Raul Rebane: koroona, eetika ja mina-meie konflikt

Foto: Kairit Leibold/ERR

Pandeemiast lahtisaamine eeldab "meie" käitumist, teistega arvestamist. Mina-meie konflikt ongi vaktsineerimise praeguse etapi peamine konflikt ja see on kindlasti ka eetiline konflikt, leiab Raul Rebane Vikerraadio päevakommentaaris.

Me räägime vähe koroonaeetikast, ma proovin. Alguseks lugusid.

Lasteaiakasvataja keeldus vaktsiinist, sest peab oma riske väikeseks, ta on terve ja suure osa ajast õues. Üks reisilt tulnud laps toob talle COVID-i, ta nakatub ise ja nakatab oma abikaasa, kes sureb.

Naine sai COVID-i juhukontaktist. Ta nakatas oma haige isa, kes kiiresti suri. Juba kuid on ta psühholoogide hoole all, sest peab ennast isa surmas süüdlaseks.

Aktiivne vaktsiinivastane laps ei luba oma eakatel vanematel isegi vestelda arstiga, kes neid vaktsineerima kutsub. Kui nüüd keegi nakatub raskelt, kes vastutab? Kas lapsed, arst või nakatunu ise?

Ära tuleb jätta planeeritud etendus, sest keegi keeldub vaktsiinist ja isegi testist. Kindlasti kuulub eetikavaldkonda ka juba eelmisel kevadel toimunud vanemate inimeste koroonasurma normaliseerimine majandusedu nimel. Palju on juhtumeid, mille puhul ei hinnatud riske adekvaatselt. Pärnu lastelaagri suurnakatumine oli näiteks ilmselt just sellega seotud.

Eestis on praeguseks ligi 1300 surma ja 135 000 nakatumist. Igal COVID-i saanul on oma lugu ja see puudutab ka teisi tema ümber. Praegune pandeemia ei tooda mitte ainult terviseprobleeme kehale, vaid ka vaimse tervise hädasid, stressi, süütunnet, depressiooni, lootusetust.

Kõik see tähendab, et meie käitumisel ja eetikal on pandeemia ajal oluliselt suurem tähendus kui tavalistel aegadel. Sellel võib olla elu hind.

Arvamusliidrite ja poliitikute vastutus oma sõnade ja tegude ees on praegu eriti oluline, sest nende sõnadel ja käitumisel võib olla mõju tuhandetele. Kultuuriminister Anneli Oti vaktsiinivastane puiklemine oleks tavalisel ajal lihtsalt isiksuslik seisukoht, kriisiaegadel on see sõnum ja see sõnum tuleb valitsusest.

Jüri Ratase viimase hetke loobumine AstraZenecast oli samuti suure tähtsusega teade paljudele. Isegi kui tal oli selleks mõjuv põhjus, siis oleks tulnud seda kommunikeerida teistmoodi. Praegu saime teada, et see vaktsiin ei kõlba, kui juba tema ise loobub. Ju ta teab rohkem. Mida peavad mõtlema need, kes AstraZenecaga on süstitud?

Eraldi teema on vaktsiinivastasus valimisvankri ees. See on eriti küüniline nähtus. Poliitik räägib, valija usub, haigestub raskelt või isegi sureb. Huvitav, kas sellised poliitikud ei tule selle peale, et nende sõnadel võib olla elu hind.

Ega me pole oma eetilistes probleemides üksi. Osa riike maksab inimesele süsti eest. See võib olla efektiivne, aga kas see on eetiline?

Kahjuks on meil puudu nn vaktsiinivastaste välimääraja, kus saaks täpsemalt analüüsida inimeste motiive, miks nad ühe või teise otsuse teevad. Põhjuseid on palju, ükskõiksusest kalkuleeritud riskini, vene meedia mõjust lameda Maa uskumiseni.

Osade vastalisuse põhjus on aga sügavalt isiklik, staatuslik. Vastandumine massile annab suurt tuge "mina pildile", tõstab oma tähendust. Nende sotsiaalmeedia tekstid kubisevadki sõnast "mina".

Samal ajal pandeemiast lahtisaamine eeldab just "meie" käitumist, teistega arvestamist. Mina-meie konflikt ongi vaktsineerimise praeguse etapi peamine konflikt ja see on kindlasti ka eetiline konflikt. Minu keha, minu otsus, minu õigus võitleb arusaamisega, et pandeemiast saame lahti ainult koos ja ühise ponnistusega, teisi arvestades ja mitte nakatades.

See konflikt ei lahene niipea, sest juba me saame aru, et 70 protsenti vaktsineerituid täiskasvanud elanikkonnast ei ole pandeemia ohjeldamiseks piisav, vaja on vähemalt 80 protsenti kogu elanikkonnast. Vähemalt. See on aga hoopis teine arv ja puudutab paljude veendunud vaktsiinivastaste otseseid huvisid. Ja see toob kaasa uusi probleeme, ka eetilisi. Poliitiku "mina" torkab selle konflikti ajal eriti valusalt silma. Sellel võib olla elu hind.

Mida teha? Aga läheks natukene valitsusest allapoole. Üks koolidirektor rääkis mulle, kuidas tema koolis kahe COVID-i läbipõdenud inimese jutustused oma kannatustest suurendasid järsult vaktsineeritavate hulka. Riiklik mõjutamine ei pannud neid inimesi kuidagi liigutama aga tuttava mõju muutis otsuseid. Tema järeldus oli selge: kohalik arvamusliider suudab rohkem kui suur meedia. Seega, rohkem oma lugusid oma kogemustest viirusega ja sotsiaalmeedia on selleks hea vahend.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: