Te olete nüüd siis ka kirjanik.

No kirjanik mitte ilukirjanduse mõttes, aga kui oma mõtete kirjapanija

Raamatu saamisega võib jääda hätta, öeldi, et ei ole veel ära kuivanud.

See on väga defitsiitne kaup, ma usun, et inimestele meeldib see raamat. Ma arvan, et see jõuab lähimate päevade jooksul raamatupoodidesse ja ka e-raamatuna.

Lubadus oli suur, kui lubasite, et kirjutate raamatu nendest kahest aastast, kui oli kolmikvalitsus: Isamaa, EKRE ja Keskerakond. Lubadused olid suured, lubati paljastusi, täna me teame, et väga suurt paljastust ei olnud. Kas ei olnud midagi paljastada?

Ei, seal on ikka ka taustu. Mõnes mõttes on seal kolm raamatut korraga: üks valitsuse moodustamisest ja valitsuse sisemisest elust; teine on koroona-aastast – koroona maailmas, Eestis – usun, et igal Eesti perel on oma koroonalugu. Võib-olla jäämegi meenutama paarkümmend aastat hiljem, et maailm enne ja pärast koroonat. Kolmandaks on juttu ka välispoliitikast: see oli ka Eestile julgeolekunõukogu liikmeks saamine, paljude põnevate ja dramaatiliste hetkede periood.

Vahur Koorits ütleb Päevalehes, et päris uut ja üllatavat infot annab tikutulega taga otsida ja jääb mulje, et Reinsalul on vaja kõigi kirjeldatud inimestega veel järgmised 20 aastat samades Toompea koridorides asja ajada ja ei saa kellegagi päris tülli minna. Mis see põhjus on, miks see raamat tuli – meil on ju presidendivalimised tulemas, Isamaa otsib esimeest, kohalikud valimised? (Eesti Ekspressi peatoimetaja) Erik Moora käis meil paar nädalat tagasi ja tema ütles, et Reinsalu nime ei tasu maha kriipsutada, kui me räägime presidendivalimisest.

Minu nime ei tasu kunagi maha kriipsutada, ma olen nõus Moora elukogenud pilguga. Aga põhjused on selles, et kuna oli nii tihke aeg, siis mulle tundus kahju, et aeg jääb jäädvustamata. Ma mõtlesin ka, et võib-olla kirjutada mõne aasta pärast, aga siis on võib-olla juba asjad meelest ära läinud. Teiseks, ma ei ole nõus Kooritsaga, et ma seal oma vaadet välja ei ütle, ütlen küll. Ma tahan öelda, et faktid on tõetruud. Aga kas see raamat on erapooletu: ei ole, see on sada protsenti erapoolik, minu vaade nendele asjadele.

Aga muidugi on (raamatus) ka selle valitsuse kokkupanek, koroonavalikute osa, mida valitsus tegi, kas need olid põhjendatud või mitte: maskid või mittemaskid – oli ju väga palju avalikku poleemikat, ja mulle tundus aus anda ka oma vaade. Et ühiskond muutub üha subjektiivsemaks, on positsioonid, mille eest kakeldakse suuremates või väiksemates asjades lõpmatuseni, surmani, siis on mõistlik ka teha tagasivaade asjadele ja püüda süstematiseerida seda kulgu.

Ma arvan, et ei olnud see valitsus kehvem kui eelmised valitsused, ja ma arvan, et Eesti sai koroonakriisi haldamisega päris kenasti hakkama.

Kui Jüri Ratasega seoses ilmnes, et on selline hüüdlause nagu "joogid autosse", siis oli palju jutuks ka kurikuulus must kast. Urmas Reinsalu, mis toimus nende kahe aasta jooksul seal mustas kastis, mille geograafiline asukoht on Toompeal Stenbocki maja hoovis, kus on väiksem maja, kus on üks tuba, kuhu valitsuse liikmed pärast kabinetiistungit läksid?

Erinevates valitsustes, ma võin reeta, on olnud erinevad kastid – kohad, kus tuleb püüda asjad klaariks saada – vahel on see koalitsiooninõukogu, vahel on teemasid, mida ei saa ka koalitsiooninõukogus lahata. Selge on see, et kui peab asju kokku leppima, siis peab selline koht olema. Jüri Ratase musta kasti puhul võib öelda, ja ka Ratase esimese valitsuse puhul, et Jüri Ratas sai sellega väga oskuslikult, tõeliste akrobaaditrikkidega hakkama. Kui laual oli 20 teemat – majandusest, juriidilised probleemid, siis istuti maha.

Eesti Ekspressist jäi mulje, et seal olid pidusöögid – sinna ei tuldud pidutsema, ikka läbi rääkima, oma huvide eest seisma. Ja siis olid hilisööks saavutatud kokkulepped, kus need paarkümmend asja olid mingite kompromissidega kõik lahenduse leidnud. Ma olen otsuste usku – otsustamine on alati parem kui mitteotsustamine. Kui leitakse kompromiss, kus kõik osapooled peavad järele andma, see on kindlasti parem, kui asjad jäävad lihtsalt vedelema või õhku.

Pidu siis ei olnud mustas kastis?

Pidu sinus eneses, nagu kirjanikud ütlevad. Kui poliitikud kokku saavad ja hakkavad pikalt arutama, siis rõõmu pärast kokku ei tulda. Rõõmu pärast ollakse oma sõpradega või perega koos, mitte konkureerivate parteide ükskõik kui hästi läbi saavate poliitikutega. Seal saadakse kokku, sest on mingi jama, probleem, kui on vastandlikud positsioonid.

Te olete öelnud, et eelmist koalitsiooni murendasid EKRE teinekord mitte väga läbi mõeldud ja kontrollimatud väljaütlemised. Kas see oli ka üks musta kasti ellukutsumise põhjuseid?

Ei olnud. Ajakirjandusele oli see eelmine valitsus ju pehmelt öeldes vastukarva, seda oli tunda. Siis jäi mulje, et käis pidevalt ainult tants ja tagaajamine, mürgeldamine. Tegelikult oli tööõhkkond täiesti okei.

Mis oli nende väljaütlemiste puhul huvitav – need väljaütlemised olid sellised, et ka valitsuse kaitsjad ütlesid, et jah, see oleks võinud olemata olla, aga vaadake valitsuse tegusid, teod on tegelikult okei. Ja kui eile (kolmapäeval riigikogus peaminister Kaja Kallase umbusaldushääletusel - toim.) oli jutuks riigikaitsekulud, mida kärbitakse, aga räägitakse, et me ei kärbi – siis praeguse valitsusega on tagurpidi – sõnad on õiged, aga teod on valed. Eelmise valitsuse puhul teod olid õiged, aga sõnad oli Helmede puhul valed. Kõige parem on, kui teod ja sõnad langevad kokku, see oli võib-olla Laari esimene valitsus, püüame selles suunas.

Räägime Isamaa kui erakonna olukorrast – esimeheks kandideerivad Lavly Perling ja praegune juht Helir-Valdor Seeder, kumba teie eelistate? Kas erakonnal on muudatust üldse vaja?

Iga erakond vajab muudatusi ja erinevaid taktikaid. Mina olen üles seadnud Helir-Valdor Seederi ja ka senise esimehe eestvedamisel seisab meil ees palju põnevaid võimalusi.

Aga milline taktikaline muutus siis tulla võib, kui Isamaa praegune juht jätkab?

Ees seisavad kohalikud valimised ja Isamaa võluretsept, ma ütlen seda omavahel – on, et meie tippvorm tuleb ajastada suurvõistluste ajaks. See eristab meid konkurentidest ja toob meile teatud edu. Kuidas me seda teeme – väga pingsad ettevalmistused käivad, me saame sellega hakkama.

Aga õige on see, et Isamaa suurkogu on tähtis, seal ei otsustata ainult, kas esimees on mees või naine. Ma arvan, et selle suurkogu tulemusi jälgivad väga pingsalt kõik parlamendierakonnad, sest see võib poliitika kaalukeeli lähimate aastate perspektiivis vägagi palju mõjutada.

Kui Isamaa ei tee kohalikel valimistel tulemust, mis oleks klassifitseeritav võidu või vähemalt püsimisena – kui ei pääse üle künnise Tartus, Pärnus, isegi Tallinnas ja veel mõnes suuremas omavalitsuses, siis kas vahetate uuesti erakonna juhti pärast valimisi?

Ei, ma arvan, et küll me kõigis nendes kohtades (volikokku) pääseme. Täna ei prognoosi, et meie erakonna esimees peaks lahkuma, kui me Keskerakonda Tallinnas ei ületa.

Nii suurt eesmärki ei tasukski seada.

No ikka tuleb mõelda suurelt, aga jah, Tallinnas on oma dünaamika, aga proovime ainupartei valitsemise muutmisele tuult tiibadesse soputada

Kas erakonna juht vastutab siis kohalike valimiste tulemuste eest?

Erakonna juht vastutab ikka. Helir-Valdor Seeder vastutab ka selle eest, et kraaksuti mis kraaksuti, aga Isamaa sooritas ikkagi efektse ninja-hüppe ja oli parlamendis ja oli valitsuses ja ka kõige rohkem oma poliitikat ellu viia suutnud partei.

Üks punkt, milles ei ole selgelt suudetud tuvastada Isamaa seisukohta, on metsaküsimused: kas Eestis raiutakse metsa liiga palju või liiga vähe?

Mulle tundub, et Eesti raiutakse metsa liiga palju. Ma sõidan ise Läänemaale suvekodusse ja nukraks teeb selline kuumaastik. Mis mind eriti nukraks teeb – mets võetakse maha ja siis võiks eeldada, et saab platsi peal kõndida. Aga on vastupidi – jäävad sellised kännud ja täpselt nagu Marss. Me peaksime leidma lahenduse, mis puudutab ka RMK territooriumi, et kui sa võtad maha metsa, siis peaks alles jääma ala, kus sa saad ka kõndida, mitte et pead seda soomustransportööriga ületama. Silmailu on ka väärtus.

Palju räägitakse ökoloogilisest aspektist ja metsamajandamisest, aga meil on õigus nõuda, et Eesti jääb selliseks maaks, kus me sõidame ringi ja see meenutab seda maad, nagu Eesti olnud, ja jääb nii ka meie lastele.

Veel põletavaid teemasid. Mida me põlevkivi tootmisega peale hakkame? Mida teha Ida-Virumaaga?

Riik peab seisma selle eest, et kui praegu Euroopa Liidus käivad läbirääkimised, et meile üleminekuperioodil tasuta CO2 heitme periood säiliks.

Ma ei ole selle utoopia usku, et me anname kõik panuse inimkonna tulevikku. Me peame ise ka jääma ellu rahvana, inimestele peavad töökohad jääma. Üleminekuperioodil lihtsalt juhet seinast välja tõmmata utoopia loosungi perspektiivis, seda absoluutselt ei toeta. Need, kes püstitavad loosungeid lähiaastatel ja kiiremas tempos põlevkivist üleminekule, see ei ole realistlik ja see kõik tähendab väga suurt traagikat väga paljudele Eesti inimestele.

Globaalsetes protsessides on meil kaasvastutus, et planeedil loodussäästlik  ja elu tagav ringlus säilib, aga me ei suuda olla kogu inimkonna pattude puhul nagu Kristus kahe röövli vahel.