Elame juba üle kahe aasta koos COVID-19-ga ja selle viiruse põhjustatud haigusega. Kogu maailmas ületas registreeritud ohvrite arv mõne aja eest nelja miljoni piiri. Siin Eestis oleme üle elanud kaks haiguspuhangut, lainet. Esimese ajal (2020) suri COVID-i tõttu siinmail 203 inimest, teise ajal olid numbrid juba hoopis tõsisemad. Praeguseks on fikseeritud 1276 koroonasurma, mis tähendab, et teise pandeemia laine ohvriks langes üle tuhande inimese. Oli päevi, mil ühes päevas haigestus rohkem inimesi, kui terve esimese laine ajal kokku.

Kui esimese laine ajal tabas meie tervishoiusüsteemi vaid kerge ehmatus, siis teise ajal jõuti juba välja toimetuleku piirini. Kõik see kokku oli paljude inimeste jaoks traagiline ja meie kõigi jaoks ehmatav. Nüüd räägitakse ka Eestis sisenemisest kolmandasse lainesse, mida põhjustav delta tüvi on uuringute andmetel 60 protsenti nakkavam ja erinevalt kahest eelmisest lainest ohustab enam noori ja lapsi.

Inimkond on pandeemia jooksul tublisti õppinud. Erinevalt algaegadest, kui viiruse tõrjumiseks puudusid vahendid ja igasugused teadmised, oleme nüüd kogenenumad. Edu poole pealt tuleb eelkõige rääkida vaktsiinidest, mille on enneolematu kiirusega suutnud luua arstiteadlased koostöös ravimifirmadega. Siinmail ametlikult kasutusel olevad neli vaktsiini on kõik läbinud vajalikud uuringud, saanud efektiivsuse kohta teadusliku tõestuse.

Praktika tõestab eksimatult, et vaktsineeritud inimesed haigestuvad väga harva ja haigestumise korral põevad haigust kergemalt. Pole kahtlust, et vaktsineerimise kasulikkus indiviidi tasandil ületab kordades vaktsineerimise tüsistuste võimaliku ohu tema jaoks. Kuid kõige olulisem on vaktsineerimise mõju kogu elanikkonna viirusele vastupanuvõime tekitamisel-tõstmisel.

Juhul, kui viirus ei leia enam inimeste hulgast üha uusi ohvreid, keda nakatada, hääbub see paratamatult ja kaotab elujõu. Vastupidisel korral aga levib ja muteerub ning meil tuleb kokku puutuda üha uute viirustüvedega.

Kogu sootsiumi tervise nimel

Paraku põrkume järjest teravamalt kokku tõsise probleemiga, mis seostub mõnede inimeste väära suhtumisega vaktsineerimisse kui kaitsemeetmesse. Vaktsineerimise tempo Eesti täiskasvanud elanikkonnas on langenud, mõnes piirkonnas isegi peatunud ja meil kõigil on aeg koos mõelda, kuidas olukorda parandada.

Eelkõige põhjustavad leiget või eitavat suhtumist vaktsineerimisse negatiivsed hoiakud selle protseduuri suhtes, mis ei tugine teaduslikele teadmistele ja rajanevad ebapädevatest allikatest saadud väärteadmistel. Seetõttu on erakordselt oluline inimeste teadlikkuse tõstmine selle protseduuri tegeliku efektiivsuse suhtes.

Meil ja kogu läänemaailmas on võetud omaks printsiip, et vaktsineerimine on põhimõtteliselt iga inimese jaoks vabatahtlik, kuid on teatavad elu-, töise tegevuse alad, kus eeldatakse vaktsineeritust. Vabatahtlikkusest saame seal rääkida üksnes piiratud tähenduses ja sisuliselt on tegu tungiva nõudega. Antud juhul rakendatakse õigustatult niisugust nõuet teiste inimeste kaitseks, ehk üldiste huvide, kogu sootsiumi tervise nimel.

Nii on loomulik, et näiteks meditsiinitöötajad, hooldusasutuste töötajad ja ilmselt peagi ka pedagoogid peavad paratamatult olema vaktsineeritud või haiguse läbi põdenud. Alternatiivsetel viisidel ohutuse tagamine osutub praktikas kas võimatuks või väga-väga keeruliseks.

Suure tõenäosusega sedalaadi tegevusalade ring peagi laieneb. On ilmne, et oma ametikohustusi ei ole oma töös kõigil paljude teiste inimestega kokku puutujatel olles vaktsineerimata võimalik täita.

Teine kavandatud lähenemine kolmanda laine puhul Eestis on ühiskonna nn valikuline sulgemine. Sel juhul ei minda äride ja meelelahutusasutuste täieliku sulgemise teed, kuid paljud uksed jäävad avatuks üksnes vaktsineeritud inimestele, samuti neile, kes on koroonaviiruse läbi põdenud, ja nendele, kellel on ette näidata värske negatiivne testitulemus. Kokkuvõttes on uksed avatud üksnes neile, kes suudavad tõestada, et pole nakatunud ja seega ohtlikud teistele inimestele.

"Mina ka! Aga sina?"

Tegelikult on see meie kõigi huvides, et jõudu koguv kolmas laine ei oleks siinmail veelgi valusam ja laastavam, kui olid kaks esimest. Eelkõige käib jutt laste kaitsmisest nakatumise eest, keda siiani ei vaktsineerita. Kõrvuti nii öelda administratiivset laadi meetmetega, mida kavandatakse valitsuse ja asutuste juhtkondade tasemel, on igal inimesel võimalik aidata selle eesmärgi saavutamist.

Pakun siinkohal idee kõigile kogu elanikkonda haaravas aktsioonis kaasalöömiseks, milles võiks olla üldrahvalik aktsiooni, liikumine nimetusega tööversioonis "Mina ka! Aga sina?". Selle liikumise sisuks on hakata oma lähi- ja suhtlusringis tähelepanelikumalt ringi vaatama ning nõudma kõigilt neilt, kellega me otseselt kokku puutume ning kellele vaktsineerimine mingil objektiivsel tervislikul põhjusel pole vastunäidustatud, vaktsineeritust.

Enamasti piisab heade tuttavate ja sõprade käest selle kohta küsimisest, mida saab teha kas leebes või ka suhteliselt tungivamas vormis. Kui keegi tuttavatest-sõpradest on põhimõtteliselt vaktsineerimise vastu ja pole end mõjuvatel objektiivsetel põhjustel vaktsineerinud, saab temaga otsesed kontaktid katkestada või viia miinimumini. Seda vähemalt kuni ohtliku pandeemia perioodi lõpuni, eks hiljem ole näha, mis saab edasi.

Meil kõigil on õigus määratleda nende inimeste ring ning see, keda me lubame oma lähimasse ruumi, milleks on kodu, kodumaja hoov ja muu koht (nt auto). Meil on täielik voli kehtestada nõuded ja määratleda inimesed, keda me sinna ei luba. Seda ei saa meile ei riigivõim ega üldse keegi keelata, sest "mu kodu on mu kindlus".

Kui selline nõue toob kaasa mõnedest senistest sõpradest-tuttavatest ilma jäämise, siis kokkuvõttes ongi võib-olla parem, et vabaneme lähedastest kontaktidest sadalaadi hoolimatute ja enesekesksete inimestega. Neist, kes on valmis kas mõtlematusest või rumalusest ohustama meie ning meie lähedaste elu ja tervist.

Peale selle on suur hulk poolformaalseid suhtlemise vorme, kus meil kõigil on õigus nõuda vaktsineeritust ilma mingeid uusi riigi tasemel seadusi vastu võtmata. Näiteks kodumajutuse teenuse pakkumisel, mis on viimastel aastatel Eestis väga levinud. Igal sedalaadi teenuse pakkujal on võimalik nõuda oma klientidelt vaktsineeritust, tõendit haiguse läbipõdemise kohta või hiljutist negatiivset testitulemust ja keelduda majutamast neile nõuetele mittevastavaid inimesi.

Muidugi tuleb siinkohal arvestada vähemalt esialgu klientide arvu vähenemisega. Kuid sedalaadi liikumise laienedes võib hoopis juhtuda, et need kodumajutusega tegelevad asutused, kes garanteerivad oma klientidele selle, et seal pole viibinud viirust kandvaid inimesi, saavutavad hoopis paremad majandusnäitajad.

Kutsun siinkohal üles kõiki hea tahtega ja endast ning teistest hoolivaid inimesi hakkama oma igapäevases elus lisaks isiklikule eeskujule sotsiaalhügieeni vallas, eelkõige vaktsineerimisele, maski kandmisele ja ettevaatlikkusele teiste inimestega kontakteerumisel rakendama eelkirjeldatud aktiivseid viiruse leviku vastasid meetmeid.

Seda tuleks hakata tegema kohe, sest just praegu on parima ja võimalik et viimane aeg enda vaktsineerimiseks, sest viiruse levik on täna küll tõusujoonel, kuid veel suhteliselt madal. See oleks vajalik mitte ainult meie enda, vaid meie laste ja kõigi lähedaste parema elukvaliteedi huvides. Ainult nii, et igaüks lööb kaasa, saame lõpuks võitu sellest jubedast haigusest.