Tadžikistan on ainuke Kesk-Aasia riik, mille põliselanikud ei kuulu türgi rahvaste sekka. Tadžikid on Pärsia rahvas, kes räägivad tadžiki keelt, Afganistanis dari keelt. Tadžikistani rahvaarv on 9,5 miljonit.

1959. aastal moodustasid tadžikid 53,1 protsenti Tadžiki NSV rahvastikust. 2010. aastaks oli tadžikkide osakaal riigi rahvastikust kasvanud 84,3 protsendini. 14 protsenti Tadžikistani rahvastikust on usbekid. Samal ajal elab Afganistanis rohkem tadžikke kui emamaal, hinnanguliselt 10–14 miljonit.

1985. aasta lõpul määrati Tadžiki NSV kompartei juhiks Kahhor Mahkamov. Ta vahetas välja Rahmon Nabijevi, keda süüdistati liigses lõbutsemises ja alkoholi liigtarvitamises. Tadžikistanis iseloomustab võimu tugev piirkondlike klannide omavaheline võitlus. Alates 1950. aastate keskpaigast moodustasid Tadžiki NSV-s kompartei ja nõukogude organite juhtkonna Hudžandist (nõukogude ajal Leninabad) ja selle ümbrusest pärit inimesed.

Veebruaris 1990 puhkesid Dušanbes massirahutused. Pealinnas levisid alusetud kuulujutud, et Aserbaidžaanist saabusid tuhanded armeenia põgenikud ja neile anti kohe uued korterid. Tadžikistani kompartei peakorteri ette kogunes selle vastu protestima mitu tuhat meeleavaldajat, kes nõudsid ka Mahkamovi tagasiastumist. Nad tungisid kompartei peamajja ja süütasid selle. Edasi hakati linnas lihtsalt rüüstama.

Linna toodi sõjavägi, kellele anti luba tulistamiseks. Rahutustes sai surma 25 ja vigastada 565 inimest. Mahkamov valiti peagi aga ülemnõukogu esimeheks ja sama aasta 30. novembril Tadžiki NSV presidendiks.

1991. aasta augustis toetas Mahkamov Moskva riigipöörajaid. Pärast putši läbikukkumist nõuti Tadžikistanis rahvakogunemistel Mahkamovi tagasiastumist, kompartei laialisaatmist ja Islami taassünni partei keelustamise seaduse tühistamist. Kui ka ülemnõukogu saadikud avaldasid Mahkamovile umbusaldust, lahkus ta nii presidendi kui ka kompartei juhi ametist.

9. septembril 1991 kuulutas Tadžiki NSV end iseseisvaks. Tadžikistan oli Valgevene kõrval teine nõukogude vabariik, kus komparteid ei saadetud laiali.

24. novembril 1991 toimusid Tadžikistanis esimesed presidendivalimised. Ülemnõukogu enamus seadis valitseva kompartei kandidaadina üles Rahmon Nabijevi kandidatuuri, kes kogus 58,5 protsenti häältest ja võitis ühinenud opositsiooni kandidaati. Nabijev sai hääled Fergana oru tihedalt asustatud piirkondadest, opositsioonikandidaat kõrgmäestiku osast.

Opositsiooni arvates olid valimistulemused võltsitud. Nabijevi andis presidendivande 1978. aasta konstitutsioonil. Ta kirjutas koos teiste Kesk-Aasia riigipeadega alla SRÜ moodustamisele. Venemeelne president tegi kõik selleks, et Tadžikistanist ei lahkuks endise Nõukogude Liidu sõjaväeosa, 201. motoriseeritud laskurdiviis. 2004. aastal muudeti see Venemaa 201. sõjaväebaasiks ja selle kohalolekut Tadžikistanis on pikendatud kuni 2042. aastani.

1992. aasta märtsis algas Tadžikistanis kodusõda keskvõimu toetajate ning islamiste ja demokraate liitnud ühinenud opositsiooni vahel. Kõige teravam oli vastasseis augusti lõpust 1992 kuni juulini 1993, kui riik oli sisuliselt jagunenud kaheks osaks. Sealt edasi konflikt vaibus ning 1997. aasta juulis kirjutasid vastaspooled alla rahulepingule. Opositsioon sai õiguse osaleda parlamendivalimistel, ametikohti administratiivametites, samuti juhtivaid kohti suurettevõtetes. Opositsiooni võitlejad lülitati aga armee koosseisu.

Ametlikel andmetel hukkus viis aastat kestnud kodusõjas üle 60 000 inimese, sõltumatud allikad räägivad aga 100 000–150 000 hukkunust.

President Nabijev põgenes augustis 1992 Dušanbes relvastatud opositsiooni eest Vene sõjaväebaasi. Kui ta püüdis lennata kodukohta Hudžandi, ründas tema kolonni opositsiooni relvaüksus ja sundis ta kirjutama ametist tagasiastumise avalduse. Vastutasuks anti ta perekonnale puutumatuse garantii. Ta suri südameinfarkti oma majas Hudžandis 11. aprillil 1993.

Kodusõja käigus suutis võimu haarata Emomali Rahmon. Ta oli olnud lühikest aega novembris 1992 oma koduoblasti, Kulobi juht. Ainsaks jõuks, mis suutis ühinenud opositsioonile vastupanu osutada, kujunes Kulobi ja Hisori piirkonna klannide baasil moodustatud Tadžikistani Rahvarinne.

Ülemnõukogu valiski uueks esimeheks Kulobist pärit Rahmoni. Kui Rahvarinde väed olid opositsioonilt pealinna tagasi vallutanud, saabus sinna ka Rahmon koos valitsusliikmetega. Neil oli Venemaa ja Usbekistani toetus.

1994. aastal võeti referendumil vastu riigi uus konstitutsioon ja toimusid presidendivalimised, mille võitis Rahmon. Tema vastaskandidaadiks oli Hudžandi klannist pärit endine peaminister. Opositsioon boikoteeris valimisi. 1995. aasta kevadel toimunud parlamendivalimistel said enamuse Kulobist pärit Rahvarinde endised võitlejad ja kommunistid.

1998. aastal sai president Rahmonist Rahvademokraatliku partei liige ja valiti pärast seda partei esimeheks. 1999. aasta parlamendivalimistel sai Rahvademokraatlik partei üle poole kohtadest ja on sellest ajast olnud Tadžikistani võimupartei. Emomali Rahmon kannab 2015. aasta 25. detsembrist eluaegset tiitlit "Rahvusliku ühtsuse ja rahu looja – rahvuse liider." Ta valiti presidendiks tagasi 1999., 2006., 2013. ja 2020. aastal.

Rahmon on konstitutsiooni parandustega kindlustanud omale eluaegse võimu. Viimasel ajal on tema tervis halvenenud ja ta on Venemaa ning Hiina liidritega pidanud kõnelusi, et teha oma järglaseks vanem poeg Rustam Rahmon. Tema tütar Ozoda on presidendi administratsiooni juhi ametis.

Tadžikistan on kõige vaesem SRÜ maa. 2020. aastal oli SKT ühe elaniku kohta 3676 dollarit, üle kümne korra väiksem kui Eestis. Venemaal töötab praegu ametlikult ja mitteametlikult võõrtööjõuna kuni üks miljon tadžikki.

See ei takista rahvuslikul liidril hoogustamast nn Vene maailma täieliku väljajuurimise poliitikat. Sõnades küll ülistatakse Venemaad ja selle juhti, aga Emomali Rahmon teab, et põhivaenlase Usbekistani vastu tal sealt abi loota ei ole. Usbekistan blokeerib Tadžikistani raudteetransiiti ega luba kasutada Nõukogude Liidu ajal ühiseks kasutamiseks rajatud ülekandevõrkusid elektrienergia transpordiks.

Ka teiste Kesk-Aasia riikidega ei ole majanduslik koostöö laabunud. Sagedased on piiritülid Kõrgõzstaniga, viimane neist selle aasta mais oli kõige ägedam relvakokkupõrge Kesk-Aasias viimase 20 aasta jooksul. Lühikeses sõjas hukkus kümneid inimesi mõlemalt poolt, sadu sai haavata.

Varem olid kaks pärsiakeelset maad, Tadžikistan ja Iraan, väga lähedased. Pärast opositsioonilise Islami taassünni partei keelustamist 2013. aastal hakkasid suhted kahe riigi vahel järsult jahenema. Loomuliku partneri Venemaaga ei ole ka majanduskoostöö Kremlile soovitud suunas tööle hakanud. Moskvas oodati, et Tadžikistan ühineb Euraasia Majandusühenduse projektiga, kuid seda ei juhtunud.

Tadžikistan on lihtsalt majanduslikult sõltuv Hiinast. Tadžikistani võlg Hiinale on 1,2 miljardit dollarit, samal ajal kui kogu välisvõla suurus on 3,2 miljardit dollarit. Hiina soodsate laenude peamiseks tingimuseks on Hiina firmade osalus rahastatud projektides. Nii näiteks kuulub juba praegu kõigist Tadžikistani kullamaagi leiukohtadest 80 protsenti Hiina firmadele.

Viimase 14 aastaga on Tadžikistani võlad Hiinale kasvanud peaaegu kuus korda. Tadžikistanis töötab üle 400 Hiina firma. Nad on riigi suurimad maksumaksjad ja eksportijad. Hiina kõrgkoolides õpib umbes 5000 tadžiki tudengit. Tadžikistanis kasvab kiiresti nende koolide arv, kus õpetatakse hiina keelt. Juba aastaid toetab Tadžikistan kõiki Hiina seisukohti ÜRO hääletustel.

Kasvavaks probleemiks Tadžikistanile on USA vägede lahkumisega Afganistanist kaasnev Talibani relvastatud võimuhaaramine. Juba on Talibani eest taganevad valitsusväed ületanud Tadžikistani piiri. Piiri kaitsmisel loodetakse nii Venemaa kui ka Hiina abile.