Viimase paari kuu jooksul on tuhanded inimesed ületanud piiri Valgevenest Leetu. Olukorra poliitiline alatoon on selge: Aleksander Lukašenko tegi seda, millega ta oli juba korduvalt varem ähvardanud. Rände kasutamine poliitilise vahendina naabrite survestamiseks ja võimumängude mängimiseks ei ole seejuures midagi uut, sedasama on korduvalt teinud näiteks Türgi Euroopa Liidu suhtes.

Lukašenkot näib kannustavat soov sanktsioonide ja opositsiooniliidrile Svjatlana Tsihhanovskajale varjupaiga andmise eest kätte maksta ning rändeteemade tõttu niigi polariseerunud Euroopat edasi lõhestada. Vaadates praeguse diskussiooni taset ja Leedu käitumist, paistab see tal ka õnnestuvat.

Paraku on senine teemakäsitlus suuresti taandatud riikidevahelisele konfliktile ja geopoliitikale, dehumaniseerides võimumängude hammasrataste vahele jäänud inimesi ja vaadates mööda riikide rahvusvahelistest kohustustest.

Inimesed, kes ebaregulaarselt üle Valgevene-Leedu piiri liiguvad, võimude poolt mahitatult või mitte, ei ole "hübriidrelvad", vaid inimesed, nagu sina ja mina. Hoolimata sellest, kuidas ja milliste võimumängude taustal inimesed piiri ületavad, on riigid võtnud endale kohustused tegutseda inimõigusi ja -väärikust kaitstes.

Valgevenest on viimase kahe kuu jooksul üle "rohelise piiri" Leetu saabunud ja seal kinni peetud enam kui 4100 inimest, neist kõige suurem osa (ca 2800 inimest ehk kaks inimest kolmest) on pärit ebastabiilsest ja sõdadest räsitud Iraagist, kus sel aastal vajab mitmesugust humanitaarabi ligikaudu 4,4 miljonit inimest.

Ülejäänud ca 1300 inimest rohkem kui 20 erinevast riigist, sh pikkade sõdade poolt laastatud Süüriast (130 inimest) ja Afganistanist (80 inimest). Vähemalt 65 üle piiri tulnutest on Valgevene enda kodanikud, nende seas ka neid, kes põgenevad Lukašenko režiimi poolse tagakiusamise eest.

29 protsenti saabunutest on naised ja 71 protsenti mehed, iga neljas saabunu on alaealine (sh üle 500 väikelapse vanuses 0-9). Valdav osa kõigist saabujatest (juunikuus tulnutest üle 90 protsendi) on esitanud Leedule varjupaigataotluse.

Vaadates saabunute statistikat, on selge, et tegemist on nn segarändega. See tähendab, et saabunute hulgas on nii ilmselgelt kaitset vajavaid (prima facie) pagulasi kui ka muudel, näiteks majanduslikel põhjustel rändajaid, kes kasutavad ära "avatud ust" Euroopasse sisenemiseks.

Juba on kõlanud väited, sh poliitikute ja ametkondade poolt, et Leedus üle piiri tulnud inimeste puhul ei ole tegemist pagulastega. Selline väide on aga meelevaldne, sest inimese vajadus varjupaiga järele tehakse kindlaks individuaalsete intervjuude raames objektiivsete asjaolude alusel, mitte poliitikute kõhutunde baasilt.

Leetu saabunud enam kui 4100 inimese varjupaigamenetlused on alles algamas ning nende kohta kollektiivsete otsuste tegemine poliitikute poolt on küüniline ja asjatundmatu.

Vaadates 2020. aasta statistikat, sai 43 protsenti kõigist Euroopa Liidus kaitset palunud iraaklastest esimeses varjupaigamenetluse etapis positiivse otsuse. See tähendab, et nende väiteid kontrolliti põhjalikult, tõdeti, et neil on põhjendatud kartus tagasipöördumise ees, ning neile anti asjakohane kaitsestaatus (pagulasstaatus või täiendava kaitse staatus).

Selle pinnalt võib järeldada, et vähemalt tuhat üle piiri saabunud iraaklast võiksid vajada kaitset tagasisaatmise ees. Süüria kodanike puhul on 2020. aasta pagulasena tunnustamise protsent umbes poole suurem: 85 protsenti. Afganistanist pärit varjupaigataotlejad said möödunud aastal Euroopa Liidu riikidelt kaitset 59 protsendi tõenäosusega.

Seega on selge, et Leetu saabunute seas on nii ilmse kaitse vajadusega inimesi kui ka neid, kellele võib teha lahkumisettekirjutuse ja nad maalt välja saata. Otsusele peab aga igal juhul eelnema põhjalik koduriigist lahkumise asjaolude kindlakstegemine vastavuses rahvusvahelise ja Euroopa Liidu enda seadusandlusega.

Leedu hiljutine otsus inimesi otse piirilt tagasi lükata on aga selges vastuolus nii Euroopa inimõiguste konventsiooniga ("Keelatud on välismaalaste sunniviisiline kollektiivne väljasaatmine") kui ka rahvusvahelise varjupaigaõigusega, sest keelab inimesele õiguse turvalises riigis varjupaika paluda.

Kui üldiselt kirjeldatakse Lukašenko Valgevenet kui Euroopa viimast diktatuuririiki, kus inimõigusi ei austata ja kust isegi tsiviillennukid turvaliselt üle lennata ei saa, siis Leedu jaoks on järsku tegemist igati turvalise riigiga, kuhu tagakiusamiskartuses inimesi otse piirilt tagasi lükata.

Meediapildist on lisaks inimeste "ohuna" kujutamisele ja "illegaaliks" taandamisele läbi käinud ka teised kulunud klišeed. Juba on kuulda hääli, mis heidavad tulijatele ette, et neil on seljas puhtad riided ja taskus korralik mobiiltelefon. Miskipärast on visa kaduma ettekujutus pagulasest kui katkiste riietega hädalisest, kellel pole hinge taga ühtegi senti.

Pagulaseks võib asjaolude sunnil, sõja või tagakiusamise tõttu muutuda igaüks, nii rikas kui ka vaene, nii mehed, naised kui ka lapsed. Ja kui me ise lahkuksime kodust, teadmata, kas kunagi tekib võimalus naasta, võtaksime meiegi kaasa oma kõige parema kraami, rääkimata mobiiltelefonist, mis on olulisim esmatarbevahend koos oma sidepidamise- ja positsioneerimisvõimekusega.

Üle piiri saabuvaid inimesi dehumaniseerides ning inimeste hirmule ja teadmatusele rõhudes kaotame ise oma inimlikkuse ning vaatame täielikult mööda ka neist poliitilistest mängudest, millesse meid üks paariarežiim tõmmanud on. Kui me ise loomastume, ongi Lukašenko võitnud.