Kas koroona kriisi ajal on õiguskantsleri kohta õige öelda vabadusekantsler?

Kui keegi soovib nõnda öelda, on minul selle üle hea meel. Sest nagu põhiseaduse preambula ütleb, peab Eesti olema rajatud vabadusele, õiglusele ja alles seejärel õigusnormile.

On need olnud hullumeelseid aastad – kevad 2020 kuni suvi 2021?

Vaieldamatult paistab ka siia ametkonda kätte, kui palju kahju see [aeg] on inimestele teinud, kui palju on olnud hirmu, kui palju on olnud kannatusi ja me ei tea veel täpselt, kuhu see kõik viib.

Siis muidugi ka see, et ühiskond on pragunenud väga ootamatuid jooni mööda ja et ka nö teistmoodi arvamise sallimise teljel on suur hulk inimesi täiesti ootamatult ümber paiknenud.

Minu vaates on see olnud väga töökas, kindlasti huvitav ja väga kaastundlik aasta. Seda, et ma oleks töö pärast nii palju südamest muretsenud ja nii palju südamest inimestele kaasa tundnud, varem vist küll pole olnud. Kuigi eks ma olen varem kah kaastundlik olnud.

Vähemalt alguses oli reageerimine viirusepuhangule suur kobamine, sest keegi ei teadnud, milline vastus on kõige õigem, millised piirangud kõige asjakohasemad, mida see viirus endast üldse kujutab ja kaua kõik kestab.

Loomulikult. Kui selline ootamatu oht tekib, siis ongi õige ettevaatuse põhimõte, ehk siis kõigi võimalike abinõude rakendamine, mis sel hetkel tunduvad loogilised ja põhjendatud.

Aga niipea, kui asjad hakkavad saama selgemaks, tuleb hakata avalikkuse ootusi kujundama mõistlikult ja sellest lähtudes tegema väga raskeid riigimehelikke otsuseid. Ja neid tuleb osata ka põhjendada.

Mullu märtsis kinnitasite, et kui inimesed on ise mõistlikud, siis tõenäoliselt rahvakeeli öeldes komandanditunnini minna ei ole vaja. Aga komandanditund, liikumiskeeld oli siis ju valitsuses jutuks?

Eestis ei mindud ju selleni, mida mõned riigid on pidanud kogema ja kus tõesti ei lubatud minna oma kodust isegi õue ilma erilise loatäheta, või pääsesid kord nädalas kauplusesse, või said ekstra loatähega jalutada oma koera, või – nagu Kreekas – toita lähikonnas hulkuvat kassi.

Aga oli neid, kes arvasid, et Eesti võiks sama kaugele minna?

Minust ei ole eetiline avaldada valitsuse ja riigikogu nende istungite sisu, mis ei ole põhiseaduse kohaselt avalikud ja kus mina võin sõnaõigusega osaleda.

Aga kõik, kes jälgisid meediat, muidugi teavad, mis meeleolud liikusid. Eesti on demokraatlik riik ja see tähendab, et meie austatud valitsejad võtavad rahva tahet või vähemalt näivat rahva tahet päris hoolsalt arvesse.

Teie olite komandanditunni vastu?

Loomulikult.

Milliste argumentidega?

Põhjust polnud.

Aga samas hoiatasite: kui inimesed ise ei saa aru, et nüüd on aeg eneseisolatsiooniks, vahetute kontaktide vähendamiseks, siis mine tea, võib tulla ka komandanditund.

See oli olukorras, kus selle viiruse olemus, levik ja võimalik leviku ulatus Eestis ei olnud teada. Päevadega hakkas olukord selginema ja tegelikult juba möödunud aasta mai alguseks oli pilt nii palju selgem mitte ainult Eestis, vaid ka mujal, et ennekõike mujal võis hakata jälgima päris huvitavat ja minu jaoks hästi kurba tendentsi. Nimelt hoogustus poliitiline võitlus koroona arvelt ja inimeste täiesti õigustatud hirmutunde arvelt. Ju tuleb sinna kirjutada hulk neid piiranguid, mida erinevad riigid oma rahvale seadsid.

Mingis mõttes juhiti avalikke ootusi valesti. Teiselt poolt on suurparteides – ja teistes riikides on erakonnad tihti väga suured – õige pikk nende inimeste järjekord, kes tahaksid järgmistel valimistel hea tulemuse teha ja võib-olla siis ka sellele kõige kõrgemale positsioonile tõusta. Et eks seal hakkas üks korralik üksteise ületrumpamine. Nendes keeltes, mida oskan, jälgisin seda jooksvalt suure mure ja muidugi suure huviga. Siis oli suurem hirm tegelikult möödas, aga mitte rahva jaoks.

Tagasi vaadates, kui palju läks piirangute kehtestamine poliitikute iludusvõistluseks, et kes on kõvem keeldude sisseseadja?

Eestis võrdlemisi vähe, aga minu mulje kohaselt mõnel pool mujal ikka päris korralikult.

Kuidas Eestis oli?

Niivõrd kogenud ajakirjanik, nagu minu vastas istub, oskab selle hinnangu kõige asjatundlikumalt ise anda. (Naeratab)

Õnnetuseks ei ole ma olnud ühelgi valitsuse istungil ja kabineti nõupidamisel, kus neid otsuseid tehti.

Valitsuse istungite protokollid, nagu me teame, on avalikud. Aga see, mis toimub kabinetis [ministrite nõupidamisel], jääb sinna.

Avalik arvamus nõudis alguses karmimaid piiranguid, kui valitsus ja teadusnõukoda õigeks pidasid. Samas tahavad poliitikud teha populaarseid otsuseid. Kui palju te seda dilemmat tunnetasite?

Väga tugevalt.

Teie vastus jääbki selliseks lakooniliseks?

Kirjutasin äsja ajalehes KesKus artikli, kus esitasin mõned oma hüpoteesid, et miks see läks nii, et nii palju inimesi nõudis ennekõike teistele väga rangeid piiranguid, mõtlemata sellele, kas need piirangud on objektiivselt nakkuse leviku tõrjeks vajalikud või saaks nakkuse leviku pidama ka ilma nendeta. Ja mõtlemata sellele, et päris paljud inimesed kaotasid töö ja sissetuleku või, mis ei ole ka vähetähtis, oma ettevõttesse panustatud energia, jõu ja selle tulemusel saavutatud positsiooni. Kaotajad nägid ebaõiglust.

Ega nendest [riigi] toetustest, mille summad on küll tohutult suured, saa osa sugugi kõik, kes piirangute tõttu kahju said.

Üsna vähe on saanud tähelepanu ka kogemus, kuidas nende toetuste jagamisega kannatanud ettevõtjatele võidakse moonutada konkurentsi. Ka meile on pöördunud hulk väga tublisid ettevõtjaid, kes pingutasid kogu hingest, et säästa oma töötajaid, neid mitte koondada, neid mitte panna olukorda, kus inimestel ei ole enam võimalik arveid tasuda, laenu tagasi maksta…

Mida te vastate neile?

Kui asi on selline, kus meie arvates võiks kohtus saavutada võidu, siis selgitame, et halduskohtusse pöördumine ei pruugi olla perspektiivitu ja ka näitame, miks see piirang ise või teatud juhtudel ka toetuse maksmise korraldus on meie hinnangul seaduste ja seega põhiseaduse vastane.

Eks juhtub muidugi ka nii, et ettevõtjale, kes on väga pingutanud, tundub, et ta oleks õigustatud [riigilt] tuge saama, aga ei saa seda. Kuid keegi teine, kellele võib-olla täitsa meeldisid need piirangud, tema saab.

Sest ega meile ole võõras ka see, et üks suur kontsertide korraldaja pöördub meile kaebusega, et talle toetust ei antud või on piirangud ülemäärased. Ja me teame, et taustal on teine, kes toetust saab ja kellel polnud piirangute vastu midagi, sest et rahvas sellal niikuinii ei liigu, ükskõik, kas piirangud on või pole.

Nii et jah, see aeg tõi esile inimeste üksteisesse suhtumises ka väga üllatavaid asju. Ma ei ole suur tsiteerija, ei taha ennast võõraste sulgedega ehtida ja küllap filosoofid oskaksid rääkida hoopis täpsemalt ja paremini, aga kui võtta kasvõi [nobelist] Doris Lessingi "Vanglad, milles me vabatahtlikult elame", või [saksa filosoof ja kultuuriteoreetik] Peter Sloterdijk või ka George Orwell, siis näed, et inimese sees – tõenäoliselt meis kõikides – on selline metsistumise alge olemas.

Ega siis vana köster ilmaaegu öelnud, et hinge eest tuleb hoolt kanda. Tegelikult tuleb meil iseenda ja võimalusel ka teiste hinge eest kogu aeg hoolt kanda ja seda metsistumise alget maha suruda. Praegu tekkis minu arvates hetk, kus paljudel juhtudel lõi kaastunde puudumine väga kõvasti välja.

Kõik koroonapiirangud pole olnud ilmtingimata vajalikud, neid on kehtestatud ka näilise avaliku arvamuse survel, ütlesite hiljuti Raadio Kuku eetris. Tooge mõni ebavajaliku piirangu näide.

Ei olnud arusaadavat ja loogilist põhjust sulgeda näiteks ehitus- ja aianduspoode. Üldiselt on ju räägitud, et kaubanduspinda on Eestis pigem ühe inimese kohta tohutult palju, ostjaid on puudu, mitte üle. Ja nüüd korraga siis kõige kibedamal aia- ja ehitustööde ajal öeldi, et soorita oma ostud drive in'is. Kahjuks kõik meie kaaskodanikest aiapidajad ja -nokitsejad ei ole kõvad Interneti ega drive in'i sõbrad ja päris kõike niiviisi kaude osta ei ole võimalik.

Ei maksa olla nii ülbe, et arvata, et kõik peaksid olema nagu mina või sina.

Tänavu aprillis kirjutasite riigisekretärile, et "piiranguotsuseid langetatakse alati vastavalt seadusele hoolika analüüsi ja alternatiivide kaalumise tulemusel". Ent alati pole ju analüüsiks ja kaalumiseks aega või vähemalt tundub otsustajatele, et neil pole aega ja tehaksegi ad hoc otsuseid.

Mingitel hetkedel võib see olla põhjendatud. Praegu ja viimastel kuudel kindlasti ei olnud.

Aga alati olen rõhutanud, et ka otsustajate suhtes tuleb olla õiglane. Arvestades sisepoliitilist, ilmselt ka iga erakonna sisemist konkurentsi ja olukorra ärakasutamist võimuvõitluseks, arvestades paljudel eri põhjustel kujundatud osaliselt ehk ekslikke avalikke ootusi ja sellest tulenevat avaliku arvamuse survet – ei julge kinnitada, et keegi oleks suutnud kõiki otsuseid teha hoopis teistmoodi.

Ja lõppude lõpuks, ega me tea kunagi päriselt, mis on õige. Nendes olukordades seisnebki riigikogu ja valitsuse rolli raskus – mida mina isiklikult austan ja seetõttu ei tõtta uisapäisa kritiseerima – selles, et väga keerulises olukorras, kus inimesed reaalselt surevad, haigestuvad väga raskelt…

Haiglad on patsientidest umbes.

Täpselt nii. Samal ajal on paljudel isiklik põdemise kogemus või on põdenud keegi nende lähikonnast ja kaugemaid tagajärgi teadmata tundub praegu, et läks täitsa lihtsasti. Selles keskkonnas, kus tegelikult on paljudel kasulik ka hirmusid isegi võimendada ja näidata olukorda veel halvemana, ei olegi lihtne langetada fakti- ja teaduspõhiseid otsuseid.

Üldiselt võib see väga kiiresti lõppeda tohutult suure avaliku hukkamõistuga. Eks inimeste meel on muutlik ja pöördeline, aga valitsus ja riigikogu peavadki leidma lahenduse, mis tundub enamusele arusaadav. Ja kui avalikkuse ootus on kujunenud või kujundatud pisut ekslikult, siis on olukord kehv, jah. Siis on pall kohtute käes, paljude aktide puhul ka õiguskantsleri käes, kellel peab jaguma selgroogu ja julgust mingid piirid ikkagi maha tõmmata, sest asjad saavad järjest selgemaks, emotsioon läheb üle.

Tagantjärele kahjusid ja kasu kokku arvutades on ennegi tõdetud: huvitav, miks me seda kõike tegime.

See on tagantjärele. Kuigi olete riigisekretärile meenutanud, et lubatud on vaid need piirangud, mis on nakkuse leviku vähendamiseks vältimatult vajalikud ja proportsionaalsed, siis ega otsustamise ajal oskagi iga kord öelda, mis on vältimatult vajalik ja proportsionaalne.

Lõpuni seda tõenäoliselt välja mõõta pole võimalik, aga suures laastus siiski on.

See on ka kohtute ülesanne. Mul oli väga hea meel Tartu Uue Teatri asjas tehtud esialgse õiguskaitse määruse üle, kus kohtunik loogiliselt ja väga selgelt seletas asja ära. (https://kultuur.err.ee/1608200767/halduskohtu-otsus-lubab-tartu-uuel-teatril-autolavastuse-piirangute-kiuste-publiku-ette-tuua)

Esimene pääsuke, täpsemini pool pääsukest – alles esialgne õiguskaitse.

Kas avalikes siseruumides maski kandmise kohustus on vältimatult vajalik ja proportsionaalne?

Sellesse ususõtta [mina] vabatahtlikult hetkel ei sekku.

Soovitan kõikidel, kes tegelikult tahavad sellele küsimusele vastust saada, tutvuda Euroopa Liidu haiguste ennetamise ja tõrjeameti viimatise tehnilise raportiga, lugeda seda erapooletu silmaga ja pärast seda vaadata ringi, et kuidas see maski kandmine siis käib.

Aidake neid, kes ei ole raportit lugenud. Mis seal kirjas on?

Seda on mitmel pool ka avalikult näidatud, see on inglise ja vist ka mõnes teises keeles veebilehel olemas. Ma arvan, et oma silm on kuningas. (Naeratab)

Palun, aidake inimesi, kes võib-olla ei oska inglise keelt.

Teeks ehk nii, ja olen selle üleskutse avalikult esitanud ka varem, et pärast sõda kell kuus. Saame siis kokku ja loeme seda koos.

Kas mulle tundub õigesti, et olite seda raportit lugenud enne 7. aprilli, kui tehti kõnekas foto: kohtute president Kaljulaidiga, riigipeal on mask, teil ei ole. Võib sellest näha teie isiklikku suhtumist maski kandmise kohustusse?

Raportit lugenud olin, tutvun kõigi teadusajakirjadega vanast professori-ajast jäänud harjumusest ja nüüd on mõistagi ka häid nõuandjaid, kes samuti seda suudavad kenasti teha ja inimesi teisteltki erialadelt, ka doktorikraadiga. Et ei mingit suhtumist.

Samas rõhutab maski kandmine visuaalselt, et olukord on ohtlik ja mõjutab positiivselt inimeste üleüldist ettevaatlikkust. Või eksin ma?

Küll seda jõutakse uurida.

Eesti Rahva Muuseumi direktor Alar Karis ütles aasta alguses, et valitsuse liikmed ei pea selgitama, miks muuseumid kinni pannakse, vaid miks kaubanduskeskused, vastupidi teadusnõukoja soovitusele, jäävad avatuks. Ega piirangute vajalikkust tõepoolest polegi avalikkusele ükshaaval eriti selgitatud.

Põhiseadusest lähtuv vaatenurk on täpselt teistpidi. Ja selle mõistmine avas minu jaoks ka arusaamise, miks meie maja vaade ja teadusnõukoja vaade ristuvad mingil esialgu hoomamatul teljel.

Asi ongi selles, et Eesti põhiseaduse ja seaduste kohaselt on normaalolukord, kui neid piiranguid ei ole ja iga piirangut tuleb põhjendada mitte usupõhiselt, vaid faktide ja loogiliste seoste kaudu. Täiesti arusaadavalt need, kes tahaksid, et inimkontakte oleks soovitavalt null ja kui seda päriselt ei saa, siis nii vähe, kui võimalik, esindavad vaadet, et kõik peaks olema kinni ja edasi tuleb vaadata, mida saab teha lahti.

Iga eriala peabki esitama oma vaadet, aga lõpuks otsuseid tehes tuleb paratamatult lähtuda põhiseadusest. Igaks juhuks kinni panna ei tohi mitte midagi. Mitte midagi ei tohi piirata ega keelata, sellepärast et ah, ega see pole ju eriti oluline, saab ju kinni panna, las ta olla kinni, mis ikka juhtub. Põhiseadus seda ei luba.

Kui kaalukaussidel on inimese tervis, võimalus nakatuda ja teisel pool muuseumi soov ennast lahti hoida?

Mind kurvastas see avaldus, mitte niivõrd hea endise kolleegi Alar Karise avaldus, kuivõrd mitme valdkonna avaldused, et pange teised ka kinni.

Mõistlik on mõelda, et kui tegevus on kõrge nakkusriskiga, näiteks rühmatreening või ööklubi, kus üks nakatunu võib tõenäoliselt nakatada paljusid, sest koos üksteise lähedal on palju inimesi, et see viirus kandub üle, nakatab halvemal juhul ka neid, keda ei ole võimalik pärast kätte saada ja hoiatada… Loomulikult kui on nakkuse leviku oht, need [tegevused] tuleb panna kinni või väga oluliselt piirata.

Igas valdkonnas tulnukski mõelda, et kas see, millega mina tegelen, see minu ettevõtlus, on kõrge, keskmise või madala nakkusriskiga? Siin ei ole midagi keerulist, see ei ole arstiteadus, see ei ole viroloogia. See on teadaolevate, muuhulgas lähikontaktsena karantiini määramise reeglite alusel päris hõlpsasti tuletatav loogika. Ja kui muuseumis on võimalik väga suurele alale ja hästi ventileeritud ruumidesse inimesed hajutada niiviisi, et troppe ei teki, et korraga on muuseumis üpris vähe inimesi, nad liiguvad ükshaaval või siis paarikaupa või pere kaupa – see on üks näide, mida ehk ei oleks pidanud sulgema. Vältimatult vajalikuks ei pidanud seda mitmed teisedki riigid.

Nüüd ei saa Toomas Mattson, meie mõlema kunagine kolleeg aru, miks tuleb alates 14. juunist sulgeda kell 00.00 kõik restoranid ja kohvikud. "Kuidas on kuni südaööni söömine või joomine kuidagi vähem ohtlikum kui alates südaööst (kui üldine õhtuse söömise mõju kehakaalule välja arvata)?" küsib Mattson. Kas teie oskate talle vastata?

Õnneks ei pea mina neid piiranguid põhjendama. Üldiselt tuuakse siin välja, et sellisel tunnil kujuneb sellest üritusest ööklubi, et äkki see ongi põhjendus. Aga usun, et riigikantselei kolleegid näevad vaeva ja üritavad neid põhjendusi kirja panna.

Ja kolleeg Mattsonile ütleks lohutuseks: hea, et niigi läits.

Oleks võinud hullemini minna?

(Noogutab)

Millise pilguga teie vaatasite aprillis valitsusse kriitiliselt suhtuvaid meeleavaldusi Toompeal ja Vabaduse väljakul?

Kui inimesed avaldavad seaduslikult meelt, on see nende põhiseaduslik õigus. Vaatasin rahulikult.

Olin muidugi hämmeldunud sellest riigipoolsest reaktsioonist, aga kõige suurem hämmeldus tabas mind nüüd, kui sain teada, et maksumaksja raha eest on korraldatud avaliku arvamuse uuring, kus küsiti, et kas teised inimesed tohtisid meelt avaldada.

Kes uuringu korraldas?

Siin ma jääks hetkel vastuse võlgu, aga minu teada üks ministeeriumidest.

(Riigikantselei ja sotsiaalministeerium on tellinud COVID-19 teemalist regulaarset küsitlust, mis maikuu alguses näitas, et üle 70 protsendi vastanutest on meeleavaldustele vastu või pigem vastu ja proteste toetab või pigem toetab kümmekond protsenti. Küsitluste kokkuvõtteid võib lugeda https://riigikantselei.ee/uuringud , toim)

Mis teile riigipoolses reageeringus vastukarva oli?

See on isegi üldisem, kui ainult politsei reaktsioon. Politsei on olukorras, kus nemad peavad kehtivaid reegleid jõustama. Ja seal, kus meeleavaldajad rikkusid siis kehtivaid reegleid, oligi politsei kohustus selgitada, et seda ei tohi teha.

Loomulikult olnuks meeleavaldajatel pigem võimalik vaidlustada need piirangud, mis neil soovitud viisil meeleavaldamist takistas. Aga selles osas, kus meelt avaldati kooskõlas kehtivate reeglitega, ei ole minu kui õiguskantsleri asi öelda, et seda ei tohtinud teha.

Demokraatlikus riigis on lubatud kõik seaduslikud meeleavaldused, inimesed peavad saama oma meelsust väljendada ja riigi sekkumise piir peaks siin jooksma sealt, kus tõesti rikutakse reegleid, kus pannakse üksteist ohtu.

Kas see piir peaks jooksma sealt, kus paarkümmend või isegi mitukümmend maskideta inimest trotslikult ja demonstratiivselt teevad grupikalli?

Politseil, usun, on päris hea väljaõpe, et kuidas sellist olukorda kõige paremini lahendada. Rõhuv enamus Eesti inimestest ei kipu olukorras, kus kõikide jaoks väga ohtlik viirus levib, ei sise- ega välisruumis võõraste inimestega nii lähedalt suhtlema. Aga kui keegi tuleb sellisel viisil politseid provotseerima, siis arvan, et nende väljaõppes on see koht olemas, mida sellisel juhul teha, et ohtusid minimeerida, korrarikkumine lõpetada ja samas inimesi mitte täiendavalt provotseerida.

Kuidas teile tundub, kas politsei käitus õigesti nendel meeleavaldustel? Ma ei saanud üheselt aru.

Õiguskantsleri rollis kahjuks selliseid lihtsaid vastuseid, et olen selle poolt ja tolle vastu, taasterahastu poolt või vastu, politsei tegevuse poolt või vastu, toetan, pean õigeks – neid avaldada ei saa. Meie vaatame, kas see tegevus oli põhiseadusega kooskõlas ja kas järgiti hea halduse tava.

Kas politsei käitus meeleavaldajatega sama vägivaldselt nagu Valgevenes ja Moskvas?

Valgevenes just äsja toimunut silmas pidades oleksin Eesti Vabariigi võrdlemisel Valgevenega väga ettevaatlik. Ebaõiglane olla ei tee hingele head.

Õiguskantsleril on kogu selles loos väga keeruline ülesanne, teie enda sõnul, säilitada selge, loogiline, erapooletu joon, sest mõistliku tasakaalupunkti otsimine ei meeldi emotsionaalselt häälestatud inimestele ei ühes ega teises skaala servas. Kes seal vastandlikes servades on?

Kuna mina näen oma ülesandena hoida riigi elu – niivõrd kuivõrd on antud selleks vahendeid – põhiseaduse raamides, muuhulgas kaitsta sisemist rahu ja seda, et inimesed ühiskonnas üksteist ja üksteise vajadusi mõistavad, siis ei hakkaks inimesi lahterdama ega liigitama. See on ebaeetiline, see on ülbe ja ei oleks [minu] ametiga kooskõlas.

Vabandust, aga see on teie enda väljend: emotsionaalselt häälestatud inimesed ühes ja teises skaala servas.

Arvan, et see on päris õnnestunud väljend, mis ütlebki, et meie inimestel on koroonapiirangute asjus, nagu ka näiteks harvesteridega metsaraiete, linnurahu või  kinnisvaramaksu küsimuses väga erinevad seisukohad ja osa inimestest on valmis oma seisukohtade nimel minema ka väga emotsionaalseks.

Põhimõtteliselt on võimalik kogu meie ühiskond – kõik need, kes mõttega ühiskonna asjades osalevad, elavad kaasa sellele, mis meil siin toimub ja mõtlevad, mis tulevikus saab – asetada teljele, kus ühes otsas on need, kes on valitud arengusuunale absoluutselt, põhimõtteliselt vastu ning teises need, kes on viimseni poolt ja kõik ülejäänud jäävad sinna vahele. Niimoodi on kõikides küsimustes.

Teie peate oluliseks vaktsineerimise vabadust, mis tähendab, et riigivõim ega teised inimesed saa meelevaldselt sundida kedagi vaktsineerimise otsust tegema. Kas ka haigla, kiirabi, hooldekodude töötajatel peab olema vabadus otsustada, lasevad nad end vaktsineerida või ei?

Kõikidel vabadustel on omad piirid. Kuna siin on neid piire väga täpselt selgitanud tööinspektsioon, siis meie ametkond ei ole selles küsimuses tõtanud eestkõnelejaks.

Inimese otsus lubada ennast vaktsineerida, on tema enda valik. Ja ei tohi halvustada ei neid, kes on otsustanud vaktsineerida, sest täna näeme ka juba seda, et rünnatakse inimest, kes ütleb, jah, ma vaktsineerisin ja selle peale saab ta sõimata kas sotsiaalmeedias või lausa tänaval Toompeal riigikogu ees. Ka see on vabadus, et inimene otsustas: jah, mina vaktsineerin.

Täpselt samamoodi on võimalik, et teine inimene ütleb: mina olen otsustanud, et mina ei saa või ei taha või ei julge praegu. See on tema vaba valik.

Kui tuleme töösuhetesse, siis nii nagu tööinspektsioon seda selgitab, saab nõuda, et inimene lubaks ennast vaktsineerida eeltingimusena, mis tema töösuhte üldse säilitab, üksnes sellisel erandjuhul, kus teisiti ei ole võimalik kaitsta selle inimese enda tervist ega [ole võimalik kaitsta] tema enda eest neid, kellele ta peab näiteks kiirabiarstina abi andma.

Kas praegu on selline erandolukord?

Seal otsustab üksikjuhtumil tegelikult kohus. Saan kooskõlas tööinspektsiooni selgitustega öelda: kui tööandja soovib, et kõik tema töötajad oleks vaktsineeritud pelgalt sellepärast, et ta ei taha neile võimaliku haigestumise või isolatsioonimineku korral otsida asendajaid ja nendele maksta ja siis veel maksta sellele, kes isolatsiooni läks – siis see ei ole vabaduse printsiibiga ilmselt ühitatav.

Aga hoolekande- või tervishoiuasutuses… Inimene töötab kohas, kus tal tõenäoliselt ei ole võimalik kasutada nii jõulisi isikukaitsevahendid, mis tõesti seda viirust kinni hoiavad, aga tal võib olla kiire sekkumisvajadus, näiteks kunstlikku hingamist teha või  enneaegse vastsündinuga toimetada või väga raske immuunpuudulikkusega inimest ravida. Seal on tõenäoliselt tervishoiuasutusel põhjendused [vaktsineerimise nõudmiseks] olemas.

Tallinna vaktsineerimata kiirabitöötajad tegid ametiühingu ja lubavad töölepingute lõpetamise korral kohtusse pöörduda. Kas teie julgustaksite neid kohtuteele asuma või soovitaksite lasta end vaktsineerida?

Praeguses ametis mina mingisuguseid soovitusi ei jaga peale selle, et mina isiklikult usaldan arsti arvamust. Kui minu arst vaatab minu digilugu ja ütleb, et minule AstraZeneca kõlbab, siis mina lubasin selle süsti endale ära teha.

Aga kui spordisaali või kohviku uksel ripub silt "Ainult vaktsineeritutele ja koroona läbipõdenutele", siis kas õiguskantsler jääb ükskõikseks või palub selle sildi maha võtta?

Minu asi pole sellisel viisil teisi korrale kutsuda. Siin tuleb tähele panna, et keegi ei saa teha isetegevust – kui näiteks valitsus on otsustanud, et keskööst on restoranid kinni, siis ei saa ise otsustada, et minu oma lahti, aga ma luban sisse ainult vaktsineeritud.

Aga enne keskööd?

Praegu domineerib seisukoht, et see on osa lepinguvabadusest. Öeldakse, et see on ettevõtja enda äriline valik, umbes nagu kui ujula omanik otsustab, et ta lubab sisse ainult need, kes toovad tõendi, et neil ei ole jalaseent või restorani omanik teatab, et ta teenindab ainult härrasid, kellel on korrektne ülikond, puhtad kingad ja daame, kellel on pikk kaunis kleit..

Vähemalt meie ametkonna väga head nõunikud ütlevad, et ei ole väga tõenäoline, et keegi ise hakkaks oma teenindamisvõimalusi nõnda kitsendama [ainult vaktsineerituid klientideks lubades). Aga kui keegi seda teeb, siis meie jaoks on küsimus selles, et ega ta hakka mingil viisil kuritarvitama inimeste andmeid. Kui ta seda ka ei tee, lihtsalt vaatab telefonist vaktsineerimise kohta käivat koodi, midagi üles ei kirjuta, siis praegune domineeriv seisukoht on – andku aga minna.

"Eesti mõte on olla Eesti. Kõige mõistlikum ja kõige parem riik maailmas." See on teie kõnest kohtunike ees ja iseseisvuspäeva eel. Eesti ongi tegelikult olnud ju üks avatumaid koroonariike.

Mulle meeldiks mõelda, et see on nii. Aga siin tuleb tähele panna, et päris korrektseid võrdlevaid uuringuid pole tehtud.

Samas jah, kui vaadata sõpru-tuttavaid, keda töö ja elu on viinud kuhugi mujale maailmas, nende raporteid koha pealt, siis pilt on kirev. Eriti koroona esimese laine ajal, võib-olla vähem teise laine ajal, paistab Eesti tõesti väga mõistlikuna, on olnud julge, tark ja tuli võrreldes teistega tragöödiast välja vähima mõeldava kahjuga.

Praegu on huvitav jälgida ka seda, et ega piirangute rangus, niipalju kui meil teada on, praegu vähemalt Euroopas nakatumistrende suurt ei mõjuta.

Jaanuari viimasel nädalal teatas Soome ootamatult, et peatab töörände, nüüd pikendas "lukus olemist" 15. juunini. Olete te oma Soome kolleegiga rääkinud, et kümned tuhanded Eesti kodanikud või alalised elanikud kannatavad seeläbi väga tõsiselt.

Jah, loomulikult, ja ta näeb seda ka ise.

Tööränne on kahjuks ikka keelatud.

Selleni minu ega Tuomas Pöysti käsi ei ulatu. Aga keegi just pakkus hea seletuse, mina võtsin selle lihtsalt teadmiseks: 13. juunil on Soomes need kohalikud valimised, mis mõni aeg tagasi sinna edasi lükati, ja võimuvõitlus Soome erakondade vahel on kuuldavasti õige terav.

Kas Soome on üks neist, kelle kohta te veebruaris ütlesite, et "ei oleks vast ükski korralik õigusteadlane uskunud, et jõuame aega, mil jultunult rikutakse põhiseadust ja Euroopa Liidu õigust"?

Jah.

Olete üldse Euroopa suhtes kuidagi väga kriitiline: "Pole vaprust, loogikat, nutikust – mulle näib, et ega enam vankumatut õigusriikigi." On's teie usk Euroopa Liitu kõikuma löönud?

Minu usk Euroopa Liitu ei ole kõikuma löönud.

See on pigem seesama tõdemus, et inimloomus sisaldab tumedamaid külgi ja tumedamaid jooni, mida mingi piirini on võimalik alla suruda, olgu see klassikalise kirjanduse lugemisega või kooliharidusega või ühiskonnas domineeriva arusaamisega, et kui tahad olla hea inimene, siis elad ise ja lubad teistel kah elada.

Ja siis on pikalt olnud ju väga selge retoorika, et eriti väikeriikidel on oluline, et rahvusvahelisest õigusest peetakse kinni, et Euroopa Liidus peetakse Euroopa Liidu õigusest kinni, et kui meil on Schengeni ruum, siis me kõik koos peame Schengeni reeglitest kinni, et Euroopa Liidu sees inimesed ja kaubad – näiteks ravimid, isegi kaitsevarustus meedikutele, isegi hapnik, ravimite osised – liiguvad ka kriisi ajal nii nagu on kokku lepitud. Kahjuks nägime, et esimese laine puhkedes asjad nii ei läinud ja see oli väga üllatav.

Aga teiselt poolt, minul on põhjust uskuda, et Eesti Vabariik tegi õigesti ühinedes Euroopa Liidu ühise vaktsiinide eelostuprogrammiga ja üksinda ei oleks ta tõenäoliselt sellises mahus kõiki neid vaktsiine saanud,

Nii et selles osas me saime Euroopa Liidust väga selgelt kasu.

Te olete ise ka enne öelnud, et koroonakriis on huvitav aeg, sest inimhinge tumedam pool tuleb välja. Milline on see inimhinge tumedam pool?

Mulle tundub, et see on kaastunde puudumine. Võib-olla isegi teatav rõõm, et teistele seatakse piiranguid või et juhtub midagi hirmsat, midagi on teistmoodi kui varem. Ühesõnaga, kaob ära see rahulik, võib-olla pisut igavavõitu, kaastundlik elu.

See on seesama, mida Orwell ja Lessing ja paljud teised kirjeldavad. See ei ole mingi etteheide ja see on meis kõigis, minus ka kindlasti. See on miski, mille pärast on hästi oluline, et põhiseaduslikkuse järelevalve toimib, et meil on humanistlikud põhiseadused, et meil on ka inimõiguste konventsioon, milles üks vähetuntud säte ütleb, et mitte ühtegi õigust ega vabadust ei tohi kasutada selleks, et õigustele ja vabadustele rajanevat korda ära hävitada.

Selle alusel on ka tehtud väga üllatavaid reaalseid kohtu lahendeid. Keda huvitab, siis möödunud aasta suvel avaldati ülevaade kaasustest, kus inimesed on väitega, et see on nende usuvabadus või südametunnistuse vabadus või kogunemisvabadus või sõnavabadus, teinud palju kurja, saanud selle eest karistada, on karistuse vaidlustanud ja kohus ütles: nii ongi, sa ei saa võtta neid õigusi selleks, et demokraatlikku õigusriiki maha lammutada ja näiteks vägivaldse riigipöörde ja veresaunaga tuua võimule kommunistlik proletariaadi diktatuur

Nüüd käib valitsusega kohut endine õiguskantsler, vandeadvokaat Allar Jõks. Kaebus on esitatud küll ühe Kalamaja perekohviku huvides, kuid puudutab kõiki teatreid, restorane, spaasid, kelle suhtes mai alguses pikendati keeldusid. Jõksi arvates pole piirangute kehtestamise korraldus piisavalt põhjendatud, kaalutud pole ka alternatiive. Kuidas teile see kaebus tundub?

Kui asi on juba kohtus, on õiguskantsleril keelatud seda kommenteerida.

Aga minul on hea meel, et seal on leidnud kasutamist hulk neid mõttekäike, mida oleme meie poole pöördunud kohvikutele, teatritele, spordisaalidele, kaubanduskeskustele öelnud.

Vaat selle [valitsuse] üldkorraldusega, millega praegu meil kehtestatakse piiranguid, on paar väga suurt probleemi. Esiteks see, et õiguskantsler ei saa neid avalikes huvides vaidlustada, vaidlustama peab igaüks ise oma nimel, mida väga ei taheta teha. Ja teiseks, kui kohus ka midagi otsustab, siis täna pole selge, kas see otsus laieneb ainult talle või ka teistele.

Kas ainult sellele kohvikupidajale, kes kaebas või kõigile kohvikupidajatele?

Täpselt nii.

Meie majas on see teema loomulikult põhjani läbi kaevatud, kui otsisime võimalusi, kuidas vajadusel vaidlusi püsti panna. Ja saimegi aru: kui riigikohus praktikat ei peaks muutma, siis seis ongi nii, et kui selles ühes asjas jõutakse järeldusele, et piirang on ebaproportsionaalne, siis tema saab õiguse, tema teeb uksed lahti. Teistele see ei laiene.

Neile laieneks see üksnes juhul, kui kohus leiaks, et algusest peale on tühine see piirang, et [selle kehtestamiseks] õiguslikku alust polnud üleüldse või midagi muud sellist.

Tegelikult on ju väga hea, et kõik kahtlused koroonapiirangute kehtestamise ja ulatuse kohta vaieldakse kohtus selgeks.

Õigusriik sellel rajaneb ja see on täiesti normaalne riigielu käik.

Ütleks veelkord, et ei ole õige hukka mõista neid, kes on seisukohal, et elame selle aja üle, rakendame nii palju piiranguid, kui vähegi võimalik, tõmbame ennast kõik trimmi. Võib-olla nad unustavad sealjuures, et kellelgi teisel läheb sellega ära töö ja sissetulek ning rahmavad ükskõikselt, et ah, pole midagi, las riik maksab kinni. Nendel on oma arusaamine, seda tuleb austada. Ja teisel pool on need, kes tõesti kahju saavad.

Aga jah, mida me nägime ja vaat see on õigusriigile ohtlik…

Päris mitmed ettevõtjad, kes on [koroonakriisist] kahju kannatanud, tulevad meie juurde, on endale isegi advokaadi ja mõnikord ka kommunikatsioonifirma palganud ning paluvad, et õiguskantsler, palun tehke valitsusele selgeks, et [piiranguteks] pole ju põhjust, et kliendid on hajutatud, töötajad on meil juba ammu vaktsineeritud jne, aga ärge te valitsusele küll öelge, et meie kaebasime, käisime ka ministri juures, katsusime kokku leppida, mingit toetust me vist saame, aga katsuge, palun, äkki ikka õnnestub need piirangud ära jätta.

Ja vaat see, kus kohtusse minna ei julgeta ja teise käega pretendeeritakse toetustele ja kui osalt paratamatult võib toetuste jagamise süsteem kohelda kedagi ka ebaõiglaselt ja moonutada konkurentsi – vaat see kompott on tegelikult õigusriigile ja majandusele päris ohtlik ning seda ei maksa tahta.

Peate silmas võimalust, kus toetust saavad need, kes kohtusse ei pöördu?

Mina ei tea, et sellist vahet oleks tehtud. Pigem tean, et ka need, kes on isegi avalikult julgenud kriitilised olla, on siiski toetust saanud. Meie teada valitsus ei timminud küll ühtegi abimeedet niiviisi, et jätame kõrvale need, kes on julgenud valitsuse otsuseid kahtluse alla panna või lausa kohtusse läinud. Minu teada midagi sellist pole tehtud, see oleks ka lubamatu.

Aga millegipärast on levinud usk, et kui kaebame, siis oleme halvas kirjas. Mina ei tea, et sellel usul oleks alust ja väga loodan, et sellel usul ei ole alust. Aga, et see usk on niiviisi levinud – vaat see on halb.

Sügisel valib riigikogu või valimiskogu Eestile uue presidendi. Võimalike kandidaatide seas on tavaliselt ka teie nimi. Millise tundega seda vaatate?

Kui inimese kohta hästi öeldakse, eks tal on siis hea meel.

Kui erakonnad teeksid teile ettepaneku kandideerida presidendiks ja te näeksite endale piisavat toetust, siis mida erakondadele vastaksite?

Olen päris kindel, et erakonnad leiavad, ja võib-olla ka laiem valimiskogu liikmete ring leiab igati väärika ja hea presidendi. Siiamaani on meil iga kord hästi läinud.

Enda kohta saan öelda, et väga suure rõõmuga teen seda tööd, mida praegu. Ideid on.

Kas või see põhimõte, et inimestega tuleb alati olla aus, et mitte midagi ei tohi inimestele näidata ei paremana ega halvema, kui päriselt on, olgu see koroona või riigi rahaline seis või Euroopa Liidu taasterahastuga ühinemine. Et tegelikult tulebki selgelt välja joonistada, millised on riigi ees seisvad valikud. Et kui sa inimesi rumalaks pead, rahvast rumalaks pead, siis see on nii ebaeetiline kui ka ülbe. Ja lõpuks tuleb ju valskus välja.

Nii et, juba see on tükk tegemist, seista selle eest, et inimestel oleks aus info ja nad suudaksid selle järgi hinnata, kas Eesti on õigel teel või mitte päris.

Siinses ametis on tõesti hea ka võimalus lõpetada iga tööpäev tundega, et mõne inimese mure on  lahendatud ja võib-olla on isegi Eestit õnnestunud pisut paremaks saada.