Psühholoog: piirangud aitavad kallutada kõhklejaid vaktsineerimisele

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Andero Uusberg Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Valitsust nõustava teadusnõukoja liige, psühhloog Andero Uusberg ütles ERR-ile antud intervjuus, et koroonatõendi nõudmine on lihtsustanud kõhklejatel otsustamist vaktsineerimise kasuks. Uusbergi hinnangul tuleb sügise lähenedes piiranguid karmistada, sest viiruse levik läheb hullemaks.

Möödunud esmaspäevast kehtivad mitte-vaktsineeritutele mitmesugused piirangud. Kui suur on nende inimeste osakaal, kes on läinud nüüd vaktsineerima vaid seepärast, et nendest piirangutest pääseda? Nad lihtsalt tahavad ju ka söögikohas, spordisaalis või kontserdil käia?

Mina psühholoogina julgen küll öelda seda, et hästi harva on meie käitumisel ainult üks ajend. Loodan, et võrdlemisi vähe on neid inimesi, kes vaktsineerivad ainult selle nimel, et saada endale vaktsineerimistõend. Küllap on inimestel mitmeid kaalutlusi koos.

Vaktsiinikõhklejad ei ütle, et vaktsiinist potentsiaalselt mingit kasu ei ole. Sageli on kõhkleja peas lihtsalt omavahelises võidujooksus kümneid infokilde sellest, kui kasulik on kaitsepookimine, teiselt poolt on infokillud vaktsiini kõrvaltoimetest ja ohtudest. Uuringute järgi on enamik kaitsesüstimata inimesi just kahevahel, mitte vaktsiinide vastu. Kahtleva inimese peas on lihtsalt neid plusse ja miinuseid hästi palju.

Paljude inimeste jaoks on see täiendav mugavus, mille vaktsineerimine tõendi kaudu annab, just see, mis tõepoolest kaalukausi lõplikult vajutab vaktsineerimise kasuks.

Seega varsti valitsus otsustab, et me keerame nii-öelda kruve veelgi rohkem kinni, et saada vaktsineerima ka need inimesed, kes ikka veel kõhklevad? Näiteks Leedu valitsus piirab lähiajal mitte-vaktsineeritutel suurtesse kaubanduskeskustesse pääsemist. Sügisel valitsus muudkui laob piiranguid juurde, et ajada vaktsineerimisprotsenti kõrgemaks?

Ma arvan, et muudatusi selles korralduses võib tõesti oodata. Aga siin on hea jälle silmas pidada seda, et selle tervisetõendi põhised meetmed täna teenivad kahte eesmärki, mis muudab selle meetme väga elegantseks. Ühelt poolt ajendab see inimesi vaktsineerima, aga teiselt poolt, tõepoolest, vähendab ühes ruumis koos olevate nakkusohtlike inimeste hulka.

Täna on oluliselt paindlikum võimalus jõustada osalisi piiranguid. Eelmise laine ajal tuli lihtsalt panna mingisugused avalikud ruumid päris kinni, näiteks kino, teater ja kohvikud. Täna selle tervisetõendiga me võime olla üsna kindlad, et teatrisaalis pole ühtegi või on mõned väga üksikud nakkusohtlikud inimesed.

Tervisetõendit puutuvad muutused tulevad suuresti sellest, et sügisel on meil viiruse levik nii kaugel, et me enam ei saa endale lubada isegi seda 50 vaktsineerimata inimest. Mitte sellest, et see on karistusaktsioon või järjest kurjemaks minev ümberkäimine nende inimestega, kes on veel vaktsineerimata.

Ja ma väidan seda lootuses, et otsused vaktsineerimise innustamisel lähtuvad ka reaalsusest. Kui vaadata neid juunikuiseid andmeid, siis selgub, et umbes iga viies riskirühma liige tahaks vaktsineerida, kuid pole seda veel teinud. Ja ainult iga kümnes on kindlalt veendunud, et ei vaktsineeri.

Meil on palju rohkem võita sellest, kui me jätkuvalt teeme vaktsineerimist lihtsamaks, mugavamaks ja arusaadavamaks. Seega mõistlikum on tegeleda nendega, kes kõhklevad või pole vaktsineerimise kindlad vastased. Mingist piirist alates me ikkagi ühiskonnana saame väga hästi hakkama sellega, et meil ei ole iga viimane kui inimene vaktsineeritud.

Kas me praegu oleme jõudnud sellesse ajajärku, et mitte-vaktsineeritutele selgitustöö tegemine on ka teistsugune? Linna peale vaktsineerimisreklaamplakatite kleepimisest pole enam kasu? Viis kuni seitse protsenti ei lähe vaktsineerima mitte mingil juhul. Mis siis kõhklejatele veel mõjub lisaks poolsunduslikele piirangumeetmete?

Mulle tundub, et hästi oluline mehhanism, mille mõju me oleme näinud viimase poole aasta jooksul, on sotsiaalne norm. Me oleme inimestena sotsiaalsed olevused ja hästi tundlikud sellele, mida teised inimesed teevad. Eriti tundlikud sellele, mida teevad "minu moodi" inimesed või need, kelle arvamus korda läheb.

Vaktsineerimise algfaasis oli kogu info vaktsiinist vahendatud, väga vähestel inimestel oli tutvusringkonnas kedagi, kes oleks päriselt seda vaktsiini ise juba saanud. Olid ainult uudised traditsioonilises ja ühismeedias. Vaktsineerimishuvi on tegelikult järjest kasvanud ja mina omistan seda küll suures osas sellele, et lihtsalt inimeste ümbrusesse nende tutvusringkonda tekkis järjest reaalseid teisi inimesi, kes olid selle vaktsiini kätte saanud. Ja rohkem on vaktsineeritutelt positiivset kui halba tagasisidet.

Seda saaks põhimõtteliselt natukene võimendada, ka läbi reklaami, kus armastatud inimesed jagavad oma kogemusi. Erinevate inimeste jaoks on võib-olla üsna väheks jäänud neid autoriteete, keda nad usaldavad. Nii et puhtpragmaatiliselt võib juhtuda, et sellist reklaami vaktsineerimise õhutamiseks tehakse lõpuks suhteliselt vähe, sest see ei ole väga kuluefektiivne ja tema mõjusus on paratamatult piiratud.

Ja siis teine asi siia kõrvale on informeerimine ja vaktsiini olemuse tutvustamine. Me oleme elanud pool aastat hästi rikkas ja üsna segases infoväljas. Ja ma ei räägi siin ainult väärinfost. Ka korrektset infot on olnud palju, sealhulgas ka sellist infot, mis on ajas aegunud, mida näiteks uuringud on täpsustanud või edasi arendanud. Ja kõike seda on mitte-eksperdile lihtsalt tänaseks liiga palju.

Me vajame kohta, kus vaktsiinide asjus saaks kompaktset infot. Ma noorepoolse inimesena ütlen, et see koht võib olla vabalt veebis, kus eksperdid hoiaks kompaktset, aga ajakohast korduma kippuvate küsimuste rubriiki. Seal saaks huvi korral harida ennast vaktsiinide teemal.

Paljud vaktsineeritud tundsid end petetuna, kui valitsus järsku otsustas, et ühistranspordis tuleb taas maski hakata kandma. Valitsusest on tulnud ka selged signaalid, et maskikohustus suure tõenäosusega sügisel laieneb. Öeldi ka seda, et me kanname maske solidaarsusest, mida on paljudel raske mõista. Kuidas selle niinimetatud uue reaalsusega toime tulla?

Mul on võib-olla raske vastata, kuidas sellest igaüks isiklikult üle saab. Tegelikult soovitab teadusnõukoda juba praegu kanda maske kinnises siseruumis, kus on piisavalt inimesi ja kus ei ole võimalik hoida distantsi. Kuid üks põhjus on tõepoolest solidaarsus ja üleliigse lõhestumise ennetamine. Väga raske on ette kujutada vaktsineeritud ja mittevaktsineeritud inimeste eristamist ühistranspordis või avalikus kaubanduskeskuse siseruumis.

Aga olulisem põhjus selle solidaarsuse kõrval on ikkagi see, et vaktsineeritud inimene on võimeline seda nakkust endas kandma ja edasi andma. Meil on ikkagi veel kümneid ja kümneid tuhandeid riskirühma kuuluvaid inimesi, kes ei ole vaktsineeritud. Nende jaoks on haigestumise tagajärjed sama ohtlikud kui varem.

Survestamist ei tee ainult valitsus oma piiranguotsustega. Seda tehakse ka töökohtades ja organisatsioonides. Meile on jõudnud signaale, et näiteks haiglates sildistatakse ja kehtestatakse lisapiiranguid töötajatele, kes keelduvad vaktsineerimisest. Kas see on väga suur konfliktide allikas? Juhtide esmane eesmärk on painutada need inimesed kaitsepookimisele.

Ma kohe alguses polemiseerin selle küsimuse püstitusega. Haigla juht, kes piirab vaktsineerimata töötajate teatud vabadusi, kas tema peamine eesmärk on saada see töötaja vaktsineeritud või on tema peamine eesmärk kaitsta haavatavaid inimesi? Ma olen üsna kindel, et see viimane on olulisem.

Selles mõttes on mõned sektorid, kus selline nii-öelda vaktsineerimata inimeste diskrimineerimine on üsna möödapääsmatu. Sest me kaitseme inimeste elu ja tervist. Näiteks ka hoolekandeasutused. Ma arvan, et üha enam võib siia ritta hakata panema lasteasutusi, kuna lapsed vaktsineerida veel mõnda aega ei saa.

Aga tõesti on vaktsineerimisest saanud või saamas selline teema, mis kogukondi suudab lõhestada. Üks vaktsineerimises kõhklev inimene ütles ühes uuringus, et vaktsineerimine on selline teema, mida sõpradega ei taheta üles võtta.

Konfliktide oht on olemas. Samas, kui meil on laual tevise kaitsmise kalkulatsioon koos piirangutega nii riigi kui ka organisatsiooni tasemel, siis valik on lihtne, tervist tuleb kaitsta. Aga see ei tähenda seda, et inimestevahelistes suhetes peaks halvustavalt suhtuma mitte-vaktsineeritutesse või õli tulle valama.

Kui viljakas on üldse vaktsiinivastastega vaidlemine, kui me räägime ikkagi sellest nii-öelda tuumikgrupist, kes on täiesti selgelt vaktsineerimise vastu? See on usuküsimus, ega me ei lähe ju hommikusele jumalateenistusele plakatiga ja ütle seal, et see, mida te usute, on vale. Aga seda tüüpi käitumist on Eestis üsna palju, et lihtsalt otsida tüli.

Ja mulle see metafoor meeldib. Kui teie vestluspartner on täiesti veendunud vaktsiinivastane, siis ei tasu temaga vaielda. See võrdlus usuga aitab mõista, mis tunne on suhelda aupaklikult, sõbralikult ja soojalt inimesega, kelle maailma nägemuses on mingeid aspekte, millega sina ei nõustu. Kui üks inimene on ateistlik ja teine on religioosne, see ju ei takista kuidagi nende omavahelist suhtlust. Võib-olla tõesti on inimesi, kelle jaoks see vaktsiiniküsimus on nii sügavalt nende maailmapildi osa, et seal saab kohaldada sarnast lähenemist.

Üldiselt võiks püüelda ühisosa leidmise poole. Eriti kõhklejatega. Näiteks selle asemel, et ma veedaks tunde arutledes vaktsiini kõrvalmõjusid, haiguse tõenäosust, ma hoopis räägin sellest, et me mõlemad tahame, et Eesti elu oleks lahti. See on võib-olla natukene lihtsustatud näide, aga idee loodetavasti annab edasi, et põrkekoha asemel otsida neid kohti, kus tegelikult ollakse ühel nõul.

Tervisetõendi nõudmine ei ole tagajalgadele ajanud mitte ainult vaktsiinivastaseid, vaid osale ühiskonnast on põhimõtteliselt vastukarva isikut tõendava dokumendi näitamine selleks, et minna tassi kohvi jooma. See on õiguste ja vabaduste põhimõtteline küsimus. Ja see ei ole väheoluline küsimus. Mida te valitsusele soovitate, et selleteemalised vaidlused jääks internetivõrku, mitte ei loobitaks üksteist pudelitega tänaval, nagu see just juhtus Vilniuses?

Kindel see, et parem vaidleme internetis. Ma ei ole julgeoleku hoidmise meetmete spetsialist, aga ühiskondlike tunnete temperatuuri saab hoida ka läbi inimeste otsustusõigust austava kommunikatsiooni. Aga ma tahaks ikkagi jääda selle juurde, et inimese valikuvabadusi piiravad meetmed, nagu näiteks tervisetõend, on täna vajalikud.

Statistilises mõttes väga pisikese vähemuse vägivalla hirmus nendest meetmetest loobumine oleks pantvangi võtjale järgi andmine. Neid meetmeid on vaja, need meetodid on tegelikult legitiimsed selles mõttes, et rahva enamus neid toetab.

Ja nüüd see neid meetmeid saatev kommunikatsioon. Loomulikult olen teadlik, et ei ole võimalik tervisetõendite nõudmisest rääkida nii, et nende vastane tunneb, et on olnud eksiteel. Aga neist on võimalik rääkida niimoodi, et mitte väga suur vastaline tunneb, et olgu, see on ebamugav, aga tundub, et see on meil läbimõeldud ja vajalik. Sellist kommunikatsiooni iseloomustab põhjendamine ja empaatia otsimine.

Loomulikult on vaja ühiskonnas ikkagi silma peal pidada nendel ringkondadel, kes võib-olla otsivad ajendit pahandusi korraldada. Ja eelmise koalitsiooni poliitikutel peab olema riigimehelikkust mitte õli tulle valada selleks, et saada ajutist punktivõitu.

Toimetaja: Merili Nael

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: