Praegune president leiti erakondade tagatoa arutelu kaudu, mille eesmärk oli leida kõikidele enam-vähem sobiv kandidaat. Hiljem EKRE küll Kersti Kaljulaidi toetamisest loobus. Kas see tagatoa suhteliselt edukas protseduur on halvanud seekordse presidendi avaliku otsingu ja kandidaatide leidmise? Lihtsam on varjatult tegutseda?

Ei ole sellist seost. See, et eelmine kord riigikogus ja ka valimiskogus ei õnnestunud presidenti valida, ei ole kahjuks olnud õpetuseks neile, kellele see on kohustuseks. Mõtlen siin eelkõige riigikogu, sellest ei ole tehtud järeldusi.

Viis aastat tagasi riigikogus ja valijameeste kogus ühist kandidaati ei otsitud, seejärel need valimised jõudsid tiiruga tagasi riigikogusse. Ja seal toimunut võib hinnata mitmeti, võib öelda, nii nagu küsija praegu nimetas, tagatoaks. Aga teisest küljest ma tahaks toonitada, et sellel hetkel olid fraktsioonid valmis ühist kandidaati otsima. Ja lõppkokkuvõttes kui see kandidaat kuskil toas kokku lepitakse, siis pole oluline, kas see toimus taga- või eestoas.  

Keskerakonna juht Jüri Ratas otsib väidetavalt sobivat inimest, Reformierakonna juht Kaja Kallas on öelnud et nemad ka tegelevad kandidaadi leidmisega…

Kordan, et ei ole võetud õppust eelmisest korrast. Koalitsioon püüab leida kandidaati, kes neile mõlemale oleks sobilik ja siis leida juurde hääli opositsioonist, et ta saaks riigikogus ära valida. Vot see ei ole minu meelest ühise kandidaadi otsimine.

Ühise kandidaadi otsimise katse tehti ka viis aastat tagasi. Ma mäletan kuskil ajaliselt maikuu lõpus. Toona toimus üks erakondade kohtumine, mis lõppes tagajärjetult. Sellel lihtsal põhjusel, et Reformierakond ütles, et neil on kaks head kandidaati. Kumma poolt olete? Niimoodi ühist kandidaati ei leita.

Ka täna toimuvat võib nimetada inimese otsimiseks, kes oleks nõus olema koalitsiooni kandidaat. Ja kellele 68 hääle kokkusaamiseks on vajalik, et ka osa opositsioonist oleks nõus andma hääli. See moodus iseenesest on keerukas. Ja väga raske on sellist inimest leida. Kes see siis ikka oleks sellistel tingimustel nõus kandideerima?

Ühise kandidaadi leidmine käib teistmoodi. Kõigepealt saavad kokku need, kes on valmis ühise kandidaadi poolt hääletama. Siis lepivad kokku mooduse, kuidas seda ühist kandidaati leida. Ja siis teevad koostööd. EKRE on oma kandidaadi (Henn Põlluaas - toim) välja käinud, ilmselt nemad ei ole valmis ühist kandidaati otsima. Aga ülejäänud, neile pole ju öelnud, et et ühist kandidaati ei soovita leida.

Nii et tegelikult peaks riigikogu kaks kõige suuremat erakonda, kes kannavad valitsusvastutust, tegema konkreetse ettepaneku saada sotside ja Isamaa juhtidega ametlikult kokku?

Just, ja siis kõigepealt lepime kokku mooduse, kuidas seda kandidaati otsitakse ja siis tehakse koostööd. Siis püütakse leida sellist inimest, kes oleks sobilik.

Miks ei ole sotsiaaldemokraadid ise või ka Isamaa pakkunud omalt poolt kandidaati välja? See on ju võimalus nii erakonnal kui ka kandidaadil endal silma paista? EKRE-l on parlamendis 19 kohta, aga Henn Põlluaas ei saa ilmselt riigikogus 21 häält kokku kandideerimiseks. Samas on see suurepärane võimalus teha kampaaniat KOV valimisteks. Aga sotsid ja Isamaa istuvad täielikus vaikuses…

Sotsid ei ole pidanud mõistlikuks presidendivalimisi ja omavalitsuste valimisi kokku panna sel lihtsal põhjusel, et siis ei ole võimalik ühist kandidaati leida. Ka koalitsioon pole esitanud ühtki kandidaati. EKRE kandidaadi väljakäimine näitab, et nemad pole ühisest kandidaadist huvitatud. Kui kõik võtaksid presidendivalimisi osana kohalikest valimistest, siis muutub järgmise presidendi leidmine veel raskemaks, kui viis aastat tagasi.

Vaadates neid praegusi ettevaatlikke samme ja väljaütlemisi, kas te üldse usute, et et riigikogus kandidaat üles seatakse?

See oleks kõige suurem löök Eesti demokraatlikule riigikorraldusele üldse, kui riigikogus ei suudeta ühtegi kandidaati välja käia. Sõltumata siis sellest, kas ta valitakse seal ära või mitte. Ja ma loodan, et sellest saavad ka tänased vastutajad aru ja teevad kõik selle nimel, et sellist asja ei juhtuks. Selle ühise kandidaadi leidmiseni oleks pidanud jõudma mitu head kuud tagasi. Aga kui seda siiani ei ole tehtud, võib-olla tasub proovida?

Viis aastat tagasi oli suvel Eestis enneolematult võimas presidendikampaania. Meil oli kokku kuus reaalset kandidaati. Miks neist keegi ei proovi uuesti? Miks Eestis on kehv teist või kolmandat korda kandideerida? Praegune USA president Joe Biden on väga hea näide - inimene üritas mitu korda, enne kui õnnestus.

Aga viis aastat tagasi käivitatigi kampaaniad selleks, et ühist kandidaati ei soovitud leida. Täna avalikku kampaaniat eri kandidaatide vahel sellisel kujul ei ole. See võib-olla isegi annab lootust, et mingit pidi jõutakse mingile tulemusele. Eelmise kampaania kas just hirmutas erakondi, aga nad said aru, et see lõppkokkuvõttes takistas presidendivalimisi. Või vähemalt oli kampaania põhiseadusega riigikogule ja valijameeste kogule pandud ülesannete täitmisele segavaks asjaoluks.

Tahan rääkida ka mürast, mida siia juurde tehakse. Mind segab, et meil on põhiline debatiteema presidendivalimisetel taaskord presidendi otsevalimiste vajalikkus.

Selleks, et presidenti otse valida, on vaja muuta põhiseadust. Ja niikaua, kuni põhiseadus on muutmata, ei olegi erakondadel mitte midagi muud teha, kui selle kehtiva põhiseaduse järgi käituda. Pole mingit vajadust heietada pidevalt, et põhiseadust peaks muutma. Selleks piisab ühest lausest kui inimene nii arvab. Ja see ei ole põhjus, miks presidendivalimised praegu on untsus. Praeguse kehtiva põhiseaduse järgi presidenti saab valida! Ning mitte halvasti.

Teine moment, millest ka varsti kindlasti juttu veeretama hakatakse, puudutab valimiskogus valijameeste käitumist. Osa hääletusel osalenutest ei märkinud viis aastat tagasi sedelile, kelle poolt hääletasid või jätsid lihtsalt hääletamata. Kas selle küsimuse lahendamiseks on vaja muuta põhiseadust?

Presidendi otsevalimiste kohta on vähemalt eelmises riigikogu koosseisus kaks korda on tehtud ettepanek. Need ei olnud viljakad. Aga valimiskogus presidendivalimiste korra muutmiseks polegi keegi põhiseaduse muutmise ettepanekut isegi mitte kunagi teinud!

Ei maksa imestada, kui valimiskogus viimases voorus osad hääletajad jätavad oma lemmikkandidaadi juurde märke tegemata või leiavad, et kumbki kandidaatidest pole vääriline inimene presidendi ametikohale. Need on asjad, mille ülestõstmisega ei pea tegelema paar kuud enne presidendivalimisi. Neid vaidlusi peetakse muul ajal.

Te olite kuni 2019. aasta aasta kevadeni koalitsioonis, miks töörühmad toona kusagile ei jõudnud?

 Tolleaegne koalitsioon tegi vastava töörühma. Selles töörühmas olid esindatud seinast seina arusaamad presidendivalimistest Eestis. Ainuke asi, milles enamvähem konsensusele jõuti, oli valijameeste kogu suurus. Valijameeste kogus oli enne haldusreform üks kolmandik valijamehi riigikogust ja kaks kolmandikku omavalitsustest. Mul oli au vedada seisukohta, et see see suhe peaks jääma samaks. Ja selle nimel me ka töötasime, sai valmis eelnõu ja ka arvutused. Eelnõus nähti ette, et valdavas osas omavalitsustest oleks tulnud valijameeste kogusse kaks esindajat, üks koalitsioonist ja üks opositsioonist. Aga põhiseaduskomisjon leidis, et selle teemaga nad tegelema ei hakka.

Võite küsida komisjoni tolleaegse esimehe Marko Pomerantsi (Isamaa) käest, miks komisjon selle järelduse tegi. Aga üks põhjus oli minu teada Keskerakonna otsus sellist lähenemist mitte toetada. Ja kuna ka opositsioonis olev Reformierakond ja EKRE ei oleks hääli andnud, siis oleks see niikuinii riigikogus läbi kukkunud. Seega Keskerakonna, Reformierakonna ja EKRE jaoks polnud valijameeste kogu kooseisu senise süsteemi säilitamine eriti oluline küsimus.

2019. aastal oli veel üks katse presidendivalimiste korda muuta. Ka selle eelnõu esitasid sotsiaaldemokraadid. Kuid ka see eelnõu kuigi kaugele ei jõudnud. Nii et valijameeste kogus saab olema sisuliselt pool valijameestest riigikogust ja pool kohalikest volikogudest.

Kas üks põhjus kandidaatide mitteväljakäimiseks on see, et osa erakonnajuhte tegelevad lihtsalt praegu lihtlabase matemaatikaga? Meil on vahepeal toimunud omavalitsusreform ja 2021 rohkem hoomatavam valijameeste kooseis ja käitumine? Lihtsam on panustada viimases voorus oma kombinatsioonile?

Ma olen nii küsimuse ja seletusega nõus. Mul on ainult üks märkus, ma ei nimetaks seda matemaatikats. See on poliitaritmeetika.

Kas Eiki Nestor oleks valmis Eesti presidendiks kandideerima?

Mul on see au ükskord olnud ja ma olen selle eest tänulik, aga ma jätkuvalt kutsun üles andma teist presidendi ametipostiaega Kersti Kaljulaidile.

Kui Kersti Kaljulaid teeks selge avalduse, et ootab enda juurde riigikogu liikmeid, kes sooviksid anda allkirjad tema ülesseadmiseks riigikogus, kas see muudaks olukorda selgemaks?

Ma arvan, et tal endal on siiski raske seda avaldust teha, sest sellest võidakse valesti aru saada. Eriti nende poolt, kellele ta ei meeldi. Ja hiljem on raskem ka ametit pidada. Küll aga ei ole ta öelnud, et ta ei soovi kandideerida. See on ju arusaadav märk neile, kellel see mõte võib peas olla. Mine tea, sinna see asi tüüribki ja see oleks väga tore. Aga poliitikutel on mille üle mõelda.