Brüsseli kavandatud karm rohepööre kütab mõistetavalt kirgi. Hiljuti võis lugeda: "Nüüdne kriis kestab mitte viis-kuus aastat, vaid ilmselt aastakümneid, aga oodatav dünaamika on sarnane: veel hulk aega läheb olukord aina raskemaks ning oodata on üha uusi ja uusi kriisimeetmeid, kuni lõpuks tunneli lõpust valgus paistab ehk ühiskond kohaneb "kitsaks jäänud planeediga."" (Marko Kaasik, "Eksinud rahvuslase konservatiivne enesetapp").

See on tõesti nii. Läheb raskemaks. Kuidas seda raskust natukegi õiglaselt jaotada ning hüvitada – niihästi isikuti kui riigiti? Just nimelt riigiti. (Loo pealkiri on vist kantud valimisvõitluse eelpalavikust, sest rahvuslusega pole asjal pistmist, nagu seda pole ka nt PRIA toetuste jagamisel ega saastekvootide eraldamisel. Oponeeritava artikli autor Lauri Vahtre kirjutas pigem patrioodina. See on laiem mõiste. Kõik siinsed inimesed võivad loomulikult olla Eesti patrioodid - nii nagu ollakse oma firma patrioodid. Näiteks kavandatav põlevkiviõli tehas annaks tööd ja leiba keelest ja meelest sõltumata.)

Sest nagu alati kannatavad kõikvõimalikes kriisides väiksemad, vähemad ja vaesemad. Vana-Euroopa saab paremini hakkama, aga Eesti-taolised kardetavasti mitte. Asi pole üksnes rahas. Tähtis, et siin jätkuks ka tegelik elu.

Mõtlen tavalisele tänavapühkijale. Pärast päevatööd läheb ta oma kodukõrtsi, tellib kannu õlut ja võileiva. Ta meel on rahul, sest ta on teeninud endale oma kätega ülalpidamist ja teinud ka midagi, mis on üldiselt vajalik. Kuigi ta teenistus ei pruugi olla märkimisväärselt suurem töötu abirahast, on tema enesetunne hoopis teisest klassist.

Selles mõttes oli Vahtre hoiatus "Brüsseli toidupakkide" ees põhjendatud. (Minul seisavad seoses sellega silme ees Austraalia aborigeenide reservaadid, kus neid ülal peetakse, aga kus on vähe tööd, see-eest küllaga joomist ja enesetappe.)

Brüsseli kavandatav kliimafond on kena idee, aga raske on siin mitte skeptik olla. Nagu alati algavad pettused ja manipuleerimised. Ja eurokraatia äsjane jahmatav suutmatus vaktsineerimist korraldada sisendab kartust, et enne kui summad jõuavad abivajajateni, on viimaste olukord halvenenud piirini, mil populistlikud liikumised saavad niipalju võimu, et tõmbavad kõigele pidurit.

Ent oletame, et need takistused ületatakse. Põhiline, et pikaajalise rohepöörde õnnestumise eelduseks on muutused inimese intiimsetes ja sügavates struktuurides. Jah, inimene tuleks teatud määral ümber teha (kui mitu korda on seda juba üritatud!?)

Siinkohal puudutame ainult üht lõime, mis seostub vabadusega, ja sellestki ühte (olmelist) komponenti. Iidsetest aegadest peale on vabadust esmatasandil võrdsustatud inimese õigusega minna ja tulla kui ta tahab. Vaba inimene võis, ori mitte. Kes on sellest maigu kord saanud, ei taha naljalt loobuda.

Isiklik auto on üks vabaduse sümboleid. Siit algab langev pingerida: jagamisteenusena kasutatav auto tähendab vähem vabadust, ühistransport veel vähem. Elektriauto tähendab vähem vabadust kui fossiilkütusel töötav.

Asi pole raadiuses, Toyota toob kohe välja mudeli, mis võib ühe laadimisega sõita 900 km. Aga siis peab seda ikkagi laadima. Kui ideaaltingimustes võib ka praegu laadida vähem kui poole tunniga, siis praktikas on see neli kuni seitse tundi või kauemgi. Laadimise ajal on inimene mittevaba. Ja ükskõik kui palju seda ka lühendada, jääb see tunduvalt pikemaks kui minut-poolteist, mis kulub tanklas paagi täitmiseks. Kujutlegem Baader-Meinhofi jõugu põgenevaid liikmeid oma elektri-BMW akut laadimas...

Inimesed on muutunud aja suhtes kole tundlikuks. Järjekord lööb närvitsema, kui kassiiri töös tekib hetkeks paus, sest eakas klient on PIN-koodi segi ajanud. IT-firmad suruvad aina peale uusi võimalusi vajutuste arvu optimeerimisega aega kokku hoida jne. Säärane "sekundirebimine" tundunuks mõeldamatu isegi inimpõlv tagasi, aga kui see on kord tulnud, siis ka jääb.

Asi pole üksnes ajas. Tegelikult ei ole ka elektriautod jätkusuutlikud, nad ainult lükkavad probleemi mõned põlvkonnad edasi. Seda isegi juhul, kui jätta kõrvale akude probleem (neiks vajalikku liitiumi piisab praeguse tempo juures ehk viiekümneks aastaks).

Oletame, et leiutatakse midagi uut (akude valdkonnas käib kõige ägedam uurimis- ja arendamistegevus, sest panused on tohutud). Aga ükskõik, mida ka välja ei töötata, kui kiireks ei lähe laadimine - seda, et igal soovijal kümnest miljardist oleks oma elektriauto, ei kannata maakera välja. Kõik ei saa neid kunagi endale lubada, unustage...

Miks siiski räägitakse elektriautodest pooltõtt? Mõelgem korraks nn solgisurmale, mille üheks väljenduseks on sagenevad looduskatastroofid. Viimased toovad inimkaotusi ja kannatusi, aga paradoksaalselt aitavad ka "konveierit" käigus hoida. Kui muidu kisub inimene ise vanad taristud maha, et uusi asemele ehitada, siis nüüd paneb loodus inimese sundseisu ning... tööpuudus väheneb ja SKT kasvab.

See pole nõnda üksnes loodusega. Igasuguse suure õnnetusega on ka majandus mõneks ajaks elavnenud. Saksa sõjajärgne majandusime sai lisaks Marshalli plaanile teoks suurel määral tänu sellele, et nii palju oli hävinud ja tuli nullist üles ehitada. Majandus läks mühinal käima.

Põhiline alternatiiv solgisurma majanduslikule kasulikkusele, mis kõlab siiski kuidagi õõvsalt, seostubki uute tehnoloogiatega. Ka nende juurutamine elavdab majandust ja õlitab konveierit. "Uued elektriautod kõigile!" on seepärast päevaloosung. Tegelikult tuleks muidugi teistmoodi elama hakata.

Üldiselt peaks igaüks, kes unistab elu uueks loomisest, mõtlema sellele, et praegugi on maailmas piisavalt toitu ja jõukust, et keegi ei peaks nälgima ega kannatama. Ometi nälgivad ja kannatavad kümneid miljonid inimesed.

Millegi muutmiseks ei piisa plaanist, ei piisa materiaalsetest stiimulitest ega administratiivsetest regulatsioonidest. Vaja on meelelaadi muutust, ja selleks on hindamatud rollimudeleid ja eeskujud. Alati orienteeruvad hierarhias madalamal olijad oma eluolus kõrgemal olijate järgi. Kui äri-, kultuuri-, poliitiline jne eliidid tõesti elaksid säästlikult, siis muutuks see vähemasti ühe osa inimeste hulgas järgimisväärseks.