Jah, isegi kui ta enda jaoks võttis vaid aja maha. Tegelikult on nüüd kõigil parlamendierakondadel põhjust arutada, kas nad suudaksid leida piisava toetusega kandidaadi.

Samas jättis Ratas enda varju jätkuvalt presidendivalimiste kohale. Eelmise valitsuse laiali saatnud ja peaministrikohast loobunud Keskerakonnal on keeruline toetajatele selgitada, miks nad nüüd ütlevad lahti ka võimalusest saata keegi enda seast Kadriorgu. Selleks tuleb leida nii hea põhjendus, et seda pole veel leitud.

Reformierakonna esimees, peaminister Kaja Kallas tõstis aga enda õlgadele mitmepuudase ülesande, kui teatas, kuidas otsib isiklikult parlamendierakondadega kokkulepet, et oleks võimalik president juba riigikogus ära valida. Kuid samuti võttis ta endale niimoodi vastutuse, sest ebaõnnestumise korral vaadatakse tema poole ja küsitakse temalt, miks kokkuleppeni ei jõutud.

Parlamendis riigipea valimist peab sõnades õigeks ka Jüri Ratas. See saaks võimalikuks vaid siis, kui Reformi- ja Keskerakond lepivad kokku kandidaadis, keda oleks nõus toetama lisaks kas Isamaa või sotsiaaldemokraadid. EKRE on juba ette lubanud anda hääled Henn Põlluaasale.

Reformierakond on valmis Keskerakonnaga ja veel kellegagi kokku leppima, sest ise nad enda kandidaati ei esita. Neil on meeles 2016. aasta läbikukkumine – siis põrusid nende kandidaadid presidendivalimistel, nad ise langesid valitsusest ja lõpuks kaotasid sotsidele enda kõige populaarsema presidendikandidaadi, endise välisministri Marina Kaljuranna.

Kui seekord valitakse president riigikogus, mis on esilagu raskesti usutav, ei luba tähed võitu Kersti Kaljulaidile, vähemalt praegu, sest talle ei anna toetust Keskerakond ja ilmselt mitte ka Helir-Valdor Seederi juhitud Isamaa. Valimiskogus võib pilt muutuda, nagu ka siis, kui valimiskogu ebaõnnestub ja riigipea valimine jõuab tagasi parlamenti.

Kas aga enne seda saaks võitja olla näiteks endine kaitseminister Jüri Luik, õiguskantsler Ülle Madise või ERM-i direktor Alar Karis, siis erakonnad ütlevad, et kõik need nimed on aruteludest läbi käinud, aga kõik on veel ebaselge.

Mis on üldse selge vähem kui kolm kuud enne presidendivalimiste algust?

Et parlamendierakonnad tahavad järgmiseks presidendiks inimest, kes tunneb Eesti poliitikat, keda tunnevad Eesti poliitikud ja kelle ankeedi teadasaamiseks ei pea guugeldama.

Et Jüri Ratase toetamise suhtes tõrksad reformierakondlased – osa nende parteikaaslasi on valmis Ratast kui koalitsioonipartnerit pragmaatilistelt toetama – ei heida talle ette "joogid autosse" kulutusteskandaali, vaid koos EKRE-ga tehtud eelmise valitsuse moodustamist ja kooshoidmist.

Et parlamendiväline, aga küsitluste järgi populaarne Eesti 200 survestab riigikogu erakondi üleskutsega anda senisele riigipeale Kersti Kaljulaidile teine ametiaeg, muutes selle teema kohalike valimiste eellahinguks.

Et ka EKRE otsib võimalust näidata presidendi valimist kui tagatubade hämarat kokkulepet.

Et esialgu erakonnad üritavad hoiduda enda favoriitide avalikustamist, kuna hiljem on keeruline põhjendada neist loobumist.

Et esimesed erakondade omavahelised kompamised on olnud rohkem nimekesksed, kui kantud näiteks arutelust, kas Eesti vajab enam väljapoole või sissepoole vaatavat ja tegutsevat presidenti.

Et Keskerakonna otsustamatus, kas Jüri Ratas peaks kandideerima või mitte, hakkab päris varsti segama kokkuleppekandidaadi leidmist, et mitte öelda, välistab selle.

Üldiselt on selge, et uue presidendi nime ennustamiseks on kõik ebaselge.