Tegelikult on Valgevene elanike jaoks vabaduse puudumine juba aastaid halb olnud ning Valgevenes toimuv pole sugugi vaid sealse riigi siseasi. Inimõiguste ja demokraatia verre uputamine Euroopas, ei saa olla aktsepteeritav.

Igal juhul seisavad lähiajal ees muutused, mida katalüsaatorina on võimendanud Valgevene õhujõudude kasutamine lennuki maandamiseks. Seda on nimetatud ka riiklikuks terrorismiks, kuid olgem siiski täpsed, et terrorismiga ei ole siinkohal midagi pistmist. Tegemist on ikkagi sõjajõu kasutamisega.

Üldiselt oleme Eestis spekuleerinud kolme võimaliku stsenaariumiga:

1. Valgevene liidrina jätkab Lukašenko või tema laadne toode;
2. Venemaa neelab Valgevene alla ning liidab endaga;
3. Valgevene pöördub läände.

Nendest kolmest stsenaariumist on kõige ebatõenäolisem Valgevene pööre läände, sest seda ei luba Moskva ning verega on seda püüdnud vältida ka Minski praegune võim. Seega on kõige tõenäolisemad arengud kaks esimest. Neljanda arenguna saab, aga tuua juurde ka sõjaväelise riigipöörde võimaluse, mille toimumist ei maksa alahinnata.

Kui varem tundus sõjaväeline riigipööre utoopiana, siis praegu näib üha tõenäolisem. Aleksandr Lukašenko vastane pahameeletorm Ateena-Vilniuse liinilennu maanduma sundimiseks Minskit ei häiri, kuid Moskvas võib põhjustada pikas perspektiivis vastumeelsust. Üheltpoolt on muidugi hea testida Euroopa Liidu ja NATO ühtsust, kuid teisalt võivad kannatada saada Kremliga seotud ärimeeste huvid läänes.

Kuigi Lukašenko tegi Ryanairi maandamise operatsiooni 23. mail kindlasti Moskva heakskiidul või vähemasti teadmisel, võib suhete halvenemine tõugata Lukašenkot tegudele, mis pole enam kontrollitavad. Seega oleks kõige lihtsam Lukašenko asendamine.

Ometigi on vaja mõelda välja tee, kuidas seda teha nii, et vähemalt ei paistaks välja Moskva otsene tegevus või paremal juhul oleks koguni tagatud rahvusvaheline toetus enda tekitatud olukorra lahendamiseks.

Selleks lahenduseks sobiks sõjaväeline riigipööre suurepäraselt ja seda poleks ka väga keeruline korraldada. Riigipööre on võimalik ka mõne teise jõustruktuuri osavõtul. Suur osa Valgevene ohvitseridest on lõpetanud, kas Nõukogude Liidu või Venemaa Föderatsiooni sõjakooli. Neil on Venemaa ohvitseridega tihedad ning isiklikud kontaktid. Koos on osaletud aastaid ühisõppustel, mis isiklikku läbikäimist veelgi suurendanud on.

Tihedate kontaktide tähtsust näitas ka Krimmi hõivamine Venemaa poolt 2014. aastal ja sõjalise konflikti algus Ida-Ukrainas. Mitmed ohvitserid kas vahetasid poolt või olid võimetud tegutsema.

Lukašenko asendamine sõjaväelise riigipöördega sobiks Moskvale ideaalselt, sest paneks lääne "kahvlisse". Verise ja mittelegitiimse diktaatori mahavõtmine sõjaväehunta poolt sunniks läänt mõistma hukka … keda? Lukašenko naasmist võimule lubada ja nõuda ei saa, aga opositsiooni Moskva ja hunta muidugi võimule ei laseks.

Läänel jääb üle nõustuda Venemaa vahendamise rolliga. Moskva mõistaks võimuhaaramise hukka ning lubaks läänele, et kasutab oma mõju, et valimiste korraldamiseks ning tsiviilvõimu taastamiseks.

Venemaa, millele on olnud keeruline leida võimalust Lukašenkost vabanemiseks, sest protestidele allumine ei ole nende jaoks valik, säilitaks samuti oma näo ning näitaks, et võim ei kuku protestide tõttu. Samuti soojendaks see kindlasti suhteid nii mitmegi lääneriigiga.

Valgevenes on hetkel protestid maha surutud ning pole näha nende suuremahulist taaspuhkemist. Võimuvahetus tähendab olukorra muutust ning tõenäoliselt uute protestide algust. Kui võimuvahetuseks on kontrollitud sõjaväeline riigipööre, saab selle vajadusel uputada verre, mis suruks maha igasuguse protesti vaimu ja sunniks ka läänt lahendusega kiiremine nõustuma.

Uus liider tuleks juba peale hunta tegevuse kaudu saavutatud eesmärke ning saaks võimule muidugi kontrollitud valmiste kaudu. Valgevenele oleks see vabanemine verisest diktaatorist ja huntast. Läänele ja Moskvale võimaldaks säilitada näo. Uuele Valgevene juhile annab selline käik aga aega, mida kohe peale Lukašenkot võimule saades ei oleks.

Selle hüpoteesi nõrgaks kohaks on fakt, et Valgevenes on sisekaitses (eriteenistused, miilits jne) umbes viis korda rohkem inimesi, kui sõjaväes, kuid riigipöörde korraldamisel ei oma inimeste arv väeliigiti erilist tähtsust. Samuti on Venemaa jaoks riskiks, et see võib anda ideid ka oma riigi sõjaväelastele. Mõlemad riskid on siiski maandatavad.

Niisiis on sõjaväelise riigipöörde võimalus muutumas üha tõenäolisemaks. Kui isegi kõrgem väejuhatus on Lukašenkole lojaalne, on ajalugu näidanud, et sõjaväeliseks riigipöördeks pole tihti kindralit vajagi, piisab kolonelist (Valgevene puhul siis polkovnikust).