1984. aastal käisin neljandas klassis. Kord oli meil ajalootund ja teemaks oli Vana-Rooma. Kuid ajaloo asemele pandi meile ootamatult joonistamistund. "Natalja Aleksandrovna jäi haigeks," seletas meile kooli asedirektor. Me ei olnud eriti kurvad, sest joonistamine tundus toredam, kui kuulata lugusid Julius Caesarist.

Nädal hiljem tuli Natalja Aleksandrovna kooli, oli kuidagi imelik ja pärast lahkus koolist üldse. Aasta aja pärast saime teada, et tema poeg, Nõukogude armee leitnant, hukkus Afganistanis. Me olime siis 13-14-aastased ja see oli esimene kord, kui me saime teada, et "rahvusvaheline kohustus", mida täidavad nõukogude sõdurid Afganistanis, ei ole ainult koolide ehitamine ja haiglate remontimine, vaid ka tõeline sõjategevus.

Sõda on võimatu ilma ohvriteta, seda seletati meile juba lasteaias. Tõsi, siis räägiti meile Suurest Isamaasõjast. Seal oli kõik selge, tulid sakslased ja tahtsid meid vallutada, aga meie võitsime neid ja jõudsime Berliinini. Afganistan sellesse lihtsasse loogikasse ei mahtunud, eeskätt oli Afganistan palju kaugemal kui Berliin, teiseks ei tulnud afgaanid meile ju sõdima, hoopis meie läksime sinna. Tõsi, läksime nende palvel, aga keegi ei rääkinud, et Afganistan tahab astuda Nõukogude Liitu.

Meile õpetati, et meie, nõukogude inimesed, läksime Afganistani, et aidata rahvavalitsusel võidelda bandiitide vastu. Hiljem, kui me juba kooli lõpetasime, selgus, et kõik oli natuke teistmoodi ja et kümneaastane sõda oli mõttetu.

USA jaoks ei olnud sõda Afganistanis algusest peale mõttetu. Taliban pakkus varjupaika Osama bin Ladenile ja ei andnud teda välja. Sõda Talibani režiimi vastu paistis õiglane mitte ainult ameeriklastele, rahvusvahelised jõud USA-ga eesotsas läksid Afganistani vastavalt ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga, mille poolt hääletas ka Venemaa.

Pärast Al-Qaeda rünnakut kaksiktornide pihta avaldas Vladimir Putin tollasele USA presidendile George Bushile toetust ja väitis, et Venemaa on USA liitlane terrorismivastases võitluses. Need ei olnud ainult sõnad, 2000. aastate alguses töötas Uljanovski oblastis Volga jõe ääres ümberlaadimiskeskus, kust toimetati kaupa rahvusvahelise koalitsiooni jaoks Afganistanis. Kõrgõzstani pealinna Biškeki lennujaam jagati pooleks ja ühele poolele tekkis Moskva täielikul nõusolekul USA lennuväebaas.

Mõne aja pärast hakkasid aga suhted Moskva ja Washingtoni vahel halvenema ning selle halvenemise esimeseks märgiks sai Moskva loobumine koostööst Afganistani teemal. Suleti lennuväebaas Biškekis, lõppes kaupade transiit läbi Uljanovski. Pärast Krimmi annekteerimist 2014. aastal halvenesid suhted veelgi ja Venemaa ametlikuks seisukohaks Afganistani küsimuses sai see, et välisväed peavad sealt lahkuma.

Selline seisukoht vääriks lugupidamist. Tõsi, riik, mis ise sõdis Afganistanis ja seal kaotas, kutsub üles teisi riike, eeskätt USA-d, mitte kordama vigu, mida tegi kunagine NSVL-i juhtkond. Kuid see seisukoht paistab silmakirjalik, sest president Ashraf Ghani valitsuse asemele tuli Taliban.

Lääne saatkonnad evakueeritakse Kabulist. Vene saatkond aga jääb, sest Taliban lubas tagada selle turvalisuse ja pani juba ümber saatkonna hoone oma turvamehed.

Vene infoagentuurid, viidates välisministeeriumile, teatavad, et Venemaal ei ole põhjust muretseda seoses võimuvahetusega Afganistanis, sest Moskval on head suhted nii endise valitsuse kui ka Talibaniga. See lause kõlab vene meedias väga naljakalt, sest Venemaa seaduste järgi peavad ajakirjanikud pärast iga sõna "Taliban" mainimist või kirjutamist lisama juurde väljendi "see organisatsioon on Venemaal tunnistatud terroristlikuks". Nii et Moskval on head suhted nendega, keda ise peab terroristideks.

Venemaa seisukohta võib nimetada silmakirjalikuks, kuid vene patrioodid kasutavad sõna "pragmaatiline". USA kaotas ja Venemaa rääkis sellest juba ammu, ideaalne põhjus vene patriootidele rõõmustamiseks. Probleem on aga selles, et Taliban hakkab lihtsalt oma iseloomu tõttu destabiliseerima Venemaa liitlasi regioonis, Usbekistani, Tadžikistani ja Türkmenistani.

Kolmest eelpool nimetatud riigist on sõjavalmis armee vaid Usbekistanil. Venemaal tuleb võtta enda peale endise NSVL-i Kesk-Aasia vabariikide piiride kaitse. Tadžikistani territooriumil baseerub Vene diviis, kuid seal teenivad kohalikud elanikud.

Kui põgenike laine Afganistanist hõlmab kolme Kesk-Aasia riiki, siis muutub olukord seal kardinaalselt ja sellest saab probleem Venemaa jaoks. Kesk-Aasiast lahkuvad inimesed juba praegu Venemaale ja koos nendega liiguvad ka narkootikumid.

Neis kolmes riigis on korrumpeerunud autokraatlikud režiimid. Ja kujutagem nüüd ette, et Pandži piirijõe teisele kaldale ilmuvad "habemega mehed" automaatidega, kes lubavad oma vendadele teisele poole jõge väga tähtsat asja - õiglust. Meie jaoks siin Euroopas tähendab Taliban keskaega, terrorit, naiste alavääristamist jne. Ent paljude nende korrumpeerunud režiimide kodanike jaoks on Taliban õiglus, altkäemaksude puudumine, tõeline usk, mis ühendab võimu ja elanikkonda, sest Allahi ees on kõik võrdsed.

Selles regioonis on julmus omane mitte ainult Talibanile. Vahe on selles, et Kesk-Aasia riikide eliit kasutavad seda enda kasuks, Taliban aga deklareerib, et kasutab seda Allahi nimel ja kõikide heade inimeste hüvanguks. Nii et Talibani oht ei ole ainult sõjaline, vaid ka ideoloogiline ja Kesk-Aasia riikides on selle ideoloogia külvamise jaoks loodud väga tänuväärne pinnas.

Kui Talibani esindajad käisid äsja Moskvas ja pidasid läbirääkimisi Vene diplomaatidega, siis uudised nende läbirääkimiste kohta olid väga kuivad. Tundus, et Taliban lubas mitte rünnata Vene saatkonda ja mitte ületada Usbekistani, Tadžikistani ja Türkmenistani piiri. Kuid eelmisel aastal lubas Taliban samuti palju Katari pealinnas Dohas USA-le ja tollase Afganistani valitsusele ja kõik need lubasid haihtusid koos Talibani sõjaliste saavutustega. Miks peaks võitja järgima kokkuleppeid kaotajaga?

Joe Bidenile heidetakse ette mitte vägede välja viimist, vaid seda, et see väljaviimine osutus põgenemiseks. Poliitiline otsus lahkuda Afganistanist ja Iraagist sai tehtud juba Donald Trumpi administratsiooni ajal. Aga veelkord, kui ameeriklased läksid Afganistani ja kutsusid kõiki neid toetama sõjas terrorismi vastu, siis Venemaa seda toetust ka avaldas. Kui nüüd pärast Talibani võimule tulekut hakkab olukord Kesk-Aasias kontrolli alt väljuma ja Venemaa kutsub samamoodi kõiki appi, siis kes talle appi tuleksid?

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.