Loomulikult on meil kõigil kiire naasta tavapärasesse kooliellu. Õpetajana ei jõua ma ära oodata, et saaks taas ilma maskita õpetada, kogeda kontakttundide kambavaimu, aidata mahajäänud õpilasi jne. Kuid kaugõpe ei olnud sugugi üdini halb ja vähemalt ühest "õnnelikust õnnetusest" peaksime minu arvates õppima: kontaktõppe ühendamisest iseseisva kodutööga.

Panen ette, et õpilased, kes on õppetöös heal järjel, peaksid tulema kooli kontakttundideks ainult neljal päeval nädalas ja viiendal päeval töötama iseseisvalt kodus. Sellise 4+1-hübriidmudeli potentsiaalne kasu oleks tohutu.

Pandeemia ajal näitasid õpilased, et enamik neist suudab väga hästi iseseisvalt töötada – väikestes kogustes. (See ei kehti väga noorte või nõrkade õpilaste kohta, kellest tuleb juttu allpool.)

Andkem neile see võimalus, selmet koormata neid institutsionaalse rutiiniga. Me teame: kõik, mis on õppekavas, ei ole ilmtingimata oluline, ning kõik, mis on oluline, ei ole ilmtingimata õppekavas. Kui õpilastel lubataks üks päev nädalas kodus töötada, vähendaks see traditsioonilise kooliga seotud ebaefektiivsust ning annaks neile võimaluse teha keerukamaid ülesandeid.

Sihipärane tööaeg kodus hõlbustaks süvendatud, loomingulist, rikastavat, potentsiaalselt õppekavavälist ja projektipõhist õppimist, millest õpetajad on juba ammu unistanud, kuid mida nad harva suudavad ellu viia.

Kool kui võimalus

Soomes on suundumus anda üha vähem kodutöid, kuid on ülesandeid, mida on parem teha kodutööna. Näiteks kirjutamine. Ma naudin kirjutamise õpetamist, kuid teen seda harvem, kui sooviksin.

Õpilased ei taha pärast pikka koolipäeva kodus aeganõudvaid kirjutamisülesandeid teha ja minul endalgi on raske leida aega, et anda vajalikku põhjalikku tagasisidet. Kuna probleem on üldlevinud, jääb kirjutamine koolis sageli vähetähtsaks, kuigi see on üks tähtsamaid oskusi.

Kuna aga kaugõppe ajal töötasid õpilased kodus ja minulgi oli ajakava paindlikum, sain anda rohkem kirjutamisülesandeid. See oli minu õpilastele väga kasulik ja paljud neist kirjutasid tasemel, mida neil tavatundides poleks olnud võimalik saavutada.

Vähemasti saaksid õpilased kasu võimalusest õppida ühel päeval nädalas kodus iseseisvalt. Oskus iseseisvalt töötada on loomulikult väga oluline. Lisaks näitavad uuringud, et igaüks teeb paremini tööd, kui tal on aega üksi mõelda, planeerida, õppida, uurida, luua.

Ütlen oma õpilastele alati, et hariduse eesmärk on saada iseenda õpetajaks. Üks päev nädalas kodus töötamiseks aitaks õpilastel selles suunas liikuda. Pedagoogiliselt annaks see ka lisaboonuse: tähelepanu nihkuks kuulekuselt klassiruumis hoopis mõistmisele, miks ülesanded on olulised, kuna õpetajatel ei oleks võimalik järelevalvet teostada.

4+1-süsteem muudaks kontakttunnid erilisemaks. Need oleksid tõesti olulised. Üks minu lemmikõpetajatest tavatses öelda, et õppimine peab olema "hüperpakiline", kuid tavaliselt peavad õpilased kooli vaid igavaks tööks, kui mitte lausa vanglaks. Koolis käimine ainult neljal päeval nädalas muudaks need päevad tähtsamaks. Õpilased võiksid isegi hakata nägema kooli nii, nagu õpetajad seda näevad – võimalusena.

Kuid kõige tähtsam osa, põhjus, miks mulle see idee tõesti meeldib, on võimalus, mille see annaks nõrkadele õpilastele: saada koolis ühel päeval nädalas õpetajatelt lisaabi, mida nad hädasti vajavad.

Distantsõppe ajal, kui andsin nõrgematele õpilastele kontakttunde, samal ajal kui nende klassikaaslased kodus iseseisvalt töötasid, mõtlesin: "Heureka!" Mul tõesti koitis. Mulle tõi suurt kergendust, et sain lõpuks ometi anda nendele õpilastele vajalikku abi, ilma et raiskaksin nende klassikaaslaste aega või tooksin ohvriks oma eraelu. Üks päev nädalas nõrkade õpilastega tegelemiseks oleks kõigile justkui taeva kingitus.

Loomulikult motiveeriks kohustus käia igal nädalal lisapäeval koolis nõrku õpilasi ka õppetöösse rohkem panustama. Sageli ei taju nõrgad lünka enda ja teiste õpilaste vahel ega tea, millest ilma jäävad. Sageli nad lihtsalt ei hooli sellest. Nagu me kõik, on ka nemad oma peas kinni. Kuid koolitulek lisaabi saamiseks saadaks neile väga selge sõnumi – see on loogiline, konstruktiivne ja mõjukas tagajärg.

Produktiivne õhkkond

Teine probleem, millega nõrgad õpilased sageli maadlevad, on see, et nende jaoks on rasked nii iseseisev töö kodus kui ka tunnitöö klassiruumis. Nende jaoks ei toimi traditsioonilised kontakttunnid ega kaugõpe.

Ometi teavad õpetajad, et kui nad saavad võimaluse pidada tundi ilma klassikaaslaste kohalolekuta – publikuta, kes neile meelelahutust pakuks, kelle ees nad piinlikkust tunneksid või mõlemat –, siis nad lausa õitsevad. Nad muutuvad peaaegu alati sootuks teistsugusteks. 4+1-süsteemiga võiksid nõrgad õpilased lõpuks ometi saavutada tõeliselt edu. Nende tähelepanu nihkuks automaatselt lollitamiselt saavutustele ja tänu lisaabile oleks neil põhjust loota, et nad suudavad olla edukad.

Lõppude lõpuks on põhiharidus mõeldud ühiskonna suureks võrdsustajaks. Mis aitaks koolidel seda ülesannet paremini täita? Kas panna jätkuvalt kõiki terve päev iga päev klassis istuma või anda õpilastele lisavõimalus, et nad teistele järele jõuaksid? "Võrdne" ei tähenda alati täpselt sama asja.

Lisaks sellele võiksid õpetajad kasutada neid päevi, mil enamik õpilasi töötab kodus oma oskusteabe lihvimiseks. Pandeemia näitas, kui uuenduslikud võivad õpetajad olla, kuid tavaliselt ei ole õpetajatel täiskoormusega töötades aega tunnikavade täiustamiseks, täienduskursustel osalemiseks, koostöö tegemiseks kolleegidega või sügavalt sissehingamiseks.

Kui õpetajad saaksid osa sellest ajast kasutada enda professionaalseks arenguks, oleks sellest õpilastele suur kasu.

Omaette kriis hariduses on õpetajate värbamise keerukus. Peamine takistus on palk, kuid üks päev nädalas ilma traditsioonilise õppetööta võiks muuta elukutse veidi atraktiivsemaks. Igal juhul hindaksid seda olemasolevad õpetajad ning õnnelikud õpetajad loovad õnnelikke koole.

Teaduslikust vaatenurgast näivad uuringud seda ideed toetavat. Paljudes uuringutes on leitud, et väikesed koolid saavutavad suurtest paremaid tulemusi. Kui õpilastel lastaks vahetustega kodus töötada, tunduksid suured koolid väiksematena.

Eelmisel aastal, kui õpetasin valdavalt tühjas hoones, valitses eriliselt vaikne, produktiivne õhkkond. Ma ei olnud ainus, kes seda hinnata oskas – seda tegid ka minu kolleegid ja kahtlustan, et ka kohal viibinud õpilased.

Teised uuringud näitavad, et iseseisva töö ja personaliseeritud juhendamise kombinatsioon on ideaalne viis õppida ning et õpilaste ülekoormamine tiheda ajakava ja kodutöödega on kahjulik. Teisalt ei ole ükski pedagoogiline uuring näidanud, et viiepäevane töönädal – mis on kahekümnenda sajandi alguse tehastest ja vabrikutest pärinev relikt – omaks mingeid maagilisi akadeemilisi eeliseid.

Sellega seoses on ärimaailmas põhjalikult uuritud neljapäevase töönädala eeliseid. Selgituseks: ma ei soovita neljapäevast nädalat ei õpilastele ega õpetajatele; ma arvan, et haridustöö tegemiseks on vaja vähemalt viit päeva nädalas.

Sellegipoolest lõppes hiljuti Islandil uuring, mis näitas, et neljapäevane töönädal parandab nii töötajate heaolu kui ka tootlikkust. "Lühem töönädal nõuab ka kultuurimuutust ja loobumist müüdist, et pikk tööaeg toob kaasa paremad tulemused," ütles Islandi ühe suurema ametiühingu juht Sonja Yr Thorbergsdottir. Meie õpilased toetaksid seda kindlasti.

Kuidas see koolides toimiks?

Küsimus on veel lahtine. Kui õpilased töötaksid esmaspäeviti kodus, saaks keskenduda eelseisva nädala planeerimisele. Kui õpilased töötaksid reedeti kodus, võiks rõhk olla töö ülevaatamisel ja/või loomingulistel projektidel. Kui kodusõpe toimuks kolmapäeviti, võimaldaks see õpilastel end laadida, vaadata läbi nädala esimene pool ja teha tööd, mida kontrollitaks klassis nädala teises pooles.

Teise võimalusena võiksid klassid jääda eri päevadel koju, nii et koolis oleks alati suminat, kuid veidi vähem õpilasi. Võib-olla ei sisustaks lisapäeva alati kodusõpe, vaid aktused, erilised üritused, õppekäigud või rühmaprojektid – kõik need mõjuvad praegu õppetööle üsna häirivalt.

Loomulikult ei sobiks 4+1-süsteem algkooli- või väikeklassiõpilastele ega teatud õppeainete õpetamiseks. Kindlasti tekiksid ka mõned logistilised väljakutsed, kuid meie koolijuhtide organisaatorivõimed suudavad neid lahendada.

Ärme loobu värskest vaatenurgast, mille koroonakriis meile andis, vaid jõustame hoopis tõelise reformi. Kaugõpe näitas meile, et koolid suudavad muutustega kohaneda, ja pole mingit põhjust, miks kõik need muutused peaksid olema ajutised. 4+1-süsteem looks ruumi igasuguseks paranemiseks.

Koolid on pikka aega maadelnud erivajadustega õpilaste toetamisega, õpilaste moraali tõstmise, õpetajate värbamise, õpetajate koostöö ja professionaalse arengu toetamise, projektipõhise õppe edendamise, tunniplaaniga seotud peadpööritava tempo aeglustamise ja muuga. See lahendus võib lihtsalt läbi lõigata Gordioni sõlme.