Aastal 2030 paiskab Tallinn õhku 40 protsenti vähem kasvuhoonegaase kui praegu ning 2050. aastal ei tekita pealinn enam kliimat muutvat saastet.

Hooned on siis energiasäästlikud ja nende ehitamisel ning renoveerimisel kasutatakse taaskasutatavaid materjale ja uudseid tehnoloogiaid, ühistransport kasutab mittefossiilseid kütuseid ning elektrit ja soojust toodetakse puhtamast toormest. Linnas on rohkem rohealasid ja korralik aastaringselt kasutatav rattateede põhivõrk, nii et vajadus oma isikliku sõiduauto kasutamiseks igapäevaelus väheneb.

Just sellised eesmärgid, võiks isegi öelda, et kohustused, on kirjas Tallinna säästva energiamajanduse ja kliimamuutustega kohanemise kavas. Jääb üle vaid loota, et kõik kirjapildis "roheline" saab ka päriselt teoks.

Puhas linnaõhk

Inimestel on lihtne mõista, et kui sõidetakse rattaga või käiakse jalgsi, siis ollakse keskkonnasäästlikumad kui autoga sõites. Samuti on mõistetav, et keskkonnast hoolivad inimesed ei viska prügi suvalisse kohta, nad koguvad pakendeid liigiti ja ei võta arutult metsa maha.

Kui mõelda aga kaugküttele, siis kangastuvad inimestele massiivsed torud, räämas katlamajad ja tossavad korstnad ning tekib tunne, et see ongi kogu meie õhusaaste kurja juur ning seda parendada ei ole võimalik. Kinnitan, et selline arusaam on ajast ja arust. Ka läbi kaugkütte saab ökoloogilist jalajälge vähendada.

Õhk nii Eestis kui ka Tallinnas on tegelikult veel kaunis puhas. Paljuski aitab meid Läänemeri ja veel raiumata metsad. Maailma suurlinnades on heitgaasidest tekkiv sudu igapäevane nähtus ja võib-olla on sealsetel elanikel ka lihtsam mõista, mida "linnaõhu" sissehingamine tervisega teeb.

Kui me ei taha New Delhi, Bangkoki, Chengdu ja mõne teisegi paigaga samasse olukorda sattuda, siis peaksime sellele mõtlema, tuima järjekindlusega õhusaastest rääkima konverentsidel, koolides, ajakirjanduses ja midagi ette võtma juba täna.

Kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine on pikaajaline, mahukas, kulukas ja samas tavainimesele nähtamatu protsess. Aga sellega võitluses oleme me samuti koos ühel pool rindejoont nagu praegu koroonaviirusega silmitsi seistes.

Puhta linnaõhu peale kahjuks igapäevaselt ei mõelda, sest selle olemasolu tundub meile nii loomulik. Keskküttega seoses on pealinlaste jaoks on oluline, et nende tuba oleks soe ja teenus võimalikult soodne.

Tallinna kaugküttevõrgus on üle 4000 soojust tarbiva hoone ehk ligikaudu 160 000 kodumajapidamist ja nende hulk aina kasvab. Liitub üha enam elamupiirkondi ja ka gaasiküttel olijaid. Eesmärgiks on võetud, et soojussüsteemid oleksid kaasaegsel tehnilisel ja keskkonnasäästlikul tasemel ning kaugküttega oleks võimalik varustada kõiki soovijaid.

Tallinna kaugküttesüsteem koosneb 454 km soojusvõrkudest, millest üle 200 km on juba renoveeritud, ja suurtest katlamajadest. Väikekatlamaju ühendatakse ühtsesse kaugküttesüsteemi järjepidevalt ja seeläbi väheneb fossiilkütuste kasutamine.

Tallinna kaugküttesoojus peab olema 2030. aastal 90 protsendi ulatuses toodetud biomassist ja taaskasutamiseks sobimatutest jäätmetest, tipukoormuste katmiseks on siiski endiselt vaja kasutada maagaasi. Seega, jah, saab küll ka läbi kaugkütte rohelist eesmärki täita, kui seda vaid tahta.

Kõik maksab

Soojusvõrgud peavad olema töökindlad, seepärast nõuavad need ka suuri investeeringuid. Uued tehnoloogilised lahendused vajavad suuri summasid, aga võimaldavad taaskord meid viia keskkonnasäästlikkusele lähemale. Samal ajal aitab hoonete energiatõhustamine meil tulevikus säästa miljoneid eurosid.

Tänavu investeeritakse Tallinnas soojusvõrkude ehitamisse ja rekonstrueerimisse üle 25 miljoni euro. Mahukad investeeringud on vajalikud eelkõige selleks, et liita uusi tarbijaid kaugküttevõrguga, rajada kümmekond kilomeetrit uusi soojatorustikke ning kaasajastada ligikaudu 15 kilomeetrit aastakümnete vanuseid torusid.

Mitmes Tallinna asumis on torude vanus juba osaliselt üle 40 aasta ning teadupärast iga asi vananeb ja kulub ning pikemas perspektiivis ei saa loota nende töökindlusele ja energiasäästlikkusele. Nende väljavahetamine ja rekonstrueerimine aitab omakorda tarbijate igapäevakulusid kokku hoida.

Tallinna ühtse kaugküttevõrgu arengukava toob esile kaks keskkonnale olulist teemat, millesse tuleb tulevikuinvesteeringud kindlasti suunata ja ma olen sellega igati nõus. Esiteks on Tallinn suure tarbimistihedusega  piirkond, seetõttu on äärmiselt oluline arendada eriti kesklinnas paralleelselt kaugküttega ka kaugjahutust.

Teiseks tuleks võtta toodetud soojusenergia salvestamiseks kasutusse akupaagid, mis võimaldaksid toodetud soojuse kasutamist suurendada ja seeläbi tõsta taastuvenergia osakaalu soojuse ja elektri tootmises, kuna väheneb maagaasi tarbimine ja sellega kaasnevad CO2 emissioonid. 

Energia kasutamise efektiivsus kaugküttevõrgus on viimastel aastatel oluliselt tõusnud ja kahjulikud keskkonnamõjud on vähenenud. Võib öelda, et kaugkütte rohe-eesmärk ongi küttetorustike renoveerimine energiatõhusamaks ning ühtlasi sinna kaugjahutuse integreerimine. Seeläbi tagatakse linnaelanikele omakorda kvaliteetsem, mugavam ja keskkonnasäästlikum elukeskkond.

Rohepööre on võimalik, aga ainult siis, kui muutused eri valdkondades toimuvad üheaegselt, kõigile arusaadavalt ja kõigi kaasabil. Keskkonna valdkonnas on alati oluline roll nii isiklikul eeskujul kui ka kogemusel.

Kui usute, et see on võimalik, siis usuvad ka teie lapsed, naabrid ja töökaaslased. Mida tegid täna sina, et kümne aasta pärast oleks õhk puhtam ja elu rohelisem?