Iga Eesti inimene saab astuda isiklikke pisikesi samme, mis piiravad koroonaviiruse levikut ja muudavad viiruse laineid tasasemaks. Esmalt näiteks vaktsineerides, kindlasti ka muid kaitsemeetmeid rakendades. Aga see on ka kõik.

Inimese võimuses pole viirust kaotada, loodetavasti on poolteist aastat kestnud pettumuste jada selle lõpuks valusalt selgeks teinud. Teadlased ütlevad, et kolmas laine tuleb, nagu tulevad ka neljas ja viies laine. See haigus jääb aastateks inimkonna saatjaks, kuid viiruse karm mõju jääb hoolimata jätkuvalt suurtest nakatumisarvudest iga lainega loodetavasti järjest väiksemaks.

Suurbritannias või väikeses saareriigis Maltal on vaktsineerituse tase tegelikult karjaimmuunsuse lävel, aga ikkagi tabas neid kiire nakatumiste tõus, mis õnneks on nüüd taas taandumas. Haiglasse sattus seekord oluliselt vähem inimesi. Suremus langes varasemate lainetega võrreldes veelgi jõudsamalt.

Miks paljukirutud uute ja kiiresti levivate tüvede puhul viirus ise taanduma hakkab, seda ju tegelikult seletada ei osata. Hea näide on delta tüve sünnimaa India, mis kevadsuvel olid trööstitult masendavas olukorras. Seal ei jätkunud voodikohti, hingamisaparaate ja hapnikku, puudus oli kõigest. Vaktsineeritud oli vaid mõni protsent elanikkonnast. Ometi pöördus ka seal, ülitihedalt asustatud ja pehmelt öeldes tagasihoidliku meditsiinisüsteemiga riigis nakatumiskõver järsult allapoole.

Sama lugu on juhtunud viimastel nädalatel Hispaanias ja Suurbritannias, kus mingeid sisulisi uusi piiranguid ühiskonnas ei kehtestatud. Seega, me saame viiruselaineid mõnevõrra tasandada, aga mitte neid ära hoida.

Nende järelduste taustal on kummaline vaadata hädakisa, mis Eestis viimastel nädalatel on puhkenud.

Küsimus on paljuski mõttemallides

Jah, Eesti vaktsineerimisprotsent on oluliselt madalam, kui see olla võiks. Valearvestused ja juhtimisvead on ilmselged. Eelkõige tehti inimeste vaktsineerimishuvi prognoose lähtudes kevadisest olukorrast, mil tuhanded inimesed ise meeleheitlikult otsisid vaktsineerimisvõimalust. Need soovijad on nüüd vaktsineeritud ja tegeleda tuleb hoopis inimestega, kelle jaoks vaktsineerimine ei ole prioriteet. Ja see nõuab teistsugust lähenemist.

Kuid täielik liialdus on väita, et oleme katastroofi serval. Iga doos loeb, kuid tegelikult ei mõjuta mõneprotsendiline kõikumine kolmanda laine tulekut kuidagi. Ja vabandust: kõik, kes on tõesti väga tahtnud, on ka vaktsineerimispunkti üles leidnud ja vähemalt esimese doosi kätte saanud.

Arvestades meie ajaloolist tausta, siis Rootsi või Islandi vaktsineerimistaset me ei saavutagi. Vaadake riikide vaktsineerimisgraafikuid, kõik kommunismi ja diktatuuride alt pääsenud riigid sörgivad vaktsineerijate tagareas. See ei ole juhus, et mida ida poole, seda hullemaks olukord muutub. Küsimus ei ole ainult kehvemas organiseerimisvõimes, küsimus on paljuski mõttemallides. Meil lihtsalt pole veel täiskasvanud elanikkonnal vaktsineerimisharjumust.

Muidugi ei pea käed rüpes lihtsalt pinevalt taas nakatumisgraafikut ja igapäevaseid arve jälgima. Igaüks saab oma panuse viiruse madalamaks viilimisele anda. Selleks on aga paljud valinud eriskummalise tee. Näiteks on sotsiaalmeedias terve hulk inimesi, kes alustavad oma päeva vaktsiinivastaste lehekülgede lappamisega. Nendelt lehekülgedelt korjatakse välja ilmselgeid rumalusi ning laotatakse need teistele naermiseks. Või siis peetakse internetiruumis verbaalseid lahinguid vaktsiinivastastega.

Kategooriliselt on koroonaviiruse vaktsineerimisest keeldujaid Eestis viis kuni seitse protsenti elanikest. Nende inimeste ümberveenmine ja piirangutega nurka surumine on tühi töö. Ühiskond saab viirusega koos elatud ka juhul, kui need inimesed jäävadki vaktsineerimata.

Küll aga võiks igaüks meist, kes tunnevad muret vaktsineerimise kehva tempo pärast, vaadata ringi ja leida oma lähiringkonnast inimesi, kes mistahes põhjustel – laiskusest, ignorantsusest, oskamatusest või ka väikesest alateadlikust hirmust – pole vaktsineerima jõudnud. Need on ju inimesed, kes pole põhimõtteliselt vaktsineerimise vastased. Sugulaste, sõprade, kolleegide ja tuttavate, eriti vanema põlve inimeste veenmine ja vaktsineerima aitamine on kõige suurem panus, mida igaüks meist saab ära teha.

Uskuge, see on viljakam, kui fikseerida tühjas bussis maskita sõitjaid või jälgida Facebookis, mida põrutavat vaktsiinivastased kirjutavad. Või lihtsalt valitsuse ja saamatute ametnike kirumine. Tanel Kiik ega Maris Jesse ei tule mitte kunagi kellelegi koju ega vii inimesi käekõrval ükshaaval vaktsineerima. See polegi valitsuse ülesanne. Küll aga saab meist absoluutselt igaüks aidata kaaskodanikke vaktsineerimisele nügimisel.

EKRE liidrid käituvad küünikutena

Muidugi on meil ka poliitikuid, kelle käed sügelevad, kes tahaks ise tüüri juures olla ja kes oskavad selle nimel ka hädakisa teha. Näiteks väitis kunagine sotsiaalminister Jevgeni Ossinovski ERR-ile, et õigeaegse vaktsineerimisega oleks saanud kolmanda laine ära hoida.

Aga mis juhtuks näiteks, kui käske ja keelde armastav Ossinovski oleks meil taas samal ametipostil? Kujutate seda korralduste, määruste ja keeldude hunnikut, mis iga päevaga ministri laual aina kerkiks, hoolimata sellest, et neil keeldudel pole reaalse viiruseolukorraga ammu enam mingit puutumust.

Täpselt sellise etteaste korraldas Ossinovski, kui ta üritas kõrgete aktsiisimääradega meile alkoholivabamat elu õpetada. Aktsiise tõsteti ajal, mil pool Eestit ostis juba ammu välismaalt odavat meelemürki kaasa. Jevgeni Ossinovski auks tuleb öelda, et erinevalt paljudest teistest poliitikutest püünele ronijatest ongi ta päriselt olukorra pärast mures.

Muret aga ei paista EKRE esimehe Martin Helme sõnavõttudest. Võib vaielda, kas maskikandmise kohustuse kehtestamine ühissõidukis oli ülereageerimine. Valitsus tegi selle nii-öelda igaks juhuks, et hilisemaid süüdistusi mitte midagi tegemises tõrjuda. Aga EKRE esimehe üleskutse mitte järgida valitsuse korraldust saatis oma valijatele selge signaali, et kõik, mida Kaja Kallase valitsus palub või käsib, on üdini halb.

Millistes maakondades ja linnades on vaktsineerimisprotsent kõige kehvem? Seal, kus inimesed pooldavad EKRE-t ja Keskerakonda. Ja see ei ole juhus. Mõlema erakonna valijabaasi moodustavad peamiselt inimesed, kelle toimetulek ühiskonnas on mitmes valdkonnas hapravõitu. Ja nende usaldus Eesti riigi ja selle pakutavate teenuste vastu on madal. EKRE vaktsineeritud liidrid käituvad tavaliste küünikutena, kui oma vaktsineerimata pooldajate kõhklusi õhutavad.

Mõnes mõttes tuli koroonaviiruse kolmas laine meile õigel ajal. See oli nagu enne õiget aega plärisema hakanud äratuskell. Suvine rahulolu ja vabanemise tunne on juba asendunud asjalikuma ellusuhtumisega, mida peegeldab ka järsk vaktsineerimisele soovijate arvu kasv viimasel nädalal.

Tegelikult jõuame me enne tubast viiruseperioodi vajalikud ettevalmistused ära teha. Kolmanda laine tõttu tabavad mittevaktsineerituid üha ebamugavamad kitsendused ja piirangud. Juba on näha, et see on andnud paljudele olulise tõuke vaktsineerimisteekonna jalge alla võtmisel.

Seega on nüüd küll viimane aeg teha vaktsineerimine nii kättesaadavaks kui võimalik. Puhkust nautinud perearstid peavad hakkama taas kaitsepookimisega tegelema ja väga oluline on pakkuda eelregistreerimata vaktsineerimist, sest selgus, et digipädevus on väga suurel osal ühiskonnast kehvake.

Professor Irja Lutsar rõhutas hiljutises intervjuus, et paanika ja hüsteeria meid praeguses olukorras ei aita ja pidev hirmutundmine lõhub lõpuks inimese immuunsüsteemi. Seda tasub paanika õhutajatel ja segadusest kasu lõikajatel ikka meeles pidada, kui nad teiste ja enda tervisest vähegi hoolivad.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.