Lauri Vahtre: äärmushumanism, antihumanism ja pungil päästepaat

Lauri Vahtre.
Lauri Vahtre. Autor/allikas: IRL

Mõne rahvuse puhul on riik muidugi ka naabrite terroriseerimise ja neilt välja pressimise vahend. Eestlased, lätlased ega leedulased selliste rahvuste hulka ei kuulu. Järelikult, kaitstes oma riiki, kaitsevad nad iseennast ja iga oma liiget ükshaaval, kirjutab Lauri Vahtre.

Võib-olla tõesti on ühes otsas antihumanism ja teises otsas äärmushumanism, nagu kirjutas Karmo Tüür, käsitledes Leedu piiril ja selle ümber toimuvat. Õieti on jutt vastakast suhtumisest illegaalsetesse immigrantidesse, kus ühed nõuavad "kaasamist, mõistmist ja sallimist", teised aga sooviksid sissetungijad kõige karmimate meetmetega minema peletada:

"Loo moraal on väga lihtne: kummalgi poolel pole täit õigust. Äärmushumanistlik lähenemine (inimõiguste ülimustamine) tühistab senise riikluse süsteemi, mis aga mingilgi määral suudab püsti hoida senituntud rahvusvahelist korda. Antihumanistlik pool annab aga kogu võimutäiuse riigile ja muudab inimelu väärtuse tühiseks. Kumbki mõttelaad oma absoluudis viib ummikusse."

Niisiis vana hea kohtuotsus: tõde on vahepeal ja mõlemad äärmused on pahad. Nõnda on see sageli, tõepoolest. Paraku on selline hinnang käesoleval juhul kogu näilisest mõistlikkusest hoolimata siiski eksitav. Asi on nimelt selles, et meil ei ole praegu tegemist kahe äärmusega.

Meil on tegemist üheainsaga, mis on kehastunud sissetungijaks, kes taob vastu rinda ja karjub: "Ma olen inimene! Mul on õigused! Andke mu telefon siia ja laske mul minna!" Too teine äärmus, too antihumanistlik, juhul kui see ka kellegi peas eksisteerib, ei karju telekaamerasse, et neil inimestel seal tara taga pole mingeid õigusi või et nad pole inimesed. Muidugi on õigused, muidugi on nad inimesed, selles ei kahtle ka massiimmigratsiooni vihaseimad vastased.

Kuid see ei tähenda veel, et sissetungijatel oleks õigus tulla meie õue peale kaklema. Sellist inimõigust pole olemas. Nii et need, kes nõuavad sissetungijate tagasisaatmist otse piirilt või nende kinnipidamist kuni väljasaatmiseni muul moel, ei esinda sugugi mingit antihumanistlikku äärmust.

Seista oma riigi, oma kogukonna, oma perekonna ja kodu eest – selles ei ole ega saagi olla midagi antihumanistlikku. Sel lihtsal ja suurepärasel põhjusel, et inimene saabki eksisteerida vaid tänu mingile kollektiivile ja selle kollektiivi kaudu; ta saab olla inimene vaid mingi konkreetse kultuuri kaudu. Selle kollektiivi ja kultuuri, näiteks rahvuse või perekonna kaitsmine on ühtlasi indiviidi kaitsmine.

Riik pole siin mingi eesmärk omaette, riik on kollektiivi loodud enesekaitseorganisatsioon, harval halvemal juhul kohaliku maffia räkitiorganisatsioon. Mõne rahvuse puhul on riik muidugi ka naabrite terroriseerimise ja neilt välja pressimise vahend. Eestlased, lätlased ega leedulased selliste rahvuste hulka ei kuulu. Järelikult, kaitstes oma riiki, kaitsevad nad iseennast ja iga oma liiget ükshaaval.

Mis on vaieldamatult täiesti humanistlik. See, mida Tüür nimetab Leedu sündmustega seoses äärmushumanismiks, ei ole tegelikult ei äärmus- ega üldse humanism, vaid egoism ja hüpertrofeerunud individualism, mis kasvab otsapidi üle antihumanismiks.

Sissetungijad ise liigse individualismi käes muide ei põe, nad on väga kollektivistlikud. Nad lihtsalt kiusavad lolle eurooplasi nende endi relvaga. Kuulutate igasugu mõttetuid vabadusi? Kuulutate õigusi, mille tagamine teile tegelikult üle jõu käib? Olge lahked, jagage ja tagage neid siis meilegi, ja kohe ning palju!

Mida sellises olukorras teha? Karmo Tüür annab veidi eespool vastuse, millest paremat on raske leida: "Päästepaadi meeskonnal peab aga olema nii võime aru saada oma paadi kandevõimest kui ka õigus reguleerida pardalepääsu." Pidades päästepaadi all silmas nii Euroopa Liitu tervikuna kui Leedut eraldi.

Olen seda lihtsat tõde püüdnud signaliseerida juba hiljemalt 1993. aastast alates, kui avaldasin raamatukese "Euroopa – päästepaat või uppuv laev?" Siin seisavad meie ees kuivad, pragmaatilised ja kiretud kaalutlused ning tõsiasjad. Kuid meie ise oleme emotsionaalsed. Päästepaadi meeskonnal pole seetõttu kerge otsust langetada. Aga ükskord tuleb seda ju ometi teha, või kuidas? 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: