Piret Karro: oleme relvitud inimesed segi ajanud tankidega

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Piret Karro Autor/allikas: Anna Tamm

Aleksander Lukašenko režiim paneb ohtlikusse olukorda nii Valgevene elanikud kui ka need inimesed, kelle ta on EL-i kõigutamiseks marionettidena piirile saatnud. On piinlik, et me ei näe Euroopa Liidu liikmena seda läbi ning läheme kaasa retoorikaga, mis raamistab üle piiri tulijaid üksnes julgeolekuohuna, kirjutab Piret Karro.

Arvatakse, et oleme sattunud Valgevene (ja Venemaa) hübriidrünnaku orbiidile. Hübriidsõja üheks erinevuseks n-ö kuumast sõjast, kui püssid tärisevad, võib pidada seda, et me oleme sellesse tiritud juba enne, kui mõni põgenik või tank üle meie piiri jõuab.

Ühiskonna tasakaalu ei kõigutata mitte relvarünnaku, vaid näiteks tuliste teemadega, mis inimesed mitmesse leeri lahku löövad ning ühiskonda ebastabiilsuse ja radikaliseerumise suunda nügivad. Valgevene on praegu missioonil Leedu piirile võimalikult palju inimesi paisata ning selle missiooni eesmärk on ka teiste lähiriikide ühiskondlikku stabiilsust häirida. Iga kord, kui põgenikeuudistest tagajalgadele tõuseme, õnnestub see neil.

 Eestis kajastatakse praegu Leedu piiril toimuvat üsna ainiti läbi julgeolekuohu raami. ERR-i uudises "Eesti on võimalikuks rändesurveks hästi valmis" räägib siseminister Kristian Jaani, kui õnnelik ta on, et Eesti piirile kiiresti tara juurde ehitatakse. Isegi omavalitsuste koordineerimisel tekkivaid küsimusi nimetatakse "ohuks". Vallad on "ohustatud" sellest, et ka nemad peavad põgenikke vastu võtma. Moskva ja Minski hübriidsõja kardinalid soovivadki, et näeksime põgenikke ohuna.

Et end neile mitte kätte mängida, võiksime seda sammu läbi näha ning säilitada oma aruteludes pilku tegelikel agressoritel. Need, kes piirivõsas ellu jääda püüavad, on meist kõigist kõige haavatavamad.

Eesti meediat lugedes on "okastraadiuudiste" vahelt üldse raske aru saada, mis oludes piiril peatatud inimesed on, kuidas neid koheldakse, mis on nende võimalik edasine käekäik. Uudised vahendavad, et ehitatakse moodulmaju ning inimeste ümberasustamisel oodatakse EL-ilt solidaarsust, samuti, et Leedu piirialade kohalikud näevad vaeva, et uustulijaid vastu võtta. Et inimesed, kes peavad vahetult ootamatu olukorraga toime tulema, tajuvad pingeid, on arusaadav. Eestis aga on veel aega rahulikuks jääda.

Ent meie meedias õhutatakse juba praegu ohutunnet ja võõraviha. Leedus on Kremli-meelsed radikaalid veidi kaugemale läinud ja korraldavad juba põgenikevastaseid meeleavaldusi. Kusjuures selles artiklis tundub, et Eesti ajakirjanik on Leedu kaitseministri sõnastust veidi väänanud ja Iraagist tulijaid nimetanud tõsimeeli turistideks.

Põgenike hääl

Humanitaarkriisidest rääkivates ajaleheartiklites Eestis tehakse tihti Aafrika ja Lähis-Ida põgenikest ohtu kujutavad kollid. Inimestele viidatakse läbivalt kui "illegaalsetele immigrantidele", mis võtab neilt ära inimeseksolemise staatuse ja asendab selle nimetu korrarikkuja omaga.

Me ei kuule põhjustest, mis inimesi nendesse olukordadesse sundinud on, vaid neid raamistatakse üksnes kui ilma näo ja nimeta julgeolekuohtu, justkui piirile tulek ilma viisata oleks nende loos kõige olulisem detail. Samas vaimus on peaaegu kõik meedias ilmunud lood selle kohta, mis parasjagu Valgevene–Leedu piiril toimub.

Loeme uudistest, et Eesti saatis piirile okastraate ja telke, aga ei saa teada, mis on sundinud kaugelt pärit inimesed Valgevene ja Leedu vahelisse parme täis võssa.

Ühe näitena artiklist, kus käib kollitegemine, on Eesti Päevalehes ilmunud reportaaž, milles kujutatakse piirivalvureid muhedale sellidena, kuid põgenike häält kuuldavale ei tooda või naeruvääristatakse seda. Kinni peetud naine, kaks last ja neli meest defineeritakse kui "illegaalsed immigrandid".

Selle asemel, et inimestelt küsida, mis on nende kogemus, projitseerib ajakirjanik nende olekule oma tõlgenduse: jälgivad toimuvat altkulmu oma läbitungiva silmavaatega. Põgenike küsimused, miks neid tara taga kinni hoitakse ning miks nende telefonid ära võeti, raamistatakse tänamatu nurinana, mitte küsimusena demokraatlike õiguste tagamisest, millele ka põgenikud ise tähelepanu juhivad. Tõepoolest tahaks lugejana näiteks teada, kuidas hinnata nende olukorda Genfi konventsiooni kontekstis.

Ühe "vahejuhtumina" kirjeldatakse, kuidas legaalselt Leedus viibinud inimesed kohtusid põgenikelaagris oma sugulastega. Pereliikmed eraldati üksteisest, sest "ähvardas oht, et migrandid oleksid võinud midagi keelatut üle anda." Kas sõnumeid lähedastelt?

Luksuskaup või ellujäämisvarustus

Leedu reporter kirjeldab, et põgenikel on olemas telefonid ja sularaha. See on levinud nending põgenikest rääkivates artiklites. Tihti jäetakse mulje, et ellujäämisvarustus justkui reedaks põgenike motiive ning et need esemed – mille eesmärk on end katta, olla lähedastega ühenduses ja kaarti vaadata –annaksid justkui teada, et nad ei vääri meie abi.

Kui suurem osa artiklitest heidab piirile jõudnud inimesed kõrvale kui "majandusmigrandid" ja julgeolekuohu, siis me ei saagi teada, miks nad piirile jõudsid ja mis nende lood on. Tõenäoliselt on lugusid sama palju kui inimesi Leedu laagrites, tahaks neid kuulda. Kui keegi on juba valmis lendama tundmatusse riiki mitme tuhande euro eest, sõitma võpsikusse piiri ääres ja seal üle okastraadi ronima, kas pole küüniline eeldada, et põhjus on lihtsalt liiga vähe vastuseid tema CV-le.

Asjaolu, et põgenikel on säästud ja teine paar rõivaid, ei tähenda, et nende suhtes peaks üles kütma võõraviha või veel enam, neid esitlema kui riiklikku julgeolekuohtu.

Kolliks tehtud inimesed

Kes soovib end kurssi viia võimalike põhjustega, miks näiteks Iraagist põgeneda, võib lugeda seal piinamise ohvriks langenud inimeste tunnistusi. Malis toimus aasta eest sõjaväeline riigipööre ning olukord on siiani väga terav. Et nende sündmuste tagajärjel on jõudnud inimesed meieni, tahaks ajakirjandusest lugeda tasakaalustatud välispoliitilisi analüüse olukorrast, mida Eesti ajakirjanduses paraku napib.

Siin võiks ära tunda ühe mündi kaks poolt: Aleksander Lukašenko režiim paneb ohtlikusse olukorda nii Valgevene elanikud kui ka need inimesed, kelle ta on EL-i kõigutamiseks marionettidena piirile saatnud. On piinlik, et me ei näe Euroopa Liidu liikmena seda läbi ning läheme kaasa retoorikaga, mis raamistab üle piiri tulijaid üksnes julgeolekuohuna. Oleme relvitud inimesed segi ajanud tankidega.

Palun veidi Eesti ajakirjanduselt humaansemat probleemikäsitlust, milles inimestele jäetakse nende eluõigus, mitte ei taandata "illegaalideks". Nii saame säilitada fookust tegelikul pahategijal, mitte tema etturitel.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: