Enn Tupp: taaskord põhiseadusest ja presidendivalimistest

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Enn Tupp Autor/allikas: Erakogu

Loodan, et presidendi otsevalimisele minnakse üle õige pea ning et otsevalimisel antud mandaat õigustab kasvõi vähemalt juuksekarva võrra ka presidendi võimu suurendamist, kirjutab Enn Tupp.

Meie praeguse põhiseaduse kohta, mis jõustus rahvahääletusel 28. juunil 1992, on kirjutatud hulgaliselt juriidilisi ürikuid, kõnelemata 1300-leheküljelisest koguteosest "Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee" 1997, milles kõnesoleva loomeprotsess üksikasjalikku esitust ja käsitlust leiab.

Tänavu on põhiseaduse jõustumise 30. juubeli eelaasta ja et sügisel seisavad ees järjekordsed presidendivalimised, seega ei tee paha taaskord põhiseaduse ja presidendi institutsiooni olemuse kohta mälu värskendada.

Esimene põhiseadus

Laskumata igavesse ja igavasse väitlusse, kas ajaloost õpitakse või mitte, väidan, et meie põhiseaduse puhul on õpitud ja selle kinnitamiseks teen ennekõike tagasivaate Eesti riigi esimese põhiseaduse maile, mis jõustus 21. detsembril 1920.

Asutava Kogu tolleaegsete annaalidega tutvudes saab väita, et 1920. aasta põhiseadus, mida võrreldi demokratiseerituse tasemelt Weimari Vabariigi põhiseadusega, oli oma tegevusvõime poolest kahtluse all juba enne selle jõustumist. Konstantin Päts, tookordse Maarahva liidu esindajana märkis, et selle põhiseaduse järgi on riigivõimu rahvale kuulumine vaid teoreetiline postulaat.

Kas suurem võimu kuulumine rahvale oleks vähendanud valitsuskriise, mis kordusid vähemalt kolm korda iga kahe aasta peale, või pidevaid ulatuslikke muudatusi valitsuste koosseisudes on raske uskuda, kuid riigipraktikas kinnitasid need suuri raskusi kavakindla valitsuspoliitika korraldamisel kui mitte kogunisti viimase võimatust.

Kindlasti oli üks olulisi ebstabiilsuse põhjusi valitsusvõimu kontinuiteeti kandva presidendi-laadse riigipea puudumine põhiseaduses.

Ometi noor riik elas. Elu käis tänu pikaajalistest kohaliku omavalitsuse teotsemistest omandatud kogemustele ning vaid mõne iseseisvusaastaga loodud pädevatele valitsuse ja valitsemise struktuuridele. Pisut ironiseerides võinuks neid struktuure tänapäeva tarkurite märksõnaga "süvariigiks" tituleerida.

Järjepideva aktiivse poliitilise tahte sisestus olnuks muidugi vajalik, seda eriti 1920. aastate majandussurutisega kujunenud raskuste leevendamiseks, aga mida polnud, seda polnud ja põhiseaduse puudujäägid talutasid meid käevangus üleilmse majanduskriisiga kolmekümnendate alguse põhiseaduslikku kriisi, mille lahenduste üle tänini vaieldakse.

Mõnes kahekümnenda aasta põhiseadust kirjeldavas artiklis on väidetud, et rahval oli küllalt võimalusi võimukorraldusse sekkumiseks, kasvõi näiteks rahvahääletuste näol, aga teadaolevalt jõudsid asjad hääletamiseni vaid ühel korral, kui rahvas pidi ütlema, kas jagab riigikogu enamuse seisukohta usuõpetuse õpetamise osas.

Enamuse üllatuseks rahvas ei jaganudki, vaid toetas 328 369 häälega 130 476 hääle vastu hoopis vähemuse seisukohta. Irooniat paralleelidega praeguse koroonaajastuga on küllaga.

Kuhu 1930. aastate algul lahvatanud põhiseaduse kriisis viimaks jõuti? Jõuti sinna, kus kahest uuest rivaalitsevast põhiseadusest kinnitati jõuga see, mida rahvas ei toetanud ning Päts saigi oma sõnadele kinnituse. 

Kas presidenti on üldse vaja?

Eelnenud heietusega tahtsin jõuda teadmiseni, et meie 1992. aasta põhiseadus on olnud küllaldane stabiilse valitsemise kindlustamiseks ja selles on pea 30 kehtivusaasta jooksul tehtud vaid kosmeetilisi parandusi. Ometi kerkivad aeg-ajalt väitlused presidendi institutsiooni üle, mille mõttest saab välja lugeda kolme tavapärast küsimust:

  • Kas presidenti on üldse vaja?
  • Kas presidenti peaks otse valima?
  • Kas presidendil on vähe võimu?

Pärast Põhiseaduse Assamblee (PA) esmast töölerakendamist 13. septembril 1991. aastal pidas riigikogu saalis baaskõne professor Rein Taagepera.

Kõne oli kui loeng juura esmakursuslatele ning suur osa meist seda kahtlemata just niisuguste "rebasekõrvaga" kuulaski, aga kui nüüd taas seda kõnet loen, siis tõden, et järgnenud 30 aastat pole selle õpetlikkuses midagi muutnud, see on ajatu riigiõigusliku stabiilsuse kindlustamist kirjeldav essee – võrdlus seoseist parlamentaarse demokraatia ja presidentaalsuse tasemete vahel.

Taagepera ei esitanud Eesti jaoks ühe või teise süsteemi eeliseid, ei pakkunud ega avaldanud survet, ta selgitas põhjalikult võimalusi kui politoloog ja valmissüsteemide uurija.

Lisaks peamisele eesmärgile säilitada Eesti keel ja kultuur läbi omariikluse, peab põhiseadus toimima ka kui eduka riigivalitsemise A ja O – see on: võimalikult laiema kodanik(valijas)konna osalusvõimalus, stabiilse ja kiire otsustusvõimega valitsemine ning kahtlematu võimude lahusus. Nagu eelnevalt käsitletud sõjaeelsest Eesti Vabariigi ajaloost nägime, osutus selle viimase vormeli täitmine 1920. aasta põhiseadusele tuginedes ülemõistuse raskeks.

1991. aastal tuli assambleel otsustada vähemalt kuue esitatud eelnõu vahel, milline aluseks võtta. Peaaegu üheski neis ei erinenud presidendivõim, välja arvatud ehk nüanssides, meie praeguse põhiseaduse redaktsioonist. Peamine erinevus neis oli võrreldes Jüri Adamsi eelnõuga, mis aluseks võeti, presidendi otsevalimine.

Assamblee otsustas võtta 1938. aasta põhiseaduse kui kontinuiteedi kandja uue, loodava põhiseaduse väljaarendamise põhimõtteliseks aluseks ja lisaks sellele jätkata tööd Adamsi eelnõuga.

Valiku ja edasise arenduse kokkuvõttena tuleb veelkord kiita, et saime päris hea põhiseaduse. Valitsused on püsinud stabiilsena ja vaieldamatult on sellele kaasa aidanud ka põhiseaduses sätestatud presidendi institutsioon, seega ei pea esimesele küsimusele enam vastust otsima, aga järgmised küsimused jäävad täiesti õigustatuna püsima, eriti pärast "juhtmete kokkujooksu" viimatiste presidendivalimiste kompromissitus võitluses.

Miks "juhtmete kokkujooks" ikkagi toimuda sai, selle põhjusi võib taas leida Taagepera 29 aastat tagasi kõlanud kõnest. Taagepera soovis kõigepealt, et PA saalis unustaksime nii oma erakondlikud eelistused kui ka isiklikud anti- või sümpaatiad ja käituksime riigimeestena.

Me ei suutnud seda siis ega ei suudetud seda saavutada ka viimastel presidendivalimistel riigikogus.

1991. aastal valdas arvestatavat enamust PA liikmeskonnast hirm, et presidendi otsevalimisega leppimisel on kõrge tõenäosus võita Arnold Rüütlil või Edgar Savisaarel, kui endistel kõrgetel nõukogudeaegsete, väära ideoloogia ja ebademokraatlike instantside poliitika propageerijail ning täideviijail, kuid kes sellele vaatamata omasid tänu silmnähtavale ja käegakatsutavale panusele iseseisvuse taastamisel kõrget rahvapoolset toetust.

Laiemas mõttes väideti valijaskonna üleüldist ebaküpsust. Hilisemad näited võivad valija meeltesegadust tõesti mõnikord täheldada.

Näiteks kui tolleaegsete must-valgete mõõdupuude järgi hinnatud poliitilised antipoodid Jüri Toomepuu ja Arnold Rüütel võtsid kahtedel järjestikustel valimistel Kagu-Eestis vastavalt 16 tuhat ja 17 tuhat häält. Kuna juttu oli ka Savisaarest, siis tema 40 tuhandest "sähvatust" ei saa eelnenud "meeltesegadusega" seostada, see oli lihtsalt Lasnamäe alalise meelsuse vääriline kübaratrikk.

Koguja on öelnud, et pole midagi uut päikese all. Valijaskonna ebaküpsuse iseloomustus, ehkki pisut teisisõnu, kõlas juba 1933. aastal riigivanem Pätsi suust. Tema väitis, et rahvas on haige.

See oli muidugi emotsionaalne hinnang, kuid presidendi valimine riigikogus ehk ka laiemalt, valijameeste abil, on olnud ja jääb ka edasisel kehtimisel ikkagi erakondadevaheliseks lehmakauplemiseks. Põhjus peitub paratamatuses, et poliitikust presidendikandidaadil on erakonna märk otsa ees.

Aeg presidendi otsevalimiseks

Tänavusügiseste valimiste olukord võrreldes 2016. aastaga on valijate arvudes pisut erinev – siis oli 335 valijameest, nüüd on otsustajaid tublisti vähem, 208, neist 101 riigikogu liiget ja 107 omavalitsuste esindajat.

Enne kui püüaksin oma mõtiskluse kokkuvõttes mõningast lahendit pakkuda, tuleb lahendada veel üks väga intrigeeriv küsimus riigimehelikkusest, mille olulisust Taagepera märkis.

Esiteks puudub riigimehe repertuaaris päris kindlasti erakondade vaheline kemplus ja teiseks pole tema staatust võimalik juriidiliselt reguleerida. Saab küsida otse, kas erakonnapoliitik võib olla ühtlasi ka riigimees?

Presidendi otsevalimise mandaadi volitused ületavad sadades kordades 101-liikmelise riigikogu või 208-liikmelise valimiskogu omi ning punuvad juba kandidaadi valikuga presidendi isikule riigimehe oreooli, sõltumata tema erakondlikust tätoveeringust.

Viimaks avaldan arvamust, et pärast peaaegu kolmekümmeaastast presidendi otsevalimiseta riiki on aeg küps muutusteks, seega loodan, et otsevalimisele minnakse üle õige pea, kui mitte järgneva viie, siis vähemalt seitsme-kaheksa aasta pärast kindlasti ning otsevalimisel antud mandaat õigustab kasvõi vähemalt juuksekarva võrra ka presidendi võimu suurendamist.

Lisan veel, et esitatud mõtetega olen kaugel sellest, et taunida praegust suurepärast tulemust, et Eesti riiki juhivad naised. Juhtisin tähelepanu vaid vajadusele ja võimalusele juba nähtavas tulevikus vähendada põhiseaduse abiga süvenevat lõhet rahva ja valitseva eliidi vahel. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: