Vikerraadio ajaloosaates "Eesti lugu" rääkis Kaarel Piirimäe sellest, mis tiivustas Eesti ühiskonda 1980. ja 1990. aastatel tegutsema, miks nii Edgar Savisaar kui ka Lennart Meri töötasid peaaegu 24 tundi päevas ja niimoodi meeletult pingutades kõik teised ka.

Kaarel Piirimäe tõstis esile valitsuse pärast 20. augustit 1991 koostatud dokumenti Eesti ülesehitamiseks pealkirjaga "3x3x3 plaan", milles on muuhulgas kirjas: "50 aastat rasket aega on meid viinud sellisesse seisu, et peame järjekordselt tõdema: aeg töötab meie kahjuks."

Kaarel Piirimäe, mis sundis 1990. aastate eel Eestit, ühiskonda ja juhtkujusid, tegutsema?

Ma arvan, et selleks oli eksistentsiaalne hirm, kartus, et kui Eesti jääb veel pikaks ajaks Nõukogude Liidu koosseisu, siis ähvardab eesti rahvast vältimatult väljasuremine. Seetõttu oldi valmis võtma suuri riske ja nägema hirmsat vaeva, et ennast Nõukogude Liidust lahti rebida.

Juba rahvusliku liikumise alguses oli näha, et mure suure sisserände üle ja eestlaste vähemusse jäämise üle oli väga tugev. Näiteks juba 1980. aastal koostatud 40 kirjas toodi ühiskondlike pingete peamise põhjusena välja rahvusgruppide vahelised suhted, mida on halvasti reguleeritud ja mis on maha vaikitud.

40 kiri oli esimesi momente, mil eesti haritlaskond tuli avalikkuse ette oma muredega. Avalikkuse ette selles mõttes mööndusega, et seda kirja meedias ei avalikustatud. Ometi levis see intelligentsi hulgas. Inimesed teadsid, et see on olemas.

Võimud reageerisid sellele kirjale valulikult. Allakirjutanud said seda ühel või teisel viisil omal nahal tunda. Tollane parteijuht Karl Vaino on hiljem märkinud ühel partei konverentsil, et haritlaste hulgas on hirm, et eesti rahvas sureb välja. Aga ta ütles, et see on kapitalistide propagandatrikk, mille vastu tuleb võidelda kõikide vahenditega. Nii et ka võimud olid teadlikud eestlaste hirmust.

1980. ja 1990. aastate eel suurendas hirme ilmselt teadmatus, näiteks immigratsiooni tegelikku ulatuse kohta puudus selge teave.

Teadmatus võis suurendada neid hirme, sellest tuli ka üks rahvusliku liikumise nõudeid, et andmed tuleks avalikustada. Glasnost ju selles seisneski, et tasapisi hakati andmeid avalikustama, kirjutama analüüse, mis olid kaunis pessimistlikud.

Näiteks toodi välja, et sisserändajad on pere loomise eas nooremapoolsed inimesed, mis tähendas, et sisserändajate hulk kasvab tulevikus veelgi. 1990. aastate alguses paljud hiljuti saabunud tegelikult küll ka lahkusid, aga eestlaste eksistentsiaalne hirm ei kadunud, sest ka eestlaste sündimus vähenes 1990. aastatel.

Samuti lisandus uue nähtusena etniliste eestlaste väljaränne, mis koos madala iibega tekitas 2000. aastate alguses laiema debati: Rein Taagepera kirjutas artikli demograafilisest vetsupotist, Aino Järvesoo nentis, et eesti rahvas seisab kuristiku äärel. Nii et eksistentsiaalne hirm ja sellele tuginev eksistentsiaalne poliitika iseloomustas vähemalt kahte aastakümmet Eesti ajaloos, kaheksakümnendaid ja üheksakümnendaid, kui mitte rohkem.

Mõttelise piiri võime tõmmata 2004. aastasse, kui Eesti sai NATO ja Euroopa Liidu liikmeks, siis vähenes kartus oma riikliku julgeoleku pärast ja hirm rahva väljasuremise pärast mõneti vaibus.

Kas, millal ja kuidas sünnitas väljasuremise hirm küsimuse iseseisvusest? Veel praegugi ju vaieldakse selle üle, kes ja millal julges hakata mõtlema ja välja ütlema soovi iseseisvus taastada.

See on tõesti nii. Tagantjärele võib ju rääkida, et jah, tahtsime iseseisvust, aga taktikalistel kaalutlustel nõudsime esialgu vähemat. See küsimus väga kaugele ei vii. Lähtume sellest, mida on võimalik tõestada dokumentaalselt.

Selge on see, et see eksistentsiaalne hirm tõstatas nõude, et põhirahvus peaks saama otsustada oma tuleviku üle. Eelkõige tähendas see sisserände peatamist ja territooriumi kontrolli ja teiseks nõudeks oli identiteedi, kultuuri ja keele kindlustamine. Need kaks nõuet esitati kohe algusest peale.

1987. aastal asutati Ignar Fjuki eestvedamisel Loominguliste Liitude Kultuurinõukogu. Nõukogu arutelude protokollidest selgub, et juba esimesel kohtumisel arutasid nad Tallinna linna elamuehituse programmi kui nn immigratsioonipumba üle. Samal koosolekul tõstatas luuletaja Hando Runnel küsimuse Eesti õiguslikust asendist.

1988. aasta aprillis korraldas seesama kultuurinõukogu loomeliitude ühispleenumi, mis oli esimene kord, kui eesti intelligents tuli glasnosti vaimus ühtselt avalikkuse ette. Sellel pleenumil esitas Lennart Meri nõude: "vabastada rahvas bioloogilise ja sotsiaalse väljasuremise hirmust." Bioloogilise hirmuga viitas ta sisserändele ja sõna "sotsiaalne" viitas identiteedile. Nii et need olid kaks tähtsamat eesmärki.

1990. aastaks, kui üleminekuvalitsus võimule tuli, oli immigratsioon (Lasnamäe) peatatud ja eesti keel riigikeeleks kuulutatud, aga Savisaare valitsus ei jäänud enam sellele pidama, riskides Gorbatšoviga konflikti minna. Miks?

Tõsi. Võib öelda, et nende kahe probleemiga, sisseränne ja eesti keel ning kultuur laiemalt, tegeles juba Vaino Väljase aegne valitsus, piirates sisserännet teatud meetmetega ja eesti keele ametlikuks keeleks kehtestamisega. Aga sellega rahvuslik liikumine ei piirdunud. Mihhail Gorbatšov oli toonud küll positiivseid muutusi, aga keegi ei teadnud, mis saab Nõukogude Liidust siis, kui Gorbatšovi ametiaeg lõpeb või kui ta maha võetakse.

Juba 1990. aasta sügiseks oli Gorbatšovi poliitika konservatiivide survel ka jäigemaks muutunud ja ainult veidi aega hiljem, 1991. aasta jaanuaris toimusid Lätis ja Leedus sündmused, mis valmistasid ette augustisündmusi. Keegi ei teadnud, mida tulevik toob, küll aga nähti, et see on ainulaadne võimalus ennast Nõukogude Liidust lahti rebida. Savisaare valitsus asus kibekiirelt tööle, prooviti käituda riigina ja teha nägu, justkui ollakse peaaegu iseseisvad. Loomulikult oli see ainult näiline, sest me olime tuhande niidiga Nõukogude Liiduga seotud.

See oli suur risk, minna ikka edasi, kust see riskijulgus võeti?

Kardeti repressioone, küüditamisi, aga justnimelt see eksistentsiaalne hirm sundis võtma riske. Ja võimalus, et aken võib sulguda, tekitas teadmise, et tegutseda tuleb kiiresti.

Aega ei olnud. Oma uurimistöös räägitegi ajast kui olulisest faktorist rahvuslikus liikumises ja kahest aja tajumise erinevast viisist: kronoloogiliselt ja kairoslikust. Mis need on ja kuidas on need Eesti ajalugu mõjutanud?

Olen püüdnud uurida aja tunnetust. Aeg on midagi, mida peetakse loomulikuks meediumiks; millekski, milles me toimime; midagi, milles ajalugu kulgeb. Aeg on tegelikult ka poliitilise võitluse ese. Iga võim tahab mingil määral kontrollida oma kodanike aega. Näiteks ajateenistus, mille sõnagi osundab väga ilusti nähtuse sisule: meeskodanik annab selle aja oma riigile ära.

Kuidas puutub see meie vabadusvõitlusse? Vana-Kreeka mütoloogias oli jumal Kronos ja jumal Kairos. Kronos tähistas mõõdetavat aega, Kairos oli seotud tegevusega. Kui Kronos tähistas n-ö normaalset aega, siis Kairos oli midagi, mis seda katkestas.

Aja mõõtmiseks ja kontrollimiseks on leiutatud igasuguseid vahendeid, nagu kalendrid, kellad, ajakavad jne. Kairos on samal ajal midagi, mida mõõta ei osata, sest see sõltub inimese sisemisest tunnetusest. Argikeeles öeldakse "õige aeg" või "paras aeg". Kandes selle üle laulvale revolutsioonile, siis võib öelda, et see oli paras aeg, õige aeg tegutsemiseks. See oli moment, mil oli vaja kiirelt tegutseda ja sellistes momentides jääb aeg justkui seisma. Ühte päeva, nädalasse, kuusse mahub rohkem sündmusi kui normaalsel ajal.

Seda tunnet on just väga hästi mõistnud Lennart Meri, kes on Eesti poliitikutest ja haritlastest minu teada kõige rohkem sellest rääkinud.

Ma arvan, et talle endale isiklikult oli aeg väga tähtis, ta oskas kasutada aega. Filmitegijana ta teadis, kuidas ajaga mängida, kuidas aega aeglustada ja kiirendada, seda oskas ta teha oma elus ja teda ümbritsevad inimesed olid sellest mõjutatud. Näiteks juba 1979. aastal selgitas ta ETV vaatajatele oma suhtumist aega nõnda: "Ja õieti on see päris hea tunne, kui sa äkki tunned, et aega on nii pööraselt vähe. Kui aega on palju, siis, jah, siis vist ei sünni midagi".

See ei tähendanud, et Meri oleks ajarattal kogu aeg pööraselt kihutanud, aga teatud hetkedel sööstis ta tegevusse. Kui ta oli juba välisminister ja president, siis tema rütm oli alluvatele sageli frustreeriv.

Selle isikliku aja tunnetamise kandis ta indiviidi tasandilt maailma ajaloo kulgemise ja rahvaste mineviku ja tuleviku tasandile. Näiteks võrdles Meri perestroika aega Vabadussõja ajaga, nähes perestroikas teist võimalust murda lahti Vene impeeriumist. "Vabadussõjas puhkepäevi ei antud," oli üks ta stampvastuseid välisministeeriumi töötajaile, kes kurtsid pikkade tööpäevade ja kurnatuse üle.

Meri isegi kehtestas ju seitsmepäevase töönädala ja mitte 1990. aastal vaid 1991. aasta augusti lõpus, kui Eesti oli juba formaalselt iseseisev. Tema välisministeeriumis enam puhkepäevi ei olnudki.

Saatesarja "Eesti lugu" helipäises ütleb Lennart Meri: "Me tuleme Vene ajast ja läheme Eesti aega." See lause omandab nüüd teise tähenduse.

Just. Iga poliitik peab oskama veenvalt seletada, kust me tuleme ja kuhu läheme - see on metafüüsiline aeg, aja kulgemine - ja seda oskas Meri väga hästi. Lisaks metafüüsilisele ajale peab iga valitsus kontrollima aega, mis valitseb inimeste igapäeva elu üle. Sellisteks vahenditeks on kalender ja kell.

Mäletame, et väga tähtis oli see, millisesse ajavööndisse Eesti kuulub. Eestis kehtis 1940. aastast Moskva aeg, mis sümboliseeris meie allutatust impeeriumile. Selle tühistasid Eesti võimud 1989. aasta märtsis. Ajavööndi mõttes oli meil siis juba oma aeg ja siis võeti ette ka Nõukogude kalender ja hakati seda viima vastavusse meie kultuuri ja ajalookäsitlusega.

Paljud laulva revolutsiooni sündmused tõukusid just kalendrist. Juba esimene avalik kõnekoosolek Hirvepargis lähtus ju kalendrist, kaks aastat hiljem just sel päeval toimus Balti kett ja järgmisel aastal hakati tähistama Tartu rahu, vabariigi aastapäeva, võidupüha jne.

Ja juba 1990. aastal kehtestas Rahvarinde valitsus vabariigi aastapäeva ja võidupüha ametlike tähtpäevadena. See näitab samuti, et eestlased võtsid aja taas oma kontrolli alla.

Kuidas inimesed ise tol ajal aega tajusid?

Mälestuste järgi võib öelda, et nende jaoks, kes olid poliitikas ja ühiskondlikus elus tegevad, nende jaoks tormas aeg hirmus kiiresti või õigemini hoopis vastupidi, aeg oli aeglustunud, sest ühte päeva mahtus äärmiselt palju sündmusi. Lennart Meri alluvad on meenutanud, et igast päevast oleks võinud kirjutada raamatu.

Toimus veel midagi tähtsat inimeste mentaliteedis: uus aeg nõudis uut tüüpi inimest ja uueks ajastuks oli kapitalism. Eestis ei olnud kunagi kadunud läänelik tööeetika, seda tuli võib-olla natuke meelde tuletada.

Avaldati eneseabi käsiraamatuid. Ühes sellises kirjutas Dick Carlson, kuidas arendada isiklikke võimeid ja Carlson käsitles ka seda, kuidas aega valitseda. Minu arvates ei olnud juhus, et see viimati 1940. aastal ilmunud teos avaldati uuesti just 1991. aastal. Tema raamatus "Teguvõimas isik: kuidas avastada, arendada ja kasutada isiklikke võimeid" on öeldud näiteks järgmist:

"Aeg hakkab meie üle valitsema, sest igal momendil, mis eraldatud, on selged füüsilised piirid. Me peame mõistma ja õppima, et ainuke mõistlik viis ajaga ümber käimiseks on selle üle valitseda, teha sellest eelarve, nagu me teeksime eelarve, kui meil on piiratud summa raha, mida kulutada."

Siit tuleb arusaam, et aeg on raha. Newtonlik aeg voolas vääramatult ja ühtlaselt, kuid selle üle oli siiski võimalik tiheda ajakava ning raudse enesedistsipliini abil valitseda. Kuulus on USA iseseisvusele alusepanija Benjamin Franklini ütlus, et tuleb vara ärgata, kuid tema kuulsal ütlusel oli ka teine pool, tuli ka vara magama minna: "Early to bed, early to rise, makes a man healthy, wealthy, and wise". Vara voodi ja vara üles, see teeb inimese terveks, rikkaks ja targaks, mis muuseas on täitsa vastupidine eesti vanasõnale "vara tööle, hilja voodi, nõnda rikkus tuppa toodi".

Eestlastel on mentaliteedis teatavad erinevused. 1990. aastate alguses oli eestlaste ajatunnetuses säilinud ka Nõukogude mentaliteeti. Olen meelega natuke provokatiivne ja arvan, et natuke oli tolle aja inimestes stahhanovlikku suhtumist, eeskujuliku lööktöölise suhtumist.

Selle üle võib arutleda, aga igatahes on öeldud, et meie toonased liidrid Meri ja Savisaar töötasidki peaaegu 24 tundi ööpäevas ja mitte ainult üks päev, vaid järjest. Savisaare valitsus pidas oma koosolekuid pärast keskööd, Meri võttis külalisi vastu oma kodus kell kolm öösel, kuid hommikul vara oli tagasi tööpostil.

Benjamin Franklini järgi ei ole see õige ja jätkusuutlik, ennast niimoodi kulutada ei tohiks. Sellepärast olengi oletanud, et see võis olla stahhanovlik ajatunnetus.

Stahhanovlikul ajatunnetusel peavad seega olema piirid, seda saab rakendada ainult rahva jaoks olulisel ajahetkel ?

Jah, aga probleem oligi see, et see kairoslik ajamoment kestis nii pikka aega. Vähemalt Meri arvates, sest tema ütles veel 1990. lõpus, et Eestil ei ole aega, et niikaua, kui me pole EL-is ja NATO-s, ei saa me hetkekski jääda puhkama. Seda on hiljuti meenutanud Mart Laar oma mälestusteraamatus "Ajaga võidu".

Nii töötati hooga kuni 2000. aastate alguseni ja see kulutas inimesi. Ühiskond laiemalt töötas üheksakümnendatel väga palju. Töö kui selline oli väärtuste skaalal kõrgel kohal, palju kõrgemal kui lääneriikides. Oldi harjunud elama kiiret ja toimekat elu, oldi harjunud võtma ette mitu asja korraga.

Ebakindlust tuleviku suhtes peeti Eestis väljakutseks, mitte probleemiks. See tähendab, et inimesed olid üsna stressis, tervis oli kehv, sellega võib seostada ka iibe langust, aga samal ajal olime me edukad. Võib-olla oli kõik see vajalik.

1991. aasta augustiga hirmud kohe ei kadunud, kas sellepärast rabeletigi edasi?

Jah, on vale arvata, et 20. august oli lõpp-punkt, valitsuse tasandil peeti seda alles alguseks. Arhiivis on üks üsna huvitav dokument, mis koostati üsna varsti pärast 20. augustit, mille pealkiri oli "3x3x3 plaan". Selles plaanis öeldaksegi, et me ei saa jääda loorberitele puhkama, vaid nüüd alles algab tõeline võitlus.

3x3x3 tähendas seda, et kolme päeva jooksul tuli ära teha kiired asjad, kolme nädala jooksul asjad, millega võis natuke oodata, näiteks tunnustuse saamine kõigilt maailma riikidelt, ja kolme kuu jaoks olid seal siis ette nähtud järgmised tegevused.

Sellest tulenebki see meeletu pingutus välisministeeriumis, nüüd alles hakkas välisministeerium tõeliselt pingutama. Plaan ütleb näiteks niimoodi ja ma arvan, et see on Lennart Mere sulest:

"50 aastat rasket aega on meid viinud sellisesse seisu, et peame järjekordselt tõdema: aeg töötab meie kahjuks. Destruktiivsed protsessid süvenevad ja nende pööramiseks on vaja tohutult jõupingutusi."

Siin ongi see mõte, et normaalne aeg on meile kahjulik. See kõlab ka natuke marksistlikult, sest marksismile oli omane seostada normaalset ajakulgu kodanliku aja ja dekadentsiga. Et dekadentsist läbi murda, pidi õige kommunist tegema üliinimlikke pingutusi.

Kodanliku mädanemise asemel on destruktiivsete protsesside all mõeldud Eesti rahva väljasuremist, kui ei tehta jõupingutusi Eesti territooriumi ja elanikkonna üle kontrolli kehtestamiseks. Ja nõukogulikku mentaliteeti, nõukogulikku laostumist, mille vastu tuleb pööraselt võidelda. Ega Lennart Meri enne ei jätnud, kui Eesti julgeolek oli kindlustatud, kui olime tagasi pöördunud Euroopasse. Alles siis võisime rahul olla.

1990. aastate esimesed aastad, Mart Laari valitsus, reformid. Kiiresti ja hädasti oli vaja tagada julgeolek, Vene vägede väljaviimine oli ju ka üks teema, millega oli siis vaja kiiresti ja jõuliselt tegutseda?

Just, ja sellega alustati juba 1991. aasta sügisel. See oli peamine küsimus, aga Eesti oli ka üsnagi põikpäine. Lõpuks, kui Lennart Meri kohtus Boriss Jeltsiniga 1994. aastal, siis olid Leedust juba väed välja läinud ja Lätis kokkulepe saavutatud.

Kokkuleppe saavutas ka Eesti ja selle puhul on öeldud, et Eesti oskas seda õiget momenti ära kasutada. Miks sellega nii suur rutt oli? Kardeti, et Vene väed jäävadki siia, nagu need jäid Moldovasse ja Gruusiasse. Sellest ka vajadus kiiresti liikuda Euroopa Liidu ja NATO poole.

Kui oluline on väikerahvaste jaoks tajuda aega õigesti ja õiget momenti ära tabada?

Tõenäoliselt ongi väikeriikidel teine ajatunnetus kui suurtel rahvastel. Väikest riiki on ju väga raske defineerida. Teadlased on püüdnud kokku leppida mingisuguses territooriumi suuruses või rahvaarvus, aga see pole kunagi veenev olnud.

Võib-olla ongi üks võimalusi defineerida väikerahvast väikerahvaliku elutunnetuse alusel. Tšehhi kirjanik Milan Kundera on öelnud, et "väikestel rahvastel ei ole igavese mineviku ja igavese tuleviku kindlust. Nad kõik on oma ajaloos käinud läbi surma eeskambrist."

Ühesõnaga, nad teavad, et nende olemasolu on pidevas ohus ja see on hoopis teistmoodi kui suurtel rahvastel, kellel sellist tunnetust ei ole ja kes ei saa väikerahvaste sellisest tundest aru. Selle eksistentsiaalse hirmu ja sellest tuleneva eksistentsiaalse poliitika üks tähtis mõõde ongi ajatunnetus. Väikeriik peab saama aru, millal on see õige aeg, kairoslik aeg tegutseda. Eesti suutis seda 20. sajandil kahel korral.