Koalitsioonikõnelustel jäi sõlmimata aumeeste kokkulepe, et Keskerakond esitab järgmise presidendi kandidaadi ja Reformierakond toetab teda. Põhjus oli lihtne, Keskerakond seda lepet küll tahtis, kuid ei osanud jaanuaris öelda, kes oleks nende kandidaat ja Reformierakond põrsast kotis ei ostnud.

Samas Reformi juhid ei varja, et nende ridadest riigipea ei tule. Viis aastat tagasi sai nad valusalt kõrvetada, kui proovisid lisaks peaministrile saada ka presidenti, lõpuks kaotasid mõlemad kohad ja kukkusid neljaks aastaks opositsiooni.

Keskerakonnal ei ole enne põhjust presidendikandidaati otsida, kuni nende enda esimees Jüri Ratas mõtleb, kas oma poliitilisse CV-sse lisada Tallinna linnapea, parlamendi asespiikri, peaministri ja riigikogu esimehe järele ka Vabariigi President. Kui Ratas ütleb "jah", tekivad mõned probleemid.

Esmalt Keskerakonnal, kes peab oktoobris toimuvate kohalike valimiste eel valima uue esimehe. Keerulise reitinguga parteil, kes tunneb kuklas EKRE hingeõhku, ei ole siis eksimisvõimalust. Kõige loogilisem oleks erakonna aseesimees ja endine haridusminister Mailis Reps, uue valitsusliidu oluline kokkusõlmija, kuid tema on ametihüvede ülemäärase kasutamise tõttu politsei uurimise all.

Nii tuleks Keskerakonnal, vähemalt praegu vaadates, teha valik kolme inimese vahel – kas tervise- ja tööminister Tanel Kiik, Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart või riigihalduse minister Jaak Aab. Esimesed kaks on avalikult populaarsed, küll Keskerakonna erinevates toetajarühmades, kolmas aga hästi tuntud erakonna sees kui võimekas organisaator.

Reformierakonna probleem on selles, kas toetada Jüri Ratast presidendivalimistel. Ratas on Kaja Kallase valitsuse suhtes olnud… leebelt öeldes torkiv, mis tekitab pingeid ja küsimusi, et kui siiras on ta koalitsiooniparterina. Umbusku on valitsuse kahe poole vahel niigi üksjagu. Lõpuks võib reformierakondlastes muidugi peale jääda praktiline mõtlemine, et valitsuse töörahu ja kooshoidmise nimel tuleb Ratast toetada. Ja kui seda ka öeldakse, pole enam taganemisteed, sest vastasel juhul tuleks hakata vaatama, kellega teha uus valitsus.

Tegelikult oleks probleem siis ka Jüri Ratasel. Peaministri kohalt astus ta tagasi, sest riigiprokuratuur tõstis Keskerakonna kui juriidilise isiku ja partei endise peasekretäri kohale korruptsioonikuritegude kahtlustused. Kas see on stardipakk, kust nüüd astuda Kadriorgu, presidendi kantselei teise korruse suurde kabinetti? Või toob see kaasa etteheited, et 43-aastane Ratas hülgab raskes seisus Keskerakonna ja põgeneb viieks aastaks Kadriorgu? Lisaks ajakirjanike lõputud päringud vabariigi presidendile, kuidas tema kui Keskerakonna esimees 2016-2021 hindab prokuratuuri uurimise ja siis kohtuliku arutamise tulemusi.

Küsimus, mida hakkab edasi tegema 48-aastaselt riigipea ametiaega lõpetav inimene, on siin kümnendajärguline.

Muidugi on võimalik, et koalitsioon ei suuda ühises valikus kokku leppida. Siis võivad kõik säilitada rahuliku näo, Reformierakond leiab presidendikandidaadiks päevapoliitikast kaugema inimese ja Keskerakond tuleb välja kas Jüri Ratase või kellegi teisega ning ühise valitsuse huvides lepitakse enne kokku, et vastastikku toetatakse kandidaati, kes saab valimiskogu esimeses voorus rohkem hääli. Võib-olla…

Võib ka olla, et Ratas jääb Keskerakonna juhiks ja riigikogu esimeheks, igatahes on ta sellele ametikohale andmas hoogu, mida varasemad spiikrid ei teinud. Vaadake või tema külaskäike Eesti erinevatesse servadesse. Aga ta ju lubaski olla piksevarras, kes inimeste muresid koondab.

Kui Ratas loobub, on presidendivalimised avatud aruteludeks paljude juba kõlanud ja veel kõlamata nimede üle. Ülle Madise, Jüri Luik, Alar Karis, Tarmo Soomere, Kersti Kaljulaid, Jaak Aaviksoo, Marina Kaljurand jne.

Kõigepealt peab aga otsustama Jüri Ratas. Kandev paus on üks tema kaubamärke.