Uku Lilleväli: süsinikuneutraalsusele keskendumine teeb loodusele karuteene
Kliimapoliitika pole terviklik ja õiglane, kui ökosüsteemide ja elurikkuse hoidmist ja taastamist ei peeta süsinikuneutraalsusega võrdväärseks osaks rohepöörde edu valemist, kirjutab Uku Lilleväli.
Praeguse kliimapoliitika keskmes olev süsinikuneutraalsuse eesmärk arvestab elurikkuse ja ökosüsteemide heaoluga sama vähe kui majandusarengut dikteeriv sisemajanduse kogutoodang arvestab laste kasvatamise, majapidamistööde ja teiste mittetasustatud, kuid eluliselt oluliste tegevustega.
Eestis peegeldub elurikkust eirav kliimapoliitika näiteks kasvavas raiesurves ja eurofondide prioriteetides. Vaja on avaramat pilku.
Süsinikuneutraalsuseni jõudmine nii Eestis kui ka Euroopa Liidus tervikuna on tähtis, et leevendada kliimamuutusest tulenevaid üha kasvavaid ökoloogilisi ja klimaatilisi riske ja kahjusid.
Aga täpselt nagu sisemajanduse kogutoodangu kasv iseeneses ei tähenda õnnelikumaid inimesi, ei vii vaid heitmete vähendamine kestlikuma keskkonnani. Pigem vastupidi, kuna kliimapoliitikas edu defineerimine peaasjalikult süsinikuneutraalsuse kaudu ei võimalda piisavalt arvestada laiema keskkondliku heaoluga, mille arvelt see edu sageli tuleb.
Silmaklappidega kliimapoliitika
Aktuaalne näide kliimapoliitika pimedusest on tõik, et EL- liikmesriigid saavad täita oma taastuvenergia eesmärke, põletades energia tootmiseks metsast pärinevat täisväärtuslikku puitu, kuigi puidu põletamine paiskab õhku rohkem heitmeid kui enamik fossiilkütuseid.
Veelgi enam, vääratel eeldustel tuginev nõudlus puitenergia järele on viimastel aastatel oluliselt soodustanud raieid ka Eesti kaitsealadel ja Natura 2000 aladel, mis peaksid pakkuma varjupaika Euroopa kõige väärtuslikumatele ja ohustatumatele liikidele ja elupaikadele.
Heitmete vähendamise ambitsioon kahjustab ka Euroopast kaugemal asuvaid piirkondi. Näiteks suurenev nõudlus energiasalvestuslahenduste ja elektriautode järele nõuab akude tootmiseks üha enam koobaltit, mis pärineb valdavalt Kongo Demokraatlikust Vabariigist.
Üleilmset nõudlust teenindavad kaevandused mõjutavad rängalt aga kohalikke kogukondi, mürgitades vett ja maad, põhjustades väärarenguid ja sundides inimesi oma kodudest lahkuma.
Heast tahtest hoolimata puudub EL-il hetkel võimekus tagada, et kliimaeesmärkide saavutamiseks tarvilikke maavarasid nagu koobalt, tsink ja nikkel eksportivad kolmandad riigid järgiksid inimõiguste ja keskkonnaga seotud rahvusvahelisi standardeid. Ja kuidas saakski, kui kliimaambitsioonide negatiivseid mõjusid looduskaitsele ei suudeta minimeerida juba Euroopa pinnal.
Elurikkust eiravad eurofondid
Süsinikuneutraalsuse lõppsiht annab riikidele ja ettevõtetele suuna, kuhu investeerida ja liikuda. Kuigi eesmärk on ökoloogilise tasakaaluga tugevalt seotud, ei tundu ökosüsteemide taastamine ja hoidmine kliimapoliitika edu valemisse kuuluvat.
Seda vaatamata ökosüsteemide kesksele rollile kliimamuutuse pidurdamisel ja sellega kohanemisel, eriti et metsad, niidud, sood, veekogud ja teised loodusalad suudavad teiste sektorite atmosfääri paisatud süsinikku taas siduda.
Ehe näide on eurofondid ja eeskätt pandeemiast taastumiseks mõeldud taasterahastu, millest iga liikmesriik peab vähemalt 37 protsenti investeerima just kliimaeesmärkidesse. Miljardist eurost, mis on Eestile plaanitud eraldada, on ministeeriumid pakkunud välja arvukaid emissioone vähendavaid meetmeid nagu rohetehnoloogiate kasutuselevõtt, energiasalvestuslahenduste arendamine, energiaefektiivsuse edendamine ja ettevõtete rohefond.
Kuigi Euroopa Komisjon on erinevates strateegiates ja juhistes rõhutanud vajadust suunata eurofondidest suurem osa elurikkuse ja ökosüsteemide parendamisse, ei hõlma Eesti taastekava plaan ühtegi vastavat meedet.
Seda hoolimata vajakajäämistest nt metsade kaitses ning selles, et Eesti maakasutuse ja metsanduse sektori emiteeritud heitmete kogus hakkab ületama seotavat kogust juba vähem kui kümne aasta pärast. Looduskaitse vaatest on näiteks enamiku Eesti Natura 2000 võrgustikku kuuluva metsaelupaigatüübi seisund ebasoodne või halb, mis viitab, et riik pole täitnud oma kohustust tagada ja taastada nende soodne seisund.
Lisaks pole ligi poolel Natura 2000 võrgustikku kuuluval metsamaal elupaikasid kaardistatud, mis viitab, et suur osa kõrge loodusväärtusega metsast pole hävimise eest kaitstud.
Taasterahastu ja teiste eurofondide abil näiteks Natura 2000 võrgustikku kuuluva maa ulatuslikum inventeerimine ja metsa- ning teiste elupaikade seisundi parandamine aitaks talletada emissioone ning tagada kliimamuutusega kohanemiseks oluliste ökosüsteemide püsivuse.
Terviklikuma kliimapoliitika suunas
Et ühe keskkonnaalase probleemi lahendamine ei süvendaks teisi, on loodud EL-i taksonoomia, mis defineerib, millised on kestlikud projektid, tegevused ja ettevõtted. Viimased peavad oluliselt panustama vähemalt ühte kuuest ning mitte kahjustama ülejäänud viit taksonoomias kirjeldatud eesmärki, mis on seotud kliimamuutuse pidurdamise ja sellega kohanemisega ning veeressursside, ringmajanduse, jäätmete ja ökosüsteemidega.
Lihtsustatud näitena oleks transpordisektori emissioonide vähendamine raudteevõrgu laiendamise kaudu roheline üksnes siis, kui see ei kahjusta kõrge loodusväärtusega alasid.
Kuigi taksonoomiat peetakse heaks standardiks, mida silmas pidada, ei nõua taasterahastu ja teised eurofondid otseselt selle järgimist. Seetõttu on Eestis eurofondide kasutust planeerivad ministeeriumid andnud mõista, et seda ei plaanita täiel määral rakendada ka kliimameetmete võimalike keskkonnakahjude minimeerimiseks. Seega kinnitades, et heitmete vähendamisest eriti palju kaugemale ei vaadata.
Kliimapoliitika pole terviklik ja õiglane, kui ökosüsteemide ja elurikkuse hoidmist ja taastamist ei peeta süsinikuneutraalsusega võrdväärseks osaks rohepöörde edu valemist. Selleks tuleb aga tagada, et heitmete vähendamine ei õõnestaks looduskaitselisi eesmärke ning kliimapoliitika arvestaks ökosüsteemide täit potentsiaali süsinikuneutraalsuse saavutamisel.
Toimetaja: Kaupo Meiel