Oleme õiguse usku rahvas. Õiguse kummardamine tundub eestlastele olevat geneetiliselt omane. Riigi tegemist ja riigi taastamist, isegi riigi pööramist peavad eestlased vajalikuks toimetada õiguslikult põhjendatult ja korrektsel moel. Õigusriiklus pole olnud meile pelgalt eesmärk. Õigusriiklik on olnud ka meie liikumine õigusriigi poole.

Me oleme toiminud parlamentaarselt, kasutades õigust põhilise instrumendina eesmärgi saavutamiseks. Sellise meetodiga oleme vältinud siseriiklike konfliktide eskaleerumist ning taganud õhtumaade kultuuriruumi kuuluvate riikide ja rahvusvahelise üldsuse toetuse.

Dokumentide sõnumid

Toimides Eesti Vabariigi delegatsiooni liikmena läbirääkimistel Venemaa Föderatsiooni ja Nõukogude Liiduga, oli mul võimalik nii mõndagi õppida akadeemik Endel Lippmaalt. Kord ütles akadeemik Lippmaa mulle midagi sellist: "Jüri, kui sa tahad et teised inimesed või teine pool sind kuulaks ja arvestaks, siis tsiteeri, veel parem, näita ka pabereid, millele sinu jutt tugineb."

Tegin viite austatud akadeemikule näitamaks alljärgnevalt, et jutud ülemnõukogu ja Edgar Savisaare valitsuse konfliktist Eesti Komitee ja Eesti Kongressiga õigusliku järjepidevuse küsimuses on olnud tugevasti üle pingutatud.

30. märtsil 1990 võttis ülemnõukogu vastu otsuse "Eesti riiklikust staatusest". Selle dokumendiga kuulutati välja Eesti Vabariigi taastamine restitutio ad integrum põhimõttel. Samal päeval võttis ülemnõukogu vastu otsuse, milles kinnitati valmisolekut koostööks Eesti Kongressi ja Eesti Komiteega Eesti Vabariigi taastamiseks õigusliku järjepidevuse alusel.

8. mail 1990 ülemnõukogu poolt vastu võetud seadusega "Eesti sümboolikast" rakendati mitmed Eesti Vabariigi 1938. aasta põhiseaduse paragrahvid, sealhulgas § 1, mille kohaselt "Eesti on iseseisev ja sõltumatu vabariik, kus kõrgeima võimu kandja on rahvas", ja § 4, mille kohaselt "Eestis on jõus ainult tema enda asutiste poolt kehtima pandud seadused". Kasutusele võeti Eesti Vabariigi nimetus.

Seadus "Eesti sümboolikast" on pälvinud teenimatult vähe tähelepanu ja respekti. Tegemist oli iseseisvuse deklareerimisega, kuigi veel mitte välja kuulutamisega. Välja kuulutati riiklikult iseseisev käitumine.

Tollastel ajaloo tegijatel peaks enam kui 30 aastat hiljem jätkuma vaprust öelda ajaloo kirjutajatele, et seadus "Eesti sümboolikast" oli poliitilises ja õiguslikus praktikas murdepunkt, kus taastatavat iseseisvust hakati sisustama riikliku iseolemisega ning õigusriiklus kinnistati õigusriigi poole liikumise põhimeetodina.

Ülemnõukogu poolt 16. mail 1990 vastu võetud seaduse "Eesti valitsemise ajutise korra alustest" punktis 1 sätestati: "Lõpetada Eesti Vabariigi riigivõimu-, valitsemis-, kohtu- ja prokuratuuriorganite allutatus NSV Liidu vastavatele organitele ja lahutada nad NSV Liidu vastavast süsteemist".

8. mai ja 16. mai 1990. aasta seadused puhastasid õigusliku ruumi ja andsid ennast taastavale Eestile võimalused reformide ettevalmistamiseks ja alustamiseks. Ilma seaduseta "Eesti sümboolikast" oleks omandi- ja maareformi tegemine olnud kas võimatu või erakordselt keerukas, mõneti isegi kentsakas.

Paljud poliitilised oponendid olid teravalt kriitilised Eesti Vabariigi nimetuse kasutusele võtmise suhtes. Samas, mida oleksid need samad oponendid öelnud, kui 1990. aastal oleks hakatud ette valmistama ja läbi viima Eesti NSV omandi- ja maareformi? See oleks olnud nii poliitiline kui ka õiguslik nonsenss.

Isegi huumoriga vürtsitatud sammudel oli tollal riigiõiguslik mõõde. Kui pärast 8. maid 1990 sai Eesti Vabariigi justiitsminister Nõukogude Liidu justiitsministrilt kirja, mille aadressiks oli märgitud ENSV, siis jäeti selline ümbrik avamata. Avamata kiri asetati lihtsalt veidi suuremasse ümbrikusse ja saadeti saatjale tagasi märkega "Takoe gosudarstvo ne naideno" (sellist riiki pole olemas). Selle elegantse käitumismustri mõtles välja justiitsministri asetäitja Märt Rask.

Kui see, mis toimus 8. mail 1990, ei olnud iseseisvuse deklareerimine, ja kui see, mis toimus 16. mail 1990, ei olnud iseseisva riikliku käitumise konstitueerimine, siis küsigem endalt, mis see oli?

Õppetund nr 1: sümbolitel ja sümboolsel käitumisel on riikluse loos ülimalt oluline tähendus, sageli on see tähendus kordades suurem, kui osatakse või soovitakse tunnistada või tunnustada. Retoorikal on poliitikas tagajärjed, aeg-ajalt ka saatuslikud tagajärjed, olgu siis pluss- või miinusmärgiga. Kriitilistel aegadel tuleb otsused teha kiiresti ja need peavad olema radikaalsed.

Gravitatsioonikeskus

Ülemnõukogu ja Edgar Savisaare valitsus kujunesid Eesti taasvabanemise keskseteks institutsionaalseteks tegijateks. Ülemnõukogu kui parlamentaarse organi tegevuse ulatus ja tähendus oli sel perioodil tavapärase parlamendi omast märkimisväärselt suurem ja tähtsam.

Lisaks poliitilise debati areeniks olemisele ja seadusandja rolli täitmisele kandis ülemnõukogu olulisel määral ka õigusloome keskuse koormust. Praktikas kujunes ülemnõukogu taasvabanemise gravitatsioonikeskuseks.

Valitsuse liikmete enamusele see positsioon sobis. Seda positsiooni toetati ja edendati teadlikult. Loomulikult valmistas reformiseaduste eelnõud ette valitsus. Paljudes sisulistes küsimustes tekkisid lahendused aga alles ülemnõukogus. Seejuures osalesid ministrid vahetult ülemnõukogu komisjonide tegevuses, kus eelnõude lõplikud versioonid sündisid. Nii toimus see näiteks omandi- ja maareformi puhul, kus Kaido Kama juhitud komisjoni tööd võib pidada poliitika meistriklassiks.

Me ei järginud tol ajal üsna sageli formaalset võimude lahusust ja tasakaalu. See oleks olnud tollastes oludes andestamatu aja ning ressursi kaotus. Sellist parlamentaarset praktikat sai aga harrastada ainult eeldusel, et tasakaal oli parlamendi ehk ülemnõukogu poole kaldu, mitte vastupidi.

Valitsus ja ülemnõukogu olid oma koostoimes tollal sageli üks suur ühine õiguslik ja poliitiline töötuba. Eesseisvatele reformidele ei olnud vaja saada maksimaalset parlamentaarset kandepinda mitte ainult reformiseaduste vastuvõtmiseks, vaid ka nende elluviimiseks ning reformidega paratamatult kaasnevate konfliktiriskide minimeerimiseks.

Eesmärgiks oli maksimaalne mandaat, mitte valitsuse poolt pakutava lahenduse läbi surumine. Poliitiline teerull, mis nüüd näib Toompeal olevat peamine liiklusvahend, oli siis veel leiutamata.

Seaduste sõda ja parlamentarism

Taasvabanemise protsess oli seaduste sõda Nõukogude Liiduga. Nõukogude Liidu õigusaktid, millega püüti tühistada Eesti Vabariigi õigusakte, olid meie seaduste alusel tühised või mittekohaldatavad või nad kuulutati sellisteks. Seaduste sõja tähtsus ja tähendus oli hoomamatult suur.

Nüüd me teame, et Nõukogude Liidule said saatuslikuks kaks sõda: Roland Reagani tähtede sõda ja Arnold Rüütli seaduste sõda. Reagani sõda hävitas Nõukogude Liidu majanduse, Rüütli sõda lammutas Nõukogude Liidu õigussüsteemi ja riikliku korralduse põhialused.

Meie vabanemismenetluse liigiks oli parlamentarism. Sellist läänelikku menetlust oli lääs sunnitud aktsepteerima vaatamata sellele, et Lääne suurvõimude põhiline mantra oli: "Tehke, mis te teete, kuid ärge Gorbatšovi paati põhja laske." Samal ajal tähendas eelöeldu ju sedagi, et ärge Nõukogude Liitu ära lõhkuge. Praegused poliitiliste peavoolude esindajad räägivad sellest vähe. Selline jutt ei kuuluvat hea tooni hulka.

Õppetund nr 2: valitsuse ja parlamendi koos- ning ühistöö võiks ja peaks olema kordades parem ja tihedam. Koalitsiooninõukogu ja koalitsioonilepingu mütologiseerimine ei asenda koostööd riigikogus. Minister ei ole riigikogu külaline, nii nagu ta ei ole ka poliitika omanik, minister on esindusdemokraatia osaline.

Õppetund nr 3: nn poliitilise hea-tooni-jutu fenomeni tuleb pidada halvaks praktikaks, mis ripub kivina demokraatlike riikide tuleviku kaelas. Hea tooni raamides räägitud jutt on sageli võrdväärne hämamisega, raskematel juhtudel aga suisa valetamisega. Vastupidiselt peavoolu poliitikute väärkujutlustele saab rahvas suurepäraselt aru, kes hämab ja kes räägib tegelikku asja.

Hea-tooni-jutu veeretamise tulemuseks võib kergesti kujuneda olukord, kus peavool ei ole varsti enam peavool. Õppigem kolmekümne aasta tagusest kogemusest. Rääkigem rahvaga ausalt ja otsekoheselt, vältides labasust ja vulgaarsust. Küll siis tulevad ka hääled.

Õppetund nr 4: poliitiline teerull tuleks maha kanda ja romulasse saata. Parlamentaarne obstruktsionism on demokraatlik selle hetkeni, kui ta hakkab demokraatiat ennast ohustama. Teerulli utiliseerimiseks ja obstruktsionismi ohjeldamiseks on vaja uusi demokraatiakaitse mehhanisme. Kui Toompea kõrgustest jääb väheks, tuleb silmad pöörata Toomemäe poole. Aeg on Eesti õigusesse sisse viia parlamentaarse opositsiooni õigusliku kaitse mehhanismid.

Reformid, reformid, reformid

Eesti ajaloo mastaapseimad reformid algatas ülemnõukogu ja taasvabanemise valitsus: riikluse reform Eesti Vabariigi taastamisena de facto, omandireform, maareform, ettevõtlusreform, rahareform, kohtureform.

Tollal reforme ei kardetud, neid kavandati ja neid tehti. Tollal oli kergem reforme mitte karta, kuna reformide tegemisele ei olnud alternatiive. Vaieldi reformide sisu üle, kuid mitte selle üle, kas neid teha või mitte. Poliitilist eliiti ei olnud veel sündinud, seega polnud olematul eliidil midagi kaotada. Kauguses terendavast mugavustsoonist ei osatud unistadagi.

Reformide edukuse mõõdupuuks on tasakaalupunkti leidmine erinevate ideede, põhimõtete, soovide ja võimaluste vahel. Konsensuslikku reformi ei eksisteeri. Aruteludest Kaido Kamaga meenub tema igati põhjendatud seisukoht: kui huvigruppide surve mõlemalt poolelt on enam-vähem võrdne, siis on see küllalt selge tunnusmärk sellest, et reform iseenesest on välja kukkunud õige.

Õppetund nr 5: iga väiksemagi muudatuse ristimisega reformiks devalveeritakse reformi mõistet sedavõrd, et seda sõna ei saa varsti enam tema õiges tähenduses kasutadagi. Võib lõpmatult vaielda selle üle, millised muudatused väärivad reformi mõiste kasutamist ja millised mitte.

Mulle tundub, et viimane reform Eestis toimus aastal 2000, kui võeti kasutusele uudne tulumaksustamise süsteem. Pärast seda on toimunud väga palju vajalikke muudatusi, nagu see peabki olema. Reform ei ole eesmärk omaette, nagu ta ei ole ka asi iseeneses. Seetõttu ei ole tarvidust mingiks äraseletamatuks kriitikaks ainuüksi selle pärast, et reforme ei ole viimasel kahel kümnendil tehtud.

Kriitika algusjoon on seal, kus reformide vajadus on ilmne, kuid nende tegemiseks puudub soov või julgus või mattuvad reformijutud kartuse alla kaotada oma koht mugavustsoonis.

Kvaliteet ja strateegia

Ülemnõukogu viimase koosseisu tuumik ja Edgar Savisaare valitsus olid tõenäoliselt kõigi aegade kõige tugevama intellektuaalse potentsiaaliga avaliku võimu otsustuskogud Eesti riikluse ajaloos.

Väga suur osa ülemnõukogu saadikutest ei olnud professionaalsed poliitikud ega soovinudki selleks saada. Nad tulid Toompeale järgima oma missiooni ja realiseerima oma visiooni. Nad tundsid ja tunnetasid ühiskonda ja nende siht oli selge – vabadus. Ei vaieldud mitte vabaduse üle, vaid selle üle, kuidas sinna kõige paremini jõuda. Strateegia oli selge ja strateegiline mõtlemine oli järjekindel.

Taasvabanemise valitsus oli poolpoliitiline spetsialistide vähemusvalitsus. Valitsuse akadeemiline ja intellektuaalne potentsiaal oli märkimisväärne – valitsuses oli üks akadeemik, neli professorit, neli teaduste doktorit, kaheksa teaduste kandidaati, üks väga väljapaistev helilooja ja üks väga väljapaistev kirjanik. Valitsusse saamise sõel oli tihe. Iga ministrikandidaat pidi üles astuma ülemnõukogu ees ning ametisse kinnitamiseks saama parlamendilt vajaliku häälteenamuse.

Valitsuse liikmete isiklikul erialasel potentsiaalil oli 1990. aastate alguses kõrge hind. Sel ajal ei olnud aega ja võimalust otsuste ja eelnõude ettevalmistamisel asja menetleda kuude kaupa erinevate ministeeriumite vahel. Mõnikord ei olnud ministril isegi mitte aega Toompealt alla minna, et oma ministeeriumi ametnikke kaasata. Ministrid pidid olema võimelised käigult otsustama ja ka ise vajalikke eelnõude tekste koostama.

Õppetund nr 6: kõigile ministrikandidaatidele tuleks muuta kohustuslikuks kaks kuulamist riigikogus − üks kuulamine peaks toimuma ministri valdkonnaga seonduvas alatises komisjonis ja teine riigikogu täiskogu ees. Täiskogu ees kuulamine olema avalik, kõik meediakanalid peaksid olema teretulnud kuulamist kajastama.

Riigikogu ei hääletaks ministrikandidaadi sobivuse üle. Küll aga saaks riigikogu esitada ministrikandidaadile küsimusi ning seeläbi avalikkuse ees kontrollida, kas kandidaat on ministri ametiks piisava ettevalmistusega või mitte.

Tark inimene väldib avalikkuse ees rumalaks jäämist. See refleks peaks iseenesest tagama, et inimene ei kandideeriks ministriks valdkonnas, mida ta piisavalt ei tunne. Kui aga kandidaadil endal tarkust napib, siis peaks olema erakond võimeline ütlema, et konkreetne inimene ei sobi sellesse konkreetsesse rolli. Ja kui erakond seda ei mõista, siis on peaministri kord vastavast kandidaadist loobuda.

Kui ka peaminister vajalikku otsust ei tee, jääb veel viimane õlekõrs presidendi näol. Tõsi, presidendi võimalus keelduda ministri ametisse kinnitamisest on erakordselt väike, ilmselt peaks selle võimaluse kasutamiseks olema tegemist ministrikandidaadi totaalse ebakompetentsusega. Ning, mis parata, kui ükski eelkirjeldatud meetmetest ei suuda ära hoida ebapädeva ministri ametisse astumist, siis tuleb tõdeda, et ka meie rahvas väärib oma valitsust.

Mis tõi meid siia, ei vii meid edasi

Seda president Toomas Hendrik Ilvese mõtteväljendust teavad ja mäletavad väga paljud Eesti inimesed. Loomulikult oli president Ilvesel õigus.

Meil on vähe poliitikaklassikuid, kes suudavad tänast ja homset päeva programmiliselt lahti mõtestada, omades seejuures personaalset ajaloolist mälu riigi taastamise aegadest. Üks selline väga vähestest klassikutest on professor Marju Lauristin.

Eesti poliitilise tuleviku kujundamisel on võimatu alahinnata professor Lauristini arvamuslugu "Riigivalitsemine vajab uuenduskuuri". Lauristin nendib, et vaja on muuta riigikogu kujunemise ja tegevuse reegleid, mis vähendaksid erakondlike kartellikokkulepete võimalusi ja stimuleeriksid parlamendis sisulist arutelu. Ka muretseb Lauristin riigi juhtimise kvaliteedi pärast.

"Riigikogul võiks olla suurem kaasarääkimise võimalus ka valitsuse moodustamisel ja riigivalitsemise kvaliteedi hindamisel. Näiteks võiks riigikogu komisjonidel olla õigus korraldada kuulamisi ning avaldada oma kaalutletud seisukoht ministrikandidaatide pädevuse küsimuses. See aitaks vältida halba kommet panna ministrid paika mitte pädevuse, vaid erakondliku siseelu kaalutlustel," kirjutas Lauristin ja tema seisukohtadega saab vaid nõustuda.

Koos akadeemik Urmas Varblasega avaldasime kirjutasime visiooniartikli "Väike moodne Eesti riik. Väikese Eesti suur lugu". Püüdsime ja püüdkem ka praegu leida vastust küsimusele, mis on Eesti riigi eesmärk ja kuidas seda saavutada?

Mõtlemise lähtekohaks on põhiseaduses kirja pandud ülim eesmärk: eesti rahva ja kultuuri säilimine. Selle ülima eesmärgi saavutamine ja hoidmine läbi sajandite eeldab võimet üles ehitada ja juhtida oma riiki.

Väikese Eesti suur lugu peaks olema nüüdisaegne ergas riik, mis suudab paindlikult muutuda. Eesti hellitab end teadmisega, et oleme digitiigrid. Eesti võib uhke olla selle üle, et meie demokraatia mudel on osutunud hästi toimivaks ning on olnud võimeline kohanduma ka elektroonilise keskkonna poolt esitatavate väljakutsetega. Aeg on küps selleks, et need kaks edulugu ühendada.

Eestil on olemas kõik eeldused kujuneda kaasaegse riigi musternäiteks, kui vaid viimastel kümnenditel kaotsi läinud poliitiline julgus üles leitakse. Meil on vaja jätkata eliitriigi üles ehitamist, millel poleks midagi pistmist elitaarriigiga. Moodsa riikluse mudel saaks olla vaimse ekspordi artikliks, mis võiks 21. sajandi Eesti teha väga-väga suureks.

Hoidkem ühiselt Eesti õigusriiki, kuhu me oleme õigusega kohale jõudnud!