2018. aasta oktoobris tekitas nii meedias ka kui sotsiaalmeedias suurt elevust ühe noore EKRE liikme arvamus Adolf Hitlerist. Postimehe otsestuudios rääkis ta, kuidas Hitler ehitas hästi maanteid ja oli paljudes asjades tubli. Valesti läks, sest Hitleri dominantne imago on olla massimõrvar, mitte hea teedeehitaja.

Dominantne imago ehk saatust määrav lugu on ülitähtis asi. Positiivsed on kullaväärtusega: Eesti e-riik, Leedu korvpall, Soome Talvesõda, Lillehammer kui olümpialinn, Tartu Ülikool. Negatiivsed lood on aga peaaegu tapvad, neist ei saa lahti. Hitlerit, Stalinit, mõrtsukaid ega pedofiile ei räägi toredaks kuidagi.

Väidan, et just praegu toimub ühes olulises poliitilises valdkonnas dominantse imago muutus ja see puudutab otse või kaudselt meid kõiki. Putin on nimelt just kaotamas Suurt Isamaasõda. Nii kutsuvad venelased ja osa endise NSVL-i liiduvabariikidest Teist maailmasõda. Kaotamas mitte otseses mõttes, vaid hävitamas tema mainet ja see on suur muutus.

Selgitan. Vaatame NSVL-i ja Venemaa suurimat lugu. Stalini, Hruštšovi, Brežnevi Andropovi, Tšernenko ning isegi Gorbatšovi ajal olid tähtsamatest tähtsamad asjad Oktoobrirevolutsioon ja Lenin. Nende peale oli ehitatud üles kõik, kogu riigi rituaalsüsteem näiteks. 7. november oli ju päevadest tähtsaim ja Lenin kriitikaväline jumal.

Boriss Jeltsini ajal lõpetati ära Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni ja Lenini ülistamine, aga töö jäi pooleli. Enamgi veel, Jeltsin ebaõnnestus demokraatia ehitamises täielikult ja tema oli see, kes oma ideoloogia hävitaja Putini võimule tõi.

Putin muutis võimsalt, keeras riigi uuele rajale. Tema tõi Venemaa dominantseteks imagoteks võidu Teises maailmasõjas ja impeeriumi. Putini ideoloogia järgi on nüüd ajaloo tähtsaim sündmus NSVL-i sõjavõit ja tähtsaim päev 9. mai. Lisaks kirjutati võidu ülistamine sisse 2020. aasta konstitutsiooni. Võit Saksamaa üle muutus tema ajal vene identiteedi aluseks ja võitlus natsismi vastu õigustuseks ükskõik millele, ka Ukraina hävitamisele.

Putin oli selle narratiivi loomisel edukas, väga paljudele tema kaasmaalastele meeldis selline jõudemonstratsioon väga ja Krimmi annekteerimisele oli ju vastu ainult kümme protsenti Venemaa kodanikest. Eestis saame tema sõjalooga ju siiani võidelda, tuletame kasvõi meelde pronkssõdurit, Georgi linti või Narva tanki.

Aga ajaloos on varemgi juhtunud, et imago muutub või muudetakse. Saksamaa võit Prantsusmaa üle 1870. aastal toitis 48 aastat sakslaste uhkust ja erandlikkuse tunnet. Kaks sõjakaotust, Esimeses ja Teises maailmasõjas, muutsid aga riigi täielikult. Saksamaa ei ole enam impeerium, vaid lihtsalt riik. Küll väga edukas ja mõjukas riik. 1870. aasta võit on nüüd lihtsalt üks ajaloosündmus, see ei määra sakslaste elu ja nad ei püstita selle võidu auks enam monumente.

Sama on juhtumas praegu Venemaaga. Ukraina sõda – ja eriti selle sõja kaotus – tõrjub välja Isamaasõja kujundi. Igapäevased lahingud tapavad Putini ideoloogilist lasti. Venemaa armee ise on muutmas Isamaasõda lihtsalt ajaloosündmuseks. Putini valitsusaja järel ei jää oluliseks mitte Stalingrad 1942, vaid Butša 2022. See on lähemal ja valusam.

Praeguste Ukraina sõjakoleduste, röövimiste ja tapmiste taustal rääkida Vene sõdurist kui vabastajast on mõttetu. Kaasaja Vene sõduri müüdil ei ole süles mitte laps nagu monumendil Berliinis Treptoweri pargis, vaid külmkapp. Praeguse video- ja pildisõja kujundid on tugevamad kui vanal sõjal ja need on lõpuni negatiivsed.

Sõdade imago muutus on väga tähtis ka meiesugustele riikidele. See kinnitab õigeks strateegia, mis meil on olnud monumentide ja mälestusmärkide suhtes. Meid ja enamikku teisi riike juba juhendabki sõda Ukrainas, mitte Teine maailmasõda.

Väga keeruline on praegune olukord sellele osale vene rahvast, kes veel Putinit usuvad, kes õigustavad Ukraina sõda ja kes siiani peavad Suurt Isamaasõda ajaloo keskpunktiks. Nende ümberõppimine saab olema väga valuline, pikaajaline ja osa ei õpigi ümber.

Venemaa ümber ollakse aga sunnitud teisi otsuseid tegema. Ukraina näiteks loobus Suure Isamaasõja termini kasutamisest 2015. aastal ja seal kasutatakse seda mõistet nüüd hoopis iseloomustamaks Ukraina rahva võitlust Vene invasiooniga.

Suure Isamaasõja tähenduse teisenemine toob kaasa palju. Näiteks suur osa sõjalisest kultuuriloomingust muutub aja jooksul propagandistlikuks makulatuuriks või arhiivilintideks, millest enamik esitamisele enam ei tule.

Poola aforismimeister Leszek Kumor ütles kunagi targalt: "Varem või hiljem tuleb minut, mil ees on ainult minevik, aga tulevik on seljataga.". See oleks nagu otse Putinile pühendatud.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.