Mitmed keeleinimesed ja -asutused pöördusid EKI poole sooviga saada selgitusi instituudi kavandatava sõnastikureformi kohta.

Pöördumisele kirjutas alla ka Akadeemia peatoimetaja Tooma Kiho, kes ütles ERR-ile, et eesti keelega iga päev tegelevad inimesed on reformi pärast mures, kuna EKI pole üheselt oma tööd selgitanud.

"Peamine kartus on see, et kui sõnastikureform juhtub olema selline, siis ÕS-i saja aasta pikkune traditsioon kaotab tähtsuse ja see visatakse üle parda," ütles Kiho.

Nimelt pole veel selge, kas 2025. aastal ilmub ÕS ainult veebis või ka paberil. EKI direktor Arvi Tavast ütles ERR-ile, et mure on mõistetav, kuid reaalset ohtu ÕS-ile kuskilt praegu ei paista. Ta lisas, et ÕS on jätkuvalt kirjakeele normi alus ning see jätkab ilmumist ja arenemist ka edaspidi.

"Mure on eestlastele omane. Isegi kodu ja lapsed me ju muretseme endale, sellesse mustrisse sobib keele tuleviku pärast muretsemine hästi. Aga edasi hirm ega mure ei vii ning eesti keele tulevikku kindlustada ei aita. Pigem lausa vastupidi, peletavad oma negatiivsusega," sõnas Tavast.

Sõnastikureformi tulemusel loob EKI mitme senise sõnaraamatu asemele ühe ja ühise sõnastiku. EKI kodulehel on kirjas, et seda hakatakse nimetama ühendsõnastikuks ning see on ühtlasi EKI keeleportaali Sõnaveeb keskne koostisosa.

Tavasti sõnul peaks keeleinimesed just rõõmustama, et eesti keel on maailma umbes 50 arenenuma keele hulgas, see toimib kõigis ühiskonnaelu valdkondades.

"Meil on omakeelne kõrgharidus ja keeletehnoloogia ning eesti keel on üks maailma uuritumaid keeli. Kõigele sellele oleme seni aidanud ja aitame ka edaspidi kaasa parimate tänapäevaste oskuste järgi koostatud sõnastikega. Seega, isegi kui eelistada muret rõõmule, peaks sõnastike areng olema seda muret vähendav asjaolu," ütles ta.

Kas keel lastakse liiga vabaks?

Kiho selgitas, et teine murekoht on aga see, kui keel n-ö lastakse liiga vabaks ehk ei ole enam ühtseid aluseid ja norminguid, millest keeletoimetajad saaksid lähtuda.

"Keeletoimetajad jäetakse tuule kätte, see tähendab, et ei ole enam ühte alust, et selgelt kaunimat ja eesti keelele iseloomulikumat sõna või lausevormi eelistada teisele," sõnas Kiho.

Tema hinnangul hakkab selle tulemusel madalkeelsus domineerima kõrgkeelsuse üle.

Tavast selgitas, et inimkeel on vaba ja kui see seda poleks, ei saaks keel täita oma eesmärki inimeste mõtlemis- ja suhtlusvahendina.

"EKI ülesanne on eesti keelt uurida, kirjeldada ja arendada, mille üks nähtavamaid praktilisi väljundeid on sõnastikud. Tänu keeleandmete ja nende uurimisvõimaluste järjest paremale kättesaadavusele on sõnastike koostamise valdkond ehk leksikograafia viimastel aastakümnetel kiiresti arenenud. EKI teeb leksikograafia alal nii teadust kui ka rakendab saadud tulemusi oma sõnastike koostamisel," sõnas Tavast.

Ta täpsustas, et viimast ongi instituut nimetanud ühes artiklis sõnastikureformiks. Kuid seesuguste reformide eesmärk on arendada keeleinfo esitust järjest põhjalikumaks, arusaadavamaks ja lihtsamini leitavaks, lisas ta.

"Praegune konkreetne eesmärk on vähendada dubleerimist ja vastuolusid eri sõnastike vahel ning parandada info esituse selgust. Keele vabaduse või võimaliku vabadusekaotusega ei ole sõnastikureformil mingit seost," sõnas Tavast.

Midagi kivisse veel raiutud pole

Arutelud nii sõnastikureformi kui ka tehniliste küsimuste üle veel käivad.

"Vaja olekski konstruktiivset kahekõnet keeletoimetamisega päevast päeva tegevate inimeste ja EKI vahel. Kui kaks poolt rahulikult kõnelevad, siis leitakse kõiki osapooli rahuldav ja ennekõike eesti keelt rahuldav lahendus," lisas Kiho.

Tavast selgitas, et sel aastal on toimunud neli arutelupäeva. "Viimati näiteks vastas Margit Langemets keeletoimetajate seminaril kutsumata külalisena poolteist tundi küsimustele, misjärel lepiti kokku ka kohtumiste jätkamine," lisas ta.

Ta rõhutas, et EKI on avatud kõikideks aruteludeks ükskõik, millises vormis ning instituut otsib ka ise võimalike arutelupartneritega kontakti.