematuks on muutunud ka sisuline arutelu koalitsiooni ja opositsiooni vahel – argumentide jõudu asendab tuim teerull.

Nagu igasugune sügavam tulevikuvõimaluste arutelu, inspireerisid nii SE21 kui ka EIA avalikkust siiski edasi mõtlema ja ka tegutsema. Järjest enam on näha keskkonnakaitse ja planeeringutega seotud kodanikualgatusi, aktiveerunud on ühiste lahenduste otsimiseks tööandjad ja ametiühingud, kodanikuaktivistidena on end ilmutanud juristid ja iduettevõtjad, digimaailmas pulbitsevad virtuaalsed mõjukogukonnad.

Edukogemusena väärib mainimist arvamusfestivali kujunemine oluliseks kodanikuühiskonna foorumiks. Ometi kurdavad kõik, et sellel kasvanud kodanikuaktiivsusel, nii nagu ka teadlaste mõttepingutustel puudub loodetud väljund praktilises poliitikas.

Pessimistide lemmiknäiteks sellesisuliste pingutuste lootusetuse kohta on aastakümnetagune katse rakendada rahvakogu näol digiplatvormi ekspertide ja kodanike dialoogiks võimuga. Tookord sumbus algatus jääkeldrisse ehk jooksis liiva mõjukate poliitikute vastuseisu tõttu, kuna nood nägid rahvakogus otsest ohtu oma võimumonopolile.

Meil on mitmed organisatsioonid, mis võiksid sillutada teed erakondadeülestele kokkulepetele ja erakondade monopoli riigi valdkonnapoliitika kujundajana lõhkuda: Eesti Koostöö Kogu, Eesti Teaduste Akadeemia, Arenguseire Keskus, Eesti Tööandjate Keskliit, Eesti Ametiühingute Keskliit jm majandusvälja jõujooni suunavad ühendused, loomeliidud, Eesti Kultuuri Koda ja Eesti Haridusfoorum, Kodanikuühiskonna Sihtkapital ehk KÜSK jt vabakondlikud võrgustikud. On Eesti linnade ja valdade liit, millel peaks olema palju rohkem kaasarääkimise õigust.

Paraku pole ei vabakonnale, huvirühmadele ega teadlastele/ekspertidele, isegi mitte omavalitsustele loodud tõhusat institutsionaalset mehhanismi (peale nn kaasamise hea tava), mis kindlustaks nende seisukohtade tegeliku arvestamise seadusandja või täidesaatva võimu poolt. Eriti teravalt on sisulise osalemise võimaluste puudumist tunnetanud uus, vaba ja maailmale avatud põlvkond, kes ei võta omaks kivistunud ja ümaraks kulutatud võimuvormeleid.

Põlvkonnavahetuse ja vabakonna aktiveerumise tõttu on eriti terav vajadus kriitiliselt üle vaadata Eesti Vabariigi taastamisest peale kujunenud erakondadekeskse poliitikakujundamise ja valitsemise mudel. Tuleb endalt küsida, kuidas sobib selline mudel Eesti ühiskonna plahvatuslikult kasvanud sisemise vastuolulisuse ja mitmehäälsusega aina keerukamas, uute riskidega ähvardavas keskkonnas?

Miks ei täida erakonnad oma demokraatlikku rolli?

Meie praegune valitsemiskorraldus on lähtunud põhiseaduses sätestatud esindusdemokraatia üldistest printsiipidest (võimude lahusus, proportsionaalne valimissüsteem, presidendi piiratud roll võimude tasakaalustajana, ajakirjandusvabadus, avaliku teabe kättesaadavus, sõltumatu kohus ja riigikontroll).

Osalusdemokraatia momente toob sisse kaasamise hea tava ning rahvaalgatuse mõningate elementide olemasolu. Seejuures on täidesaatva võimu avaliku vastutuse ja aruande mehhanismid, samuti erakondade avalik vastutus ja võimu ulatus nii põhiseaduslikult kui ka valitsemiskorralduse seaduses ja erakonnaseaduses väga nõrgalt reguleeritud ning Eesti parlamentaarses praktikas ka väga nõrgalt esindatud, võrreldes nn vanade demokraatlike riikidega.

Ainsaks toimivaks avaliku kontrolli vormiks on jäänud vaba ajakirjandus, millelt on aga raske oodata süsteemsust ja otsustamisprotsessi keerdkäikudesse süvenemist keerukamate probleemide ja pikaajaliste arenguliinide puhul.

Vaikimisi, n-ö ideaalse esindusdemokraatia idee kohaselt peaksid parlamendis esindatud erakonnad toimima kodanikuühiskonda esindava ja erinevaid huve vahendava institutsioonina, selleks et tõlkida ja üldistada nende huvide ja arvamuste mitmekesisus maailmavaatelisteks poliitikavalikuteks ja üldkehtivateks seadusteks. Miks see erakonna kui kodanike esinduse mehhanism meil ikkagi hästi ei toimi?

Esiteks, kõik erakonnad kokku haaravad oma liikmeskonda kodanikest vähem kui viis protsenti, mistõttu ei esinda erakondlik vaade kaugeltki Eesti ühiskonna tegelikku sotsiaalset mitmekesisust ja rikkalikku vabakondlikku universumit, vaid ainult selle küllalt juhulikku kildu.

Seejuures otsustavad erakonnad juhtpositsioonide jaotamise – ja mitte ainult riigi ja omavalitsuste valitavates kogudes, vaid järjest rohkem ka täitevvõimu asutustes ning kogu avalikus sektoris. Kui majanduslikust ebavõrdsusest rääkides peetakse drastiliseks suhtarvuks 80 protsendi ühiskondliku rikkuse kogunemist elanikkonna 20 protsendi kätte, siis poliitilise kapitali monopol viie protsendi käes on sellest palju ebavõrdsem.

Teiseks, erakondade realiikmete informeeritus ning võimalus hoida esindajate ja juhtorganite igapäevane tegevus ja vastavus erakonna maailmavaatele oma kontrolli all on küllaltki piiratud ning ka piirkondlikult killustatud. Valitsusliikmete vastutus erakonna ees ulatub harva kaugemale arutelust juhtorganites.

Seetõttu ei toimi erakonnad ka tõhusa tagasiside ja kriitikale avatud keskkonnana, vaid pigem suurendavad poliitiliste protsesside korporatiivsust. Tõhusa sisekontrolli puudumisel muutuvad erakonnad ka väga vastuvõtlikuks poliitilise korruptsiooni viirustele ehk tikuvad eelistama mõne helde sponsori või mõne mõjuka klubi liikmete huve.

Kolmandaks, kuna Eestis on igas valdkonnas vähe autoriteetseid eksperte, on iga tipptasemel eksperdi huvides vältida erakondlikku seotust, mis võiks kahjustada tema autoriteeti sõltumatu asjatundjana.

Seetõttu on Eesti erakondadel kaunis piiratud võimalused ja kogemused kaasata oma tegevusse valdkonna eksperte ja teadlasi. Kujukas näide poliitilise ja teadusliku lähenemise erinevustest ning ühendamise raskustest on koroonakriisi teadusnõukogu kogemus.

Erakonna minek riigikogu valimistele eeldab aga valmisolekut võtta enda peale valitsusvastutus, seega ka pädevust kõigis olulistes valdkondades. Erakonna valimisplatvormist võib ju saada alus koalitsioonileppele, mis on omandanud Eesti riigi valitsemises lausa müstilise, põhiseaduse seisukohalt aga vägagi küsitava rolli.

Pädeva sisediskussiooni puudumise tõttu erakondade liikmeskonnas on järjest olulisemaks saanud ka ajakirjanduse kui poliitika mõtestaja kriitiline roll erakondade tegevuse valgustamisel.

Neljandaks, läänes juba aastakümneid süvenenud poliitika kommertsialiseerimine on meilgi muutnud erakonnad poliitilisel turuplatsil oma kaupa kiitvateks äriühinguteks, kes on keskendunud oma liikmeskonna lühiajaliste ambitsioonide ja huvide rahuldamisele, nende isikliku (poliitilise) ja kollektiivse (erakondliku) kapitali suurendamisele ja tulusale investeerimisele, mitte aga üldise hüve teenimisele ja laiema avalikkuse esindamisele.

Erakondade keskendumine ainult omavahelisele võimukonkurentsile ja oma huvide kaitsmisele soodustab poliitikute võõrandumist nii riigist kui ka rahvast, suurendab ühiskonnas vaenu ja umbusu levikut ja kobestab Eestis, nagu ka paljudes teistes riikides, pinnast populistlike protestierakondade ja vastupanurühmade tegevusele.

Viiendaks, erakondade võimumonopoli legitiimsus ning erakonna seisukohtade representatiivsus on pandud kahtluse alla ka erakondade sisedemokraatia seisukohalt.

Erakondade sisemine otsustusprotsess mõjutab ju kogu poliitilist elu: erakonna juhtfiguure käsitletakse kui võimalikke valitsusliikmeid, valmislubadustest võib saada ministri valitsemisala ametnikele päevakäsk, mille täitmisele kulutataks rohkem tähelepanu kui mõnele sama valdkonna hoopis põhimõttelisema probleemi lahendamisele.

Kuna aga erakonnapoliitikute väljavaated saada juhtpositsioonile sõltuvad nende mainest ja teenetest erakonna silmis rohkem kui nende sisulisest pädevusest, mõjutab nende otsustusvõimet sageli ka hirm kaotada toetus erakonnasiseses konkurentsis.

Igal erakonnal on kujunenud sisemised "punased jooned" või enesekuvandiga seotud kinnisideed, mis takistavad sageli ka mõistuspäraste kokkulepete saavutamist või uuenduslike, erakonna stammarusaamadest erinevate ideede esitamist. Nii tekivadki poliitikas ideoloogilised tabud ja raamid, millest saab riigi arengu pidur: maksupoliitikat ei ajakohastata, ühtset eesti kooli ei toetata, rändepoliitikat ei muudeta, kultuurilist mitmekesisust kardetakse, sotsiaalset innovatsiooni ei rahastata, ettevõtjate ja riigi koostööd ei väärtustata.

Olen kaugel sellest, et pidada neid probleeme ainuomaseks Eesti erakondadele. Samalaadseid raskusi põevad kõik nn uued demokraatlikud riigid, keda kummitab pealegi ikka veel ainupartei võimu ajal kogetud totalitarismi trauma.

Paradoksaalsel kombel võib aga just nendes riikides märgata suuremat ühe partei võimumonopoli iha. Eestis ei ole erakondliku demokraatia kriis veel kaugeltki nii sügav kui enamikus kommunistliku ideoloogia haardest vabanenud riikides. Kuid meil on vaja selgust saada oma muredes enne, kui kriis muutub demokraatia tervisele ohtlikuks.

Vaja on uusi valitsemise reegleid

Eesti väiksuse juures võiks meie esindusdemokraatia olla piisa võrra kogukondlikum ja toetuda eeldusele, et üheskoos otsitakse parim lahendus probleemidele, mille lahendamise vajalikkuses on kõik veendunud. See eeldab parlamendilt riigimehelikkust ja vastastikust usaldust vähemalt sel määral, et ühtki parlamendiparteid ei nähta ohuna Eestile.

Kogemus näitab, et kui puudub demokraatia toimimise hea tava ja vaikimisi lepete täitmise kindel tahe, on vaja sätestada kindlad reeglid ja luua korraldavad ja kontrollivad institutsioonid.

Erakondliku teerulli peatamiseks, sisulise debati elavdamiseks ja parlamentaarse võimu sõltumatuse taastamiseks ei piisa ainult poliitikute riigimehelikule südametunnistusele koputamisest. Vaja on muuta riigikogu kujunemise ja tegevuse reegleid, mis vähendaksid erakondlike kartellikokkulepete võimalusi ja stimuleeriksid parlamendis sisulist arutelu.

Näiteks võiks valimisseaduses reserveerida osa, näiteks viiendiku riigikogu kohtadest erakonnavälistele kandidaatidele, kes valitakse isikuvalimiste teel. Selliste sõltumatute kandidaatide esitamise õigus võiks olla vabakonna võrgustikel, akadeemilistel ja erialastel ühendustel, loomeliitudel, ettevõtjate ühendustel ja ametiühingutel.

Selline riigikogu koosseis pidurdaks teerullistumist. Lisaks kaasamise heale tavale oleks vaja kindlaid institutsionaalsed reegleid ja koostööformaate erakonnaväliste otsustuskogude, ekspertkogude, teadusasutuste osalemiseks nii seaduseelnõude kui valitsuse otsuste ettevalmistamisel.

Riigikogul võiks olla suurem kaasarääkimise võimalus ka valitsuse moodustamisel ja riigivalitsemise kvaliteedi hindamisel. Näiteks võiks riigikogu komisjonidel olla õigus korraldada kuulamisi ning avaldada oma kaalutletud seisukoht ministrikandidaatide pädevuse küsimuses. See aitaks vältida halba kommet panna ministrid paika mitte pädevuse, vaid erakondliku siseelu kaalutlustel.

Ka valitsuse tegevuse avalik aruandekohustus saaks selgema sisu, kui riigikogus toimuksid valdkondliku arengu avalikud arutelud nii koalitsiooni kui ka opositsiooni poolt ette valmistatud aruande alusel, kaasates eksperte ja kodanikuühiskonna esindajaid. Teatud tagatisi riigikogu kodukorras vajaks ka põhiseaduses ette nähtud saadikute sõltumatus mandaadist, näiteks ei tohiks fraktsioonid komisjonides välja vahetada "sõnakuulmatuid" liikmeid.

Valitsusliikmete puhul on vaja täpsemalt määratleda erakondliku lojaalsuse ja riikliku vastutuse vahekord, näiteks erakonna õigus presidendi ja riigikogu poolt kinnitatud minister erakondliku sõnakuulmatuse pärast tagasi kutsuda.

Ministeeriumide juhtimisel tuleks aga teha selge vahe poliitilise ja ametkondliku käsuliini vahel, kaitsta riigiametnikke erakondlike huvide tööriistaks muutmise eest. Oleks ka aus tunnustada riigiametnike kui valdkonna ekspertide rolli, mis tähendaks ka nende avaliku vastutuse suurendamist.

See teema on muutunud eriti teravaks juhtudel, kui poliitilise ministri jaoks loovad mugavustsooni kogu valdkonna arengut sisuliselt korraldavad hiigelametid, mille juhid saavad isegi ministrist suuremat palka, kuid kelle puhul ei kehti mingid läbipaistvuse, demokraatliku järelevalve ega avaliku vastutuse reeglid.

Lõpetuseks utoopiline vaade (digi)tuleviku poliitikale

Riigivalitsemise jätkumine viisil, mis teeb Eesti arengu liiga sõltuvaks erakondade huvidest ja poliitikute isikuomadustest, ei vii meid lähemale Eesti riigi sellisele demokraatlikule toimimisele, millest Eesti iseseisvust taastades unistati ja mis vääriks kõigi rahvakihtide usaldust.

Nüüdseks on selge, et selliste suurte massierakondade väljakujunemine, nagu näeme neid vanas Euroopas toimivat, meil enam ei õnnestu. Samuti ei õnnestu ka kõiki praegusi ja tulevasi kompleksprobleeme adekvaatselt tõlkida klassikaliste ideoloogiliste vastasseisude mustvalgesse keelde.

Tulevikupoliitikas võiksidki erakonnad vähem energiat raisata omavahelisele võimuvõitlusele ja areneda parlamendierakondadena kvalifitseeritud arutluskogukondadeks, mis ühendavad aktiivseid maailmaparandaja missiooniga inimesi.

Poliitikute ülesandeks oleks täita andmeühiskonnas omamoodi rahvalaulikute rolli, kes oskavad tõlkida andmed ühiskonnaprobleemide keelde ning kuulata ja edasi anda inimeste muresid ja unistusi, sõnastades need arengu eesmärgid, mille täitmine vajab riigi tuge, avalike ressursside kasutamist, ühist korraldamist või võimu sekkumist.

Parlamendi tööks on tõlkida need soovid ja prioriteedid poliitilise praktika ja seaduste keelde. Probleemidele praktiliste lahenduste leidmiseks ja elluviimiseks sobivad täitevvõimu meeskonnad ja nende juhid võiks aga parlament leida pigem traditsioonilise personaliotsingu meetodite kui poliitilise konkurentsi vahenditega.

Kuna juba lähitulevikus on erinevate sotsiaalsete ja poliitiliste probleemide tõenduspõhisel lahendusteede otsingul abiks suurandmete kasutamine ning toetumine simulatsioonimudelitele, kaob vajadus toetuda poliitika kujundamisel ideoloogilistele stereotüüpidele, mille vastavus tegelikkusele on kahtlane, võime blokeerida parimate lahenduste leidmist seevastu märkimisväärne.

Olen üsna kindel, et vananenud ideoloogilistest kammitsatest vabanemise korral leiaksid e-Eesti omakasupüüdmatud tulevikupoliitikud tehisintellekti toel üllatavaid uusi võimalusi Eesti arenguks terve ja loova vaimuga inimeste keskkonnasõbraliku, keelelt ja kultuurilt ainulaadse, hästi koos toimiva kogukonnana. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: