Küsimus usalduse kadumisest huvitab poliitikafilosoofe üle maailma. Donald Trumpi võimulepääs 2017. aastal ja populistide võidukäik paljudes Euroopa riikides lõhkusid seni normaalseks peetava suhtluskultuuri ja andsid hoogu destruktiivsetele tendentsidele sotsiaalmeedias.

Äkitselt kaela sadanud pandeemia on lõhestumist ja usaldamatust veelgi süvendanud. See on probleem, sest maailma ees seisvate suurte küsimustega, nt globaalse kliimakriisiga ning seetõttu tõenäoliselt kasvava näljahäda ja vaesusega toimetulekule ei aita lõhestumine ja umbusk valitsuste vastu mitte kuidagi kaasa. Rääkimata igapäevase elu parandamisest. Usaldamatus poliitikute, seega ka institutsioonide ja riigi vastu on aga vesi populistide veskile.

Usaldamatuse juurte ja normaalsuse üle poliitikas arutlesid Käärikul toimunud Metsaülikoolis Eiki Nestor (SDE), Tõnis Lukas (Isamaa), Janek Mäggi (Keskerakond) ja Margit Sutrop (Reformierakond). Vestlust juhtis Sulev Valner.

Usalduse kadumine

Usalduse kadumine poliitika vastu võib viia võimekate inimeste eemalejäämiseni riigielu korraldamisest, ütles sissejuhatuseks Margit Sutrop, riigikogu liige, kes on filosoofina uurinud ka poliitika ja eetika seoseid.

"Küsitluste põhjal peetakse usalduse kaotuses süüdi poliitikuid ja võimulolijaid endid. Eks see ole mõneti ka õige," möönis Sutrop. "Aga see on ainult üks osa probleemist. Võimul on küll omadus korrumpeerida, ent demokraatlikud ühiskonnad on üles ehitanud järjest rohkem korrumpeerumisvastaseid mehhanisme. Poliitilise filosoofia alane kirjandus toonitab aga suuresti, et ärgem kõnelgem ainult poliitikute pahedest ja voorustest: võtame jutuks ka organisatsioonide pahed ja voorused."

Korruptsiooni allikaiks on salastamine, huvide konflikti eiramine, vastutustunde puudumine. "Kui need on organisatsioonis sees, siis ükskõik kui hea on üksiku poliitiku tahe, organisatsiooniga liitudes ei tule see tal välja. See on ohtlik koht, millega peaks tegelema," leidis Sutrop.

Lojaalne endale, fraktsioonile või Eestile?

Margit Sutrop kõneles ka lojaalsustasandi valimisest otsuste tegemisel. Poliitiku jaoks on üks keerukamaid küsimusi, kellele olla lojaalne. Kas hääletusel nupule vajutades tuleb kõigepealt lojaalne olla oma valijale, parteile, fraktsioonile või Eesti riigile?

Kui su erakond on valitsuses, kas siis peaks olema lojaalne ka valitsuspartneritele, kelle vaated sulle ei pruugi meeldida, aga kellega sul on ühine huvi säilitada valitsuskoalitsioon? Lõpuks, kas poliitikas on võimalik jääda truuks iseendale, see tähendab, hääletada näiteks fraktsiooni tahte vastu? Siinkohal kerkib üles ka poliitiku enda terviklikkuse või integriteedi küsimus: kas on võimalik käituda endale truuks jäädes?

"Sa võid ju jääda eriarvamusele ja fraktsiooni survele mitte alluda, aga kui sa tahad midagi saavutada, siis üksinda põrpimine sind kuigi palju edasi ei aita," nentis Sutrop. "Poliitikasse minnakse ikkagi sooviga midagi ära teha, mis tähendab aga, et sa pead suutma teisi veenda oma seisukohta toetama, otsima liitlasi ning olema valmis ka kompromissideks. Kuna poliitik peab valima erinevate lojaalsustasandite vahel, teeb see valijatele keeruliseks poliitikute usaldamise, sest nad ei oska aimata, millise lojaalsusvaliku poliitik langetab või mille nimel ta kompromissile läheb. Poliitilises filosoofias on keskne nn "räpaste käte" teema, st kas hea eesmärgi saavutamise nimel on lubatud teha kompromisse."

Mänguterminid pole poliitikas kohased

Kunagine riigihalduse minister Janek Mäggi leidis arutelul, et Eesti poliitika ega selle normaalsusega pole lahti midagi: poliitikas osalevad kõige paremad inimesed, kes meil parasjagu võtta on. "Kui külas hakatakse külavanemat valima, siis kes see ikka valib külavanemaks inimese, kes su paljaks varastab? Kokkulepped, mis sünnivad, ei ole mitte kunagi halvad, need on parimad võimalikest," väitis Mäggi.

Endine kultuuri-, haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas osutas mängurlusele poliitikas kui usaldamatuse ühele põhjusele. See peegeldub ka sõnavaras. "Kui poliitikud ja poliitkommentaatorid räägivad kombinatsioonidest, siis see ei ärata usaldust," ütles Lukas. "Me oleme küll matšoliku juhtimisstiili, kombinatoorika ja politikaanluse ühiskonnas justkui hukka mõistnud, kuid mõnes mõttes kiidetakse sellele takka: seda otsitakse, sest see on "huvitav". See aga tekitab mulje, et meie elu juhtimine on mäng. Poliitikas peaks olema vähem mängu ja rohkem vaimustust oma valdkonnast."

Lukase meelest loob suuremat usaldust, kui poliitikul on töine kogemus ka teistes eluvaldkondades. "Poliitik peaks nägema ka teist poolt, seda, kui dünaamiline on elu ja kui kinniseks ning higiseks võivad muutuda poliitilised loosungid, kui sa näed ainult kabinettides toimuvat. Vahepeal mõnel muul alal töötamine annab poliitikule ka sõltumatuse: sa pole enam "toiduahelast" sõltuv."

Usaldust loob tema sõnul ka see, kui poliitik oma valijaid austab. "Sa ei saa pärast valimisi oma seisukohti radikaalselt muuta. Valijate austus tuleb välja teenida," märkis Lukas. Masinlik aritmeetika häältest rääkimisel ei ole tema meelest kohane: ei saa lahkuda erakonnast "oma hääli" justkui kaasa võttes, selline suhtumine on alandav nii poliitikule kui valijaile.

Mis on normaalne julgeolekupoliitikas?

"Veel keerukamaks läheb rääkida normaalsusest poliitikas, kui me räägime selgelt ja ühemõtteliselt Eesti riigi huvidest," nentis oma ettekandes Eiki Nestor, kauaaegne riigikogu esimees. "Meie iseseisvus kadus ajal, mil maailma rahvad ja riigid ei suutnud teha koostööd. Meil ei olnud sõpru. Oli ühemõtteliselt selge, et Eesti peab liikuma NATO ja Euroopa Liidu poole. Selleks oli Eestil vaja teha üks samm, mida olid teinud riigid, kes neisse ühenduisse kuulusid: keelustada surmanuhtlus. Kusjuures kõik teadsid, et arvamusküsitluste järgi oli see tol hetkel äärmiselt ebapopulaarne," meenutas Nestor.

Koalitsiooni hääli ei saadud kokku, mistõttu peaminister Mart Siimann kutsus kokku nõupidamise ja rääkis läbi kõigi fraktsioonidega, et saavutada positiivne tulemus: vastuhääletamine oleks Eesti automaatselt lükanud nende riikide sekka, kel Euroopa Liitu asja polnud. "Lugesin tol ajal kirjutatud artikleid üle," ütles Nestor. "Ma ei toonud kordagi surmanuhtluse kaotamist põhjendades esile Euroopa Liitu astumist. Põhjuseks oli ikkagi see, et ka õigussüsteem võib vea teha. Valesti vangi mõistetud inimese saab vabaks lasta, aga elu enam tagasi ei anna."

Ajalukku vaadates, 13. jaanuaril 1997 esitas valitsus riigikogule surmanuhtluse kaotamise eelnõu. Keelustamist pooldas 39 ja vastu oli 30 saadikut ning otsus võeti vastu opositsiooni häältega.

Tundub, et riigimehelik koostöö opositsiooni ja koalitsiooni vahel ning ebapopulaarsete otsuste vastuvõtmine kui poliitiline normaalsus on möödanikku vajunud. "Peavoolu-poliitika" saab ohtralt kriitikat; ebapopulaarseid otsuseid kardetakse; suurema mõjuvõimu on omandanud äärmusliikumised.

"Äärmuslus kui selline tekitab minus täna rohkem küsimusi kui vastuseid," ütles Nestor. "Näiteks, kuidas saavad vaktsineerimisvastased üritused niivõrd suure kajastuse ja on niivõrd hästi koordineeritud üle kogu Euroopa? Miks olid Vilniuse meeleavaldusel just need inimesed? See ei saa minu arvates olla juhus. Need on küsimused, mis peaksid meid huvitama. See on see äärmuslus, mis ei ole huvitatud, et Eesti oleks vaba, iseseisev ja demokraatlik riik."

Tuleviku normaalne poliitika on tema sõnul keerulisem kui see seni on olnud. "Demokraatlikud ühiskonnad peavad rohkem avanema," rõhutas endine riigikogu esimees. "Ma ei arva, et kõike ühiskonnas peab otsustama parlament: üha rohkem otsustusõigust võiks anda sinna, kus on kõige teadjamad inimesed. Juriidiline vorm oleks neil Eestis täna avalik-õiguslikud asutused või sihtasutused. Muudatusi, mida teha, on küll ja küll. Aga normaalne poliitika on võimalik siis, kui meil on jätkuvalt proportsionaalne valimissüsteem: see on nii suur eelis, et sellest loobuda ei tohi."

Metsaülikool Käärikul leidis tänavu aset 19. korda; seda korraldab vabatahtlike meeskond, kuhu kuuluvad inimesed erinevatelt elualadelt. Metsaülikooli Eestisse toojad olid Mare ja Rein Taagepera. Metsaülikooli eesmärk on edendada arutelukultuuri ning anda gümnasistidele ja üliõpilastele võimalus koos ekspertidega vaagida ühiskondlikke probleeme ja pakkuda neile lahendusi.