Siim Kallas: Euroopa Liit ei lase ennast pantvangi võtta ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Priit Mürk/ERR

Keegi ei saa Euroopa Liitu pantvangi võtta, ütles kümme aastat Euroopa Komisjoni asepresidendina töötanud Siim Kallas kolmapäeval, kui Poola ja Ungari veto tõttu rippus õhus 1,8 triljoni euro kasutamine 27 riigi hüvanguks. Eesti 30 viimast aastat vaadates pidas Kallas kõige suuremaks tulemuseks, et oleme omaks võtnud parlamentaarse demokraatia.

EL-is on praegu 27 riiki. Kui palju on neid aasta-kahe pärast?

(Mühatab naerda) Noh... Ma arvan, et ikka on 27. Aga ega tea, sõltub mõnedest asjadest ka seoses [EL-i järgmise] eelarvega... Arvan, et ikka 27.

Seega te ei usu, et Poola või Ungari hakkavad end Euroopa Liidust välja tagurdama?

Nemad võidakse välja visata, ei lähe nad ise mitte kuskile.

EL25 võib tunduda lihtsa lahendusena, aga kõlab halvasti.

Nooh, muidugi kõlab halvasti.

Aga EL-i seitsme-aastase eelarve pingelises protsessis pole midagi ebatavalist. See 1,8 triljonit on kahes osas – 1 triljon ja 74 miljardit on seitsme aasta eelarve, selles on kokku lepitud ja see on paigas. Milles ei ole kokku lepitud, on 750 miljardit [EL-i majanduse taastekava] ning Poola ja Ungari ähvardasid, et segavad ka eelmise summa vastuvõtmist, sest nemad ei lepi poliitiliste tingimustega [õigusriigi kohustuslikkusest ühenduse raha kasutamisel], mille puhul tundub, et EL järele ei anna.

Kas me sellist Euroopa Liitu tahtsimegi?

(Üllatunud paus) Aga millist teie siis tahtsite?

Kus valitseks üksmeel, sõbralikkus, ühised väärtused ja ühesugune arusaam nendest väärtustest.

Kulla sõber... Kui kuus riiki moodustasid EL-i, kas arvate, et siis oli tülisid vähem? 1965 lahkus Prantsusmaa ajutiselt EL-ist.

Kuid vaadake, ükski kooslus maailmas ei ole kokku leppinud nii paljudes asjades. See on EL-i tugevus. Ja kui vaatame valdkondi, kus EL-il on ainupädevus, siis seal ei ole midagi muutunud ja seda – tugevat EL-i – olemegi tahtnud.

Minu arvates tuleb siin võtta filosoofiliselt – kindlasti ei saa ei 25 ega 27 riiki kõik tahta seda, mis neile kõige rohkem meeldib. On tohutu kompromisside tegemise kunst seda kooslust juhtida. Hämmastav, kuidas on ka kõige raskemates olukordades kokkuleppeid sõlmitud.

Ometi tundub see harjumatu olukord, kus kaks liikmesriiki ütlevad, et nemad pole nõus ühenduse uue eelarvega, sest EL-i 25 riiki seadsid tingimuse, et meie kõigi majanduse taastekava ja eelarvet saavad liikmesriigid kasutada vaid siis, kui neil kehtib õigusriik, on sõltumatu prokuratuur ja kohtupidamine? See on ju nii elementaarne, aga – kaks riiki on vastu.

Mis on EL-i kogemus, üks põhimõte ja üks väärtus? Euroopa Liitu ei võeta pantvangi.

Ükski riik ei saa – ükskõik mis trikiga – võtta EL-i pantvangi.

Kas Poola ja Ungari on seda praegu teinud?

Veel ei ole.

Aga üritavad?

Poola tegi seda ükskord, kui oli [2017. aastal] Donald Tuski valimise vastu uuesti Euroopa Ülemkogu eesistujaks. Poola pani veto ja Donald Tusk sai presidendiks. (Naerab) EL ei lase ennast pantvangi võtta ja leiab tee, kuidas [probleemist] üle saada.

Tahan veel rõhutada, kui ei kuritarvita intervjueerija võimalust esitada lakkamatult küsimusi, et vaatasin, mida rahvas Poolas ja Ungaris arvab. Numbrid on täiesti hämmastavad. Näiteks kui kõrgelt hindavad inimesed EL-i demokraatiat? Esimene riik on Taani, teine – Poola. Arvamus EL-ist – keskmine 43 protsenti, Poola 56, Ungari 53. Rohkem kui Eesti, muide.

Ja kolmandaks – kas te tunnete ennast Euroopa kodanikuna? Esimene 89 protsendiga Iirimaa, teine 85 protsendiga Luksemburg ja kolmas – Poola, vist seitsmes oli Ungari.

See tähendab, et Poola ja Ungari elanikkond on väga Euroopa-meelne. Poola valitsusel on üsna keeruline seda lahingut lõpuni pidada. Nii on olemas lahendus, et Poola ja Ungari annavad kusagil järele, tehakse mingi koma ja siis on kõik sellega nõus.

Toomas Sildami intervjuu Siim Kallasega Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Kas see, mida me praegu näeme, on Poola ja Ungari valitsuste sisepoliitiliste murede ja probleemide jõudmine rahvusvahelistesse suhetesse?

Muidugi on nad ajanud teistsugust poliitikat, mis ei ole üldiselt EL-ile omane. Seda on varem ka katsetatud, siis tegi seda Austria ja Austria liikmelisus [EL-is] peatati, millest tuli hirmus pahandus.

Poola ja Ungari valisid ühe sisepoliitilise kursi, saatsid kõik muud arvamused kus see ja teine, aga nüüd on see põrkunud ja pannud nad välispoliitiliselt võimatusse olukorda. Sisepoliitilised reformid, mis piiravad kohtute ja prokuratuuri sõltumatust ja vabadust, on saanud välispoliitiliseks teemaks.

Ma ei tea, kaugele nad nii lähevad. Aga kui panna ennast [Ungari peaministri] Viktor Orbani olukorda, kes muide on endine liberaal, siis kui kaugele ta minna saab? Oled valinud niisuguse kokkupõrkekursi, et kas annad ise järele või mängivad nad sellele, et EL annab lõpuks järele, täpsemalt öeldes teeb [Saksa kantsler] Angela Merkel lõpuks sobiva kompromissi.

Merkeli ehk Saksamaa positsioon on muidugi delikaatne, sest Poola ja Saksamaa ajalooline taust... Me kõik teame, mida see tähendab.

Teine maailmasõda.

Teine maailmasõda, ja isegi varem, Katariina II aeg, 18. sajand, kui [Preisimaa abil] Poola riik üldse likvideeriti.

Oletatakse, et Merkel üritab iga hinna eest saavutada kompromissi, et vähemalt Poola ei läheks kuskile.

See on see pilt täna (kolmapäeval, toim), et EL-i kaks riiki on eelarvekokkuleppe sõlmimise vastu. EL otsib, kuidas neist mööda minna. Poolas ja Ungaris on see sisepoliitiliselt vägagi keeruline teema. Ja viimane aspekt: EL ise tahaks, et asi lahendatakse ilma konfliktita.

2015 oli olukord, kus väga paljud, sealhulgas EL-i üks mõjuvõimsamaid inimesi, Saksa rahandusminister Wolfgang Schäuble ütlesid, et Kreeka võib [EL-ist ära] minna. Ka mina kirjutasin Euroopa väljaandes EUobserver artikli, mis eesti keeles ilmus pealkirjaga "Kreeka täielikule isemajandamisele" – kui olete nii otsustanud, siis palun, tehkegi ise.

Aga siis, enne Brexitit, oli see [EL-ist lahkumine] veel tabuteema. Lõpuks viis kantsler Merkel asja kompromissini, mis lõppes sellega, et Kreeka valitsus andis EL-ile kõigis nõudmistes järele.

Tulles Poola ja Ungari siseellu, siis kas praegune konflikt näitab, kui ohtlik on viia oma sisepoliitika välispoliitikasse?

Õigemini sõnastame nii, et ohtlik on sisepoliitikas ignoreerida välispoliitilisi tegureid. Seda kordas sõnumitoojana ka [iseseisvuse taastanud Eesti esimene] president Lennart Meri, kes ütles: poisid, pidage vähe hoogu, mõnedes asjades maailm ei mõista meid. Mul on see väga meeles.

Nüüd on samasugune juhtum Poolas ja Ungaris – et kui eriti väikesed riigid ja ka Poola on väikene riik – ignoreerivad välispoliitilisi tõsiasju, satuvad nad varem või hiljem väga keerulisse olukorda.

Toomas Sildami intervjuu Siim Kallasega Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Euroopa Komisjoni asepresidendina nägite, kuidas Briti peaminister David Cameron keeldus 2011. aastal liitumast esimese Kreeka abistamispaktiga, mis oli Suurbritannias ebapopulaarne, mille peale Merkel-Sarkozy – ehk Saksa- ja Prantsusmaa – ütlesid, et okay, siis läheb EL ilma brittideta edasi. Läkski.

Kahe nädalaga tehti ära. Täpselt. 2011 ütles Cameron, et tema ei toeta fiskaallepet ja see tehti ilma brittideta.

Võibolla võimendas see brittide kibestumist ja lõpuks aitas kaasa Brexitile?

Britid ei ole kunagi päriselt EL-is olnud, nad olid kogu aeg poolenisti sees, poolenisti väljas. Siin on pikk taust, alates sellest, kuidas nad pärast Teist maailmasõda keeldusid projektis kaasa löömast, siis lõi neid kaks korda liitumisel tagasi [Prantsusmaa president] Charles de Gaulle...

Mul on brittide kohta kahetised tunded. Esiteks olid britid EL-is järjekindlad turumajanduse pooldajad – ettevõtlusvabadus, vabakaubandus... Seal olid nemad alati kohal. Aga kõiges muus oli nendega asjaajamine niisugune vaev...

Seega on hea, et oli Brexit ja britid lähevad?

Arvan, et paljud inimesed on selle üle rõõmsad. (Laiutab käsi) Enam ei ole minek tabuteema. Kui te alguses küsisite, et mis siis, kui Poola ja Ungari lahkuvad... Täna ei ole see nii ohtlik nagu 2015 Kreeka puhul.

Kuigi kõigil oleks hea meel, kui britid oleksid EL-is. Aga eile vaatasin [Briti peaministri] Boris Johnsoni intervjuud [lahkumiskõnelustest EL-iga] ja kihvatab küll, kui ta räägib, et te peate aru saama, me oleme iseseisev demokraatlik riik.

Sedasama rääkis Alexis Tsipras 2015 Kreeka peaministrina, et nemad tegid referendumi ja meie peame selle tulemusi aktsepteerima. Selle peale öeldi, et me teeme [EL-is] ka referendumi ja küsime, kas Kreekat tuleks aidata või ei ja mis te, härra peaminister arvate, milline vastus võiks sellelt referendumilt tulla? (Naerab)

EL seda referendumit ei teinud.

Ei teinud. (Naerab) Brittidega on nii, et Brexiti kampaania ehitati valedele, faktid, mis välja toodi, osutusid hiljem tõele mitte vastavateks... Aga teistpidi ütlen ma poliitilise juhtkonna seisukohast – kui sa oled otsustanud, et te lähete ära, no siis minge.

Kasvõi ilma leppeta?

Kasvõi ilma leppeta.

Ja nii praegu lähebki?

Jaah... See on suhteliselt tõenäoline. Tegelikult on seal üks asi, milles ei ole kokku lepitud – võrdsetes võimalustes. See tähendab turutingimusi, konkurentsi reegleid, ausat konkurentsi... Kõike seda, mis teebki EL-ist EL-i. Loomulikult, britid on juba nn kolmas riik – tahate meie turule tulla, nagu Norra, aktsepteerige meie reegleid.

[EL-i pealäbirääkija] Michel Barnier on seda ka öelnud: saage aru, britid lähevad ära, mitte EL ei lähe kuskile ja kui britid tahavad jätkata koostööd, siis sellised on meie tingimused.

Mida ennustate, kas Poola ja Ungari lähevad vastasseisuga lõpuni, isegi kui see on neile endale kahjulik?

Täna julgeksin väita, et kõige tõenäolisemalt annavad nemad järele sest EL ei anna õigusriigi küsimuses järele. Nende olukord on muidu väga keeruline, nad lähevad kokkupõrkekursile, kust ei ole enam väljapääsu.

Toomas Sildami intervjuu Siim Kallasega Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Kuivõrd Poola ja Ungari vähendavad praeguse vastasseisuga enda välispoliitilist mõju? Või vastupidi, tõstavad seda?

Ei tõsta. Kindlasti ei tõsta.

Julgen väita oma 10-aastase EL-i kogemuse põhjalt – kuna EL ei lase ennast pantvangi võtta, siis kõik niisugused sammud kahjustavad sinu autoriteeti. Sa ei ole kõva tegija, sest sinust rullitakse ju [lõpuks] üle. Sellestsamast Poolast, kui Tusk valiti [ülemkogu eesistujaks]. Soomest rulliti üle, kui nad nõudsid Kreeka varandust pantvangiks. Sloveenia jäi kuskil üksinda, Leedu... Lõpuks tehti ikka asjad ilma nendeta või leiti trikid, kuidas neist mööda minna. Ja nad jäid lolliks.

Kui tahad EL-is midagi tugevasti teha, pead olema...

Saksamaa või Prantsusmaa?

Või Holland... Tegelikult on Euroopas viis riiki, kes on võtmeriigid. Prantsusmaa, Saksamaa, Benelux. Schengeni [ruumi] lõid ka nemad ja nemad hoiavad kokku. Kuigi, Holland on viimasel ajal [Brüsselis] ka rusika lauda pannud, näiteks seoses kasinusmeetmetega. See käib mängu juurde, aga ta ei ole ennast üksinda vastandanud EL-ile.

Võibolla päästaks Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamendi kokku lepitud taastekava üks täpsustav deklaratsioon, et õigusriigi põhimõttest kinni hoidmine ei puuduta näiteks pagulas- ja vähemustepoliitikat?

Jah, olen sellest võimalusest lugenud. Kuid nagu ise alguses ütlesite, konflikt ei alanud pagulaspoliitikast, vaid õigusriigi toimimisest [Poolas ja Ungaris], ehk siis kohtute ja prokuratuuri sõltumatusest.

Võibolla see [lahendus] ongi küsimus komas, et koma tõstetakse teisele kohale ja kõik ütlevad: ooh, nüüd oleme oma näo säilitanud. Ma ei tea, kas see on vastuvõetav Ungarile ja Poolale, aga ka teistele EL riikidele. Ei maksa unustada, et teised riigid ei ole ka oma lõplikku sõna öelnud.

Kuid teie oleksite praegu Euroopa Komisjoni asepresident, millist nõu annaksite presidendile Ursula von der Leyenile, et mida teha?

(Turtsatab) Provokatsiooniline küsimus. Ma ei ole seal, ajad on vahepeal muutunud ja kui palju minu nõu kuulda võetaks, sest otsustamiskeskkond on keeruline nähtus. Viis riiki... Sa pead olema oma nõuannetega seal kuuldav, mitte ainult Euroopa Komisjoni presidendi juures.

Aga kui president küsib, et härra Kallas...

Kui Euroopa Komisjon on langetanud otsuse, et õigusriigi põhimõtted on [taastekava kasutamise] tingimuseks, siis ma ei soovitaks sellest taganeda.

Kas teile tuleb meelde, mida on Eesti valitsus öelnud EL-i taastekava ja eelarve sidumise kohta õigusriigi põhimõttega.

Rahandusminister [Martin Helme] ütles, et Eesti Vabariik on nõus kogu taastekavaga. Seda intervjuud mäletan väga selgesti, see oli mõned head kuud tagasi. Järelikult on Eesti valitsuse seisukoht selline, nagu rahandusminister ütleb. Muid seisukohti ei ole ma tähele pannud.

Toomas Sildami intervjuu Siim Kallasega Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Aga nüüd, konfliktis EL25 versus Poola ja Ungari?

Siin on... Ma ei ole midagi tähele pannud. Ei maksa ka unustada ühte arukat ütlemist: vaikimine on tarkuse tundemärk, kui muid tundemärke ei ole.

Üldiselt peaks siin hoidma madalat profiili, see ei ole meie lahing, kus peaksime võitlusväljale tormama.

Te ju mõistate Eesti valitsuse keerukust, kus ilmselgelt kaks erakonda toetaks südame hääle järgi Poolat ja Ungarit ning üks erakond, Keskerakond, oleks EL25 poolel?

Valitsuses olemine ei ole emotsioonide küsimus. Sul on vastutus. Sa pead mõtlema, et kui Eesti läheb koos Poola ja Ungariga konfrontatsiooni ülejäänud EL-iga, siis mida see meile tähendab. Ei ole tarvis kiirustada. (Muigab)

Seni on EL-is olnud nii, et kui lahendust ei ole, siis lahendus leitakse.

Täiesti nõus. Kui lahendust ei ole, siis lahendus leitakse. Aga mis on lahenduse hind, vaat see on igakord isemoodi. Kui probleem on selles, et üks või kaks riiki tahavad EL-i pantvangi võtta, siis lahendus leitakse, aga need üks või kaks osutuvad maksjateks.

Milline on praeguse vastasseisu õppetund?

Õppetund kellele?

EL-ile, ka liikmesriikidele.

Ühendusele ei ole olukord nii dramaatiline kui olnuks enne brittide lahkumist, sest mõne riigi lahkumine ei ole enam tabu.

Riikidele endile on aga õppetund see, et ükski liikmesriik ei saa EL-i pantvangi võtta. Kui oled EL-is, peab olema oskus teisi näha.

Minult on küsitud, mida mina Brüsselis õppisin. Seal õpid nägema teisi riike ja rahvaid, nende huvisid, ajalugu ja kõike seda, millest nad lähtuvad. Muidu sa mingeid kompromisse ei tee.

See on õppetund kõigile, kõikidele valitsustele, kes regulaarselt vahetuvad. Kreeka, 2015 – tuli radikaalne valitsus, lõi rusika [Brüsselis] lauda, et nüüd teete kõik nii, nagu meie tahame. Ei tehtud. Lõpuks tegid ikka nemad nii, nagu enamus tahtis.

Ja nüüd ütleb Eesti Panga endine president Ardo Hansson, et Eesti on muutumas kunagiseks Kreekaks ja kunagine Kreeka kunagiseks Eestiks.

Kreekal, jah, on nüüd rahanduse näitajad märksa paremad kui Eestil.

Toomas Sildami intervjuu Siim Kallasega Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Kui rahandusminister Martin Helme ütles kuu aega tagasi, et USA presidendivalimised on võltsitud ja tollane siseminister Mart  Helme lisas, et USA järgmine president Joe Biden on korrumpeerunud tüüp, tegite koos nelja endise valitsusjuhi ja president Ilvesega avalduse, et "Eesti julgeoleku tagamise ja liitlassuhete parandamise vastutus lasub peaministril". Mida teie oleksite sellises olukorras peaministrina teinud?

(Naerab) Mina ei oleks mitte kuidagi hakanud kommenteerima meie ühe kõige tähtsama liitlase sisepoliitilisi küsimusi, et kuidas üks president meile sobib ja teine ei sobi. Siis pidanuks mul ikka midagi peas viltu olema.

Peaminister ei kommenteerinudki, seda tegid tema valitsuse ministrid.

Peaminister vastutab. Kuidas ta selle vastutuse välja kannab, on iga peaministri enda asi.

Siseminister astus tagasi.

See, jah, on nüüd juba möödas.

Huvitav, kas Joe Bideni administratsioon jätab sellised Eestis kõlanud solvangud meelde või need ei mõjuta Eesti-USA suhteid?

Kõik jäetakse meelde. Aga riigi valitsemises ei etenda emotsioonid liiga suurt osa. Kõik jäetakse meelde, kindlasti, aga otsused langetatakse lähtudes praktilistest, pragmaatilistest vajadustest.

Kui näiteks on julgeolekukriis, kus meil on USA-d vaja ja nad oleksid valmis ka appi tulema, siis nad ei ütle ju, et kuulge, vaadake, mis te meie kohta ütlesite, viskasite meile liiva silma, meie seetõttu teile oma abi ei anna. Niisugust olukorda ei ole.

Niisiis inimesed, kes ütlevad, et välispoliitiline lahmimine, teiste riikide või nende tipp-poliitikute solvamine muudab Eestit väiksemaks ja nõrgemaks, nemad dramatiseerivad olukorda?

Ei dramatiseeri. Mispärast? Sisepoliitikas välispoliitika ignoreerimine on kahjulik. Seda ütlen ma täitsa kindlalt.

Võtame EL-i. Kui Eesti valitsus, näiteks Andrus Ansipi ajal, oli EL-is kogu aeg väga koostöövalmis, siis tema arvamust kuulati, sellega arvestati, ta sai kõigiga rääkida. See on ühele väikeriigile õige taktika. Ole selles mängus sees ja leiad alati võimaluse oma mõnda spetsiifilist probleemi lahendada.

Meil on olnud asju, kus erinesime EL-i üldisest liinist, aga ometi saime oma lahenduse. EL-iga läbirääkimistel oli viimane komistuskivi tulumaksu vabastus, mida lõpuks aktsepteeriti, see jäi paika. Kui ise oled mõistlik, saad oma tahtmise.

Teeme vestluses kannapöörde. Järgmisel 20. augustil möödub 30 aastat Eesti iseseisvuse taastamisest. Meil on ju päris hästi läinud?

Muidugi. Muidugi on meil hästi läinud. Ja nüüd tuleb arvestada, et inimesed, kes sündisid sel ajal, saavad juba 30. Täiesti uus põlvkond.

Kui Eesti taastas iseseisvuse, oli Reformierakonna esimees Kaja Kallas 14-, endine sotsiaalminister Riina Sikkut 8-, EKRE fraktsiooni esimees Siim Pohlak 6-, sotside endine esimees Jevgeni Ossinovski 5-, praegune sotsiaalminister Tanel Kiik 2-, parlamendi sotsiaalkomisjoni esimees Tõnis Mölder 1-aastane ja riigikogulane Ruuben Kaalep sündis üldse kaks aastat hiljem...

See põlvkond, kes praegu on 30... Minu küsimus on, kas nad on kindlad, et iseseisvus säilib või nad näevad selle säilimisele mingit ohtu.

1939 või 1940 noorem põlvkond suurel määral ignoreeris seda ohtu, mis tuli rahvusvahelisest olukorrast. Ma ei tea, millise pilguga vaatab nüüdne 30-aastane kõige selle peale. Need, kes [1991] olid 15-aastased, mäletavad seda [nõukogude] aega, aga need, kes olid siis paariaastased või sündisid hiljem, neil polegi otsest kokkupuudet ajaga, mis oli enne seda.

Ei taha minna väga suurtesse mõtteharjutustesse, aga... EL loodi inimeste poolt, kellel oli üks põhimõte – ei iial enam sõda. Need olid inimesed, kes Teist maailmasõda mäletasid, olid seal osalenud. See põlvkond on nüüd kõik kadunud. Ka mõte, et EL loodi selleks, et sõda Euroopas enam kunagi ei tuleks, on kuskile taandunud.

Kui mõelda Eesti viimasele 30 aastale, kas pole siin natuke sama lugu – iseseisvus on meil kindlalt tagatud ja nüüd on tulnud teine laine, kes mõtleb, et kõik läks väga viltu, oleks võinud teisiti teha.

Toomas Sildami intervjuu Siim Kallasega Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Kas Eesti loosung peaks olema "ei iial enam okupatsiooni"?

Ei iial enam üksi! See on olnud meie loosung algusest peale. Ei iial enam üksi!

Ja seda kordame siiamaani. Ütleme siis nii: liitlasi ei ole kunagi liiga palju ja vaenlasi mitte kunagi liiga vähe.

Kui ütleme, et riigina on Eestil hästi läinud, siis tuleb tunnistada, et kõigi inimesteni pole see edulugu jõudnud.

Jah, aga... kihistumine ühiskonnas on alati. Eestis on see väiksem kui paljudes teistes riikides. USA-s, maailma ühes rikkamas riigis, ei ole see rikkus suure osani ühiskonnast jõudnud. Nõukogude-tüüpi ühiskonnas kihistumist varjati osavalt, aga ka seal oli tohutu vahel nendel, kes sõitsid Tšaikadega (omaaegne luksusauto, toim) ja nendel, kes ei unistanudki autost.

Eesti ja Euroopa on vähe kihistunud. USA-s ülirikaste kiht aina kaugeneb ja neid, kes maha jäävad, on aina rohkem.

Kuigi ütlete, et Eestis on kihistumine väike, siis eliidivastasus on siin täiesti tunnetatav.

Eliidivastasus on vist igal pool. 1930-ndatel aastate vabadussõjalaste liikumine loodi vastandusena eliidile, et üks kamp on võtnud Eesti Vabariigist kõik, mis võtta andis ja meile pole midagi jäänud...

Ütleme, et ühel hetkel oleme kõik võrdsed. Siis läheb kellelgi paremini, kellelgi halvemini. Nagu koolis, kus ühed saavad viisi ja teised kahtesid. Mõnda aega lepid sellega, siis hakkad endale sisendama, et viga on kusagil mujal – mitte minus, aga hindajates, kes panevad teistele ebaõiglaselt viisi ja mulle ebaõiglaselt kahtesid.

Majanduses on sama lugu. Alguses vaatavad kõik, et tore küll, Eestis on edukad ettevõtted, aga osa mõtleb, et miks mina ei saa sealt kuidagiviisi osa.

See on ikka tõeline liberaal, kes teis kõneleb.

Ma olengi [liberaal], ei ole seda kunagi varjanud. Pigem ütlen, et sedasorti liberaalsust on juurde vaja.

Samas päris julm hulga inimeste jaoks, või vähemalt valus.

See, kuidas Eesti tasandab kihistumise vahesid, on päris märkimisväärne. Kõik need erinevad toetused... Meil ei ole süsteemi, mis soodustab kihistumist, meil ei ole ülirikkaid nagu Venemaal.

Arutut rikkust?

Arutut rikkust Eestis ei ole. Alates [Saksamaa esimesest riigikantslerist] Otto von Bismarckist on targad riigid alati kihistumist üritanud tasandada. Aga see ei saa olla täielik tasandamine.

Nagu ütles [Vene ooperilaulja] Fjodor Šaljapin, kes tuli [Moskvas pärast bolševike 1917. aasta võimupööret] Suure Teatri riidehoidja juurde, et Vassili Petrovitš, riik on nüüd selline, kus meie saame teiega võrdselt palka ja riidehoidja arvas, et suurepärane, see on väga õiglane riik. Šaljapin ütles seepeale: nüüd siis lähete ja laulate teie.

Niisugune tõestisündinud lugu.

Olen ikka aegajalt küsinud, et kuidas tundub, kas Eesti oli siis, kui traagiline ja keeruline 20. sajand lõppes, võitjate poolel?

Kas just võitjate... See on karm sõna, keegi on siis kuskil kaotaja. Aga olid edukamad ja mahajääjamad, meie olime kindlasti nende edukamate hulgas.

Kui keegi tahab vastu vaielda, siis kes saatusekaaslastest läks meist paremini edasi? Kus on need, kes tegid kiirema arenguhüppe? Nüüd on küsimus, kas Läti... Praegu varjutab kõike koroona, on hirm ja teadmatus, kuidas me lõpuks sellest jagu saame, võrdlusi on raske teha. Aga varem, kui võrdlesime Lätiga, tundus meile, et Eestil läheb paremini.

Peaaegu 15 aastat tagasi, oktoobris 2006, sõnastas presidendi ametisse astunud Toomas Hendrik Ilves ülesande ja kohustuse anda esimesele uues iseseisvas Eestis üles kasvanud põlvkonnale üle riik, mis näeb välja nii ja käitub nii, nagu poleks okupatsiooni kunagi olnudki. On see õnnestunud?

Ei oska nii hinnata. Aga kui vaadata visuaalselt, siis tänane Eesti riik erineb okupeeritud Eestist ikka kolossaalselt. Kuna nõukogude ajal pidin tegelema ühe asutuse (hoiukassade peavalitsuse, toim) arendamisega, siis mäletan, et Viljandisse ehitati kogu nõukogude aja jooksul üks uus kauplus. (Turtsatab) Üks uus kauplus, vist Paalalinna poolel. See on nüüdsele uuele põlvkonnale kergelt arusaamatu. Rääkimata korteritest ja kõigest muust.

Aga kuidas on mentaliteediga... Arvan, et oleme enamvähem harjunud demokraatiaga. Kõigele vaatamata ei ole meil veel tulnud plaani parlament laiali saata ja asendada see diktaatoriga, nagu juhtus 1930-ndatel aastatel.

Oleme omaks võtnud – minu meelest see on kõige suurem asi, ka Ilvese ütlemise peale – parlamentaarse demokraatia. Ja ei EKRE ega keegi teine püstita siinkohal radikaalset muutmise ideed. Selles osas erineme paljudest teistest, ka saatusekaaslaste riikidest.

Ja vaja oleks vaid rohkem enesekindlust, või?

Vaja on rohkem tarkust ja energiat.

Minult on raske tahta, et alustaksin uut asja. Aga need, kes uut – ettevõtet või midagi muud – alustavad, on vanuses 20-50 aastat. See on energeetiline põlvkond, nagu nende kohta ütlen. Nendest kõik sõltub. Nüüd on küsimus, kas sellele energeetilisele põlvkonnale on kõige parem väljakutse riigiamet või riigiettevõtted, mida meil jätkub rohkesti või on neile väljakutse iseseisev ettevõtlus või on nende väljakutse hoopis minna ära välismaale.

See on küsimus. Kui suudame energeetilise põlvkonna Eesti jaoks rakendada nii, mis Eestit edasi viib, siis oleme võimelised sooritama järjekordse arenguhüppe.

Aga mis saab neist, kes on üle 50?

Kui energeetiline põlvkond loob võimaluse, siis jätkub ka meiesugustele tööd ja leiba. Ega keegi keela 60-aastaselt ettevõtet asutada.

Toomas Sildami intervjuu Siim Kallasega Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Toimetaja: Urmet Kook

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: