Suvi on kuum ja kuumaks kisub ka Eesti maksudebatt. Rahvusvaheliselt kütab omakorda kirgi G7 klubi idee globaalsest maksust suurkorporatsioonidele.

Eesti uue maksumudeli otsimine kulmineerub tõenäoliselt järgmiste riigikogu valimiste kampaanias. Aga veel enne seda ootavad meid juba oktoobris kohalikud valimised. Aastaid on räägitud vajadusest vähendada kohalike omavalitsuste sõltuvust riigist, suurendada ja mitmekesistada nende tulubaasi, andes rohkem vabadust kehtestada kohalikke makse. Aruteluks on välja pakutud näiteks turismimaksu, kinnisvaramaksu või kohalikku tulumaksu.

Seega ennustan, et hoogu koguvas kohalike volikogude valimiskampaanias ei pääse me ka kohalike maksude ja omavalitsuste tulubaasi debatist.

Kohalike maksude osakaal omavalitsuste eelarvetes on täna väga väike, üks protsent kogutuludest. Eelmisel aastal laekus kohalikke makse kokku 14,5 miljonit eurot. Sellest 82 protsenti Tallinna linnale.

Kohalikud maksud on sellised maksud, mille võimaliku nimekirja kirjutab ette seadus, aga omavalitsusel on lai otsustusvabadus, kas sellist maksu üldse kehtestada, millises maksumääras, mida täpselt maksustada, kellele teha maksusoodustusi jne.

Lisaks on veel mõned riiklikud maksud, mis osaliselt (nagu füüsilise isiku tulumaks) või täielikult (nagu maamaks) laekuvad omavalitsuse eelarvesse, kuid mille kehtestamise ja tingimuste üle omavalitsusel otsustusõigust üldse pole või on see väga piiratud.

Täna on omavalitsustel õigus kehtestada kuute kohalikku maksu: reklaamimaksu, teede ja tänavate sulgemise maksu, parkimistasu, mootorsõidukimaksu, loomapidamismaksu ja lõbustusmaksu. Tegelikult on neist kasutuses ainult kolm esimest. Lõbustusmaksu pole kunagi ükski omavalitsus kehtestanud. Loomapidamismaks kehtis koerte pidamisele aastatel 1995-2010 Narva linnas ning lühiajaliselt veel mõnes üksikus omavalitsuses. Mootorsõidukimaksu kogusid Tallinn ja veel paar omavalitsust aastaid, kuid loobusid sellest, sest maksu maksmise vältimine oli väga lihtne. Kui Tallinn 2003. aastal mootorsõidukimaksu kaotas, põhjendati seda sellega, et maks pole täitnud oma eesmärki. Maksu laekus vähe, sest paljud autoomanikud registreerisid oma sõidukid väljaspool Tallinna. Tallinnas sõita võis maksu tasumata igaüks, maksta tuli vaid linnas registreeritud sõidukite omanikel ja seda peeti linlaste jaoks ebaõiglaseks. Pealegi kehtestas riik samal ajal raskeveokimaksu, mis oleks laekuvaid summasid veelgi kahandanud.

Kohalike maksude nimekiri on olnud pikem. Ehk mäletate veel näiteks Tallinnas lühiajaliselt kehtinud müügimaksu või paadimaksu. Kuid omavalitsuste (eelkõige pealinna) ja keskvalitsuse kemplemise tulemusena on kohalike maksude kehtestamise võimalusi vähendatud.

Suurem kohalik maksuautonoomia näib ahvatlev idee. Paraku pole Eesti-suuruses riigis eriti võimalik kohalike maksude valikut väga palju suurendada, sest piirkondlikud maksuerinevused tekitaks segadust, takistaks inimeste liikumist, äritegevust ning põhjustaksid maksupettusi. Killustatud maksusüsteemi haldamine oleks kulukas. Hea maksusüsteem ei peaks aga olema liialt keeruline ning administreerimise kulud ei tohiks ületada saadavat tulu.

Eesti senised kogemused kohalike maksude kehtestamisel polegi olnud kuigi edukad. Mida sellest õppida?

Esiteks ei tasu loota, et kohalikud maksud võiksid enamike omavalitsuste tulubaasi oluliselt suurendada. Pigem rikkamad omavalitsused muutuks rikkamaks, vaesemate jaoks ei muutuks suurt midagi. Sest maksutulu teenimiseks on vaja seda ressurssi, mille pealt maksu koguda. Aga maksustamisel on peale tulu teenimise ka inimeste käitumise mõjutamise eesmärk. Näiteks parkimistasu aitab korrastada liiklust ja avalikku ruumi. Seepärast võiks arutada ummikumaksu ehk autoga kesklinna sisenemise maksustamise idee üle, kuid seegi aitaks peamiselt Tallinna ja võib olla veel mõnda üksikut linna.

Teiseks ei ole mõistlik maksustada liikuvaid maksuobjekte. Kohalikust automaksust või tulumaksust on rahvastikuregistris elukoha muutmise või kellegi teise nimele vara kirjutamise teel lihtne kõrvale hiilida. Seevastu reklaami paigaldamine või tänava sulgemine on selgelt seotud konkreetse omavalitsusüksuse territooriumi ja taristu kasutamisega. Nii ongi reklaamimaks ning teede ja tänavate sulgemise maks Eestis siiani hästi toimivad kohaliku maksu liigid.

Kolmandaks tuleb arvestada, et omavalitsused konkureerivad omavahel ikka soodsama, mitte kulukama elukeskkonna nimel. Üksteise üle trumpamine maksusoodustustega või maksude mitte kehtestamisega ei suurenda kuidagi omavalitsuste tulubaasi. Pigem on mõistlik mõelda mõne üleriigiliselt kehtestatud maksu suunamise peale kohalikku eelarvesse. Näiteks ettevõtte tulumaksu kasvõi osaline laekumine peamise tegutsemiskoha omavalitsuse eelarvesse tooks märkimisväärset tulu juurde. Eriti siis, kui otsustataks maksustada ettevõtete kogu deklareeritav tulu. Lisaks motiveeriks selline maksusüsteem omavalitsusi ettevõtlust laiemalt toetama ja võiks aidata "mitte minu tagahoovis" suhtumist ümber pöörata.

Seega, kui suures maksudebatis jõutaksegi kokkuleppele mingisugustes maksumuudatustes, saab järgmiseks pähkliks pureda küsimus, kelle eelarvesse maksutulu laekuma peaks – kas kohaliku omavalitsuse või keskvalitsuse eelarvesse.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.