Seljataha on jäänud kaks õppeaastat, milleks polnud ette valmistatud koolijuhid, õpetajad, õpilased ega lapsevanemad. See aeg on meid kõiki õpetanud, kuid toonud välja ka süsteemi suurimad valukohad. Seetõttu on uue õppeaasta alguses oluline unistada muutustest, mis võiks Eesti haridussüsteemis järgmiste aastate jooksul ära teha.

Õpetaja ei ole imeinimene

Haridus- ja teadusministeerium saadab koolidele suuniseid ning pered teavad, mida koolidelt nõuda, kuid tuleb mõista, et õpetajad ei ole imeinimesed. Paljudes kohalikes omavalitsustes arvestatakse õpetaja täistööaja töötasu endiselt 22–24 kontakttunni pealt. Koolipidaja võib küll öelda, et palgaküsimused on koolijuhi otsus, ministeerium suunab kohalikke omavalitsusi ja koole kasutama nüüdisaegseid palgasüsteeme, kuid juhtkonnad tegutsevad nende vahenditega, mis neile võimaldatud on.

Me ei hakka siin rääkima õpetaja ülekoormusest distantsõppes, vaid igapäevasest koormusest. Kaasav haridus on viinud meid selleni, et õpetaja peab olema suuteline ette valmistama ja läbi viima ühe tunni ajal paralleelselt nt viis tundi.

Üht tundi ette valmistav õpetaja peab samal ajal arvestama 1) riikliku õppekavaga; 2) lihtsustatud õppekavaga; 3) individuaalsete vähendatud õpitulemustega, abimaterjalidega; 4) mitmesuguste diagnoosidega; 5) andekusega jne. Olgem ausad – see loetelu võiks jätkuda.

Kahe kooliaasta vältel oleme näinud väga mitmesuguseid viise, kuidas õpetajad peavad tunnid üles ehitama. Olgu tavaline tund klassiruumis, kus õpilased on kohapeal, veebitunnid videosilla vahendusel või koguni n-ö hübriid- ehk põimitud õpe. Neist viimaseid on rakendatud juhul, kui õpilased on eneseisolatsioonis ning saavad kodus õppida või kui õpetaja on eneseisolatsioonis ja saab kodust õpetada kooli klassiruumis olevaid õpilasi.

Veebitunnis on õpetajal raske ennustada, kas nimekasti taga mõtleb ja töötab õpilane kaasa, ning ärgem unustagem eelmainitud individuaalset lähenemist vajavaid õppijaid, kellega tuleb virtuaalselt samuti tegeleda.

Õpetajate pingutustele annab tihtipeale valusa hoobi lapsevanemate rahulolematus. Kes meist ei tahaks oma õigusi taga nõuda? Kahjuks kuuleme kolleegide suust järjest enam lauset: "Lastega saan hakkama, aga lapsevanematega on keeruline." Miks see peab nii olema? Kodud ja koolid võiksid proovida teha rohkem koostööd selle nimel, et lastel oleks võimalikult hea õppida.

Olukorra lahenduseks tulekski eelkõige vaadata üle õpetajate koormus ja leida lahendusi, et täiskoormusega töötaval õpetajal oleks vähem kontakttunde nädalas. Taoline lähenemine annab võimaluse kõiki tunde korralikult ja sisukalt ette valmistada, anda õpilaste töödele edasiviivat tagasisidet ja tegeleda süvendatult õpilaste erivajadustega.

"Viimane miil" igale poole

Praegusel ajal ei kujuta enam hästi ette olukorda, kus õpilasel on võimalus öelda: "Mul ei ole kodus internetti." Oleme näinud, et seda on õppimiseks vaja igas peres. Riigijuhid peavad mõistma, et kiire interneti võrgu arendamine ehk kõnekeeles viimase miili projekt pole sugugi lõppenud.

Praeguses olukorras ei ole alevikud, alevid ja külad enam viimane miil. Meil on õpilasi, kellel kaob internetiühendus siis, kui puud lähevad lehte, ehk Eesti metsade vahel on hulganisti leibkondi, kelle sideühendusi mõjutavad oluliselt nii ilmastik kui ka aastaaegade vaheldumine.

Igal pool Eestis peab olema elu inimväärne ning tänapäeval on püsiv internetiühendus selle osa. Ikka veel leidub peresid, kus napib infotehnoloogilisi vahendeid. Sel õppeaastal on aidanud laenamiseks arvuteid soetada riigi kaudu ka lastekaitse liit. Internet koolist laenatud arvutiga aga kaasa ei tule.

Seetõttu peame oluliseks, et viimase miili projekt viiakse ellu senisest kiiremas tempos. Mõistame, et iga talu juurde ei ole hajaasustuses võimalik riigi raha eest valguskaablit viia, kuid sellisel juhul peab riik aitama välja töötada lahendused, et piisavalt püsiv internetiühendus jõuaks tõesti iga kaugeima taluni nii, et pere ei peaks levi tagamiseks oma raha eest isiklikku koduhoovi sidemasti ehitama.

Õpetaja maine ja alustavad õpetajad

Distantsõppe ajal räägitakse pidevalt õpetajate koormusest, läbipõlemisest, keskmisest väiksemast palgast jne, mis on viinud selleni, et vähesed noored unistavad õpetajaametist. Vaadates õpetajate keskmist vanust, on mure suur: igal aastal on rohkem karjääri lõpetavaid kui alustavaid õpetajaid.

Loomulikult võiks alati palgast rääkida. Tegelikult on mure suurem, sest eriala populaarsus sõltub ka sellest, kuidas riik ja ühiskond õpetajatesse suhtuvad. Keerulisem küsimus on see, kuidas suhtumist parandada. Ilmselt aitaks palga tõstmine ja koormuse vähendamine. Aga kindlasti ka külalistundide propageerimine.

Õpetajate puudus on väga tõsine probleem eelkõige maapiirkondades. Riik on püüdnud probleemile lahendust leida alates 2008/2009. õppeaasta algusest, mil alustati õpetajate lähtetoetuse rakendamisega. Kui esialgu olid toetuse saajate fookuses vaid üldhariduskoolide ja kutseõppeasutuste õpetajad, siis 2019. aastal lisati nimekirja ka tugispetsialistid.

Ebapiisavaks teeb toetuse süsteemi alustavale õpetajale esitatavate nõuete nimekiri. Nimelt saab toetust taotleda juhul, kui alustada õpetajana tööd pärast õpingute lõpetamist ja kvalifikatsiooni omandamist. Maapiirkondades oodatakse ja vajatakse alustavaid õpetajaid kohe, kui nad soovivad alustada, ja sageli võib see juhtuda enne ülikooli lõpetamist ja/või kvalifikatsiooni omandamist.

Lisaks on olulisel kohal õpetaja koormus, mis peab olema vähemalt 0,5, kuid võttes õppeainena näiteks füüsika väiksemas põhikoolis, peab õpetaja jagama end mitme kooli vahel ja koormuse nõude täitmine võib osutuda väga keeruliseks.

Maapiirkonda elama tulemisel on olulisel kohal elukoht. Üüriturgu põhimõtteliselt pole. Tegelikult kõlab ju väike majapidamine mõnes alevikus või külas väga hästi, kuid osta sinna kinnisvara pole lihtne. Eesti pankades on reegel: mida kaugemal keskusest, seda kõrgem peab laenu võtmisel olema omafinantseeringu osakaal. Rääkimata sellest, et mõni pank ei tahagi ilma kinnisvara tagatiseta laenu anda selleks, et maapiirkonda eluase soetada.

Alustavate õpetajate lähtetoetuse süsteem tuleb üle vaadata ning uuendada seda vastavalt regionaalsetele eripäradele. Tunnustame kohalikke omavalitsusi, kes on juba pakkunud alustavatele õpetajatele tööandja poolt eluruumi.

Huviharidus on haridussüsteemi osa

Formaalhariduse ja mitteformaalse õppe omavaheline lõiming on üllas idee, mille realiseerimiseni on veel pikk tee minna. Mitteformaalse õppe eesmärk on ennast arendada valdkondades, mida üldharidus ei arenda või arendab liiga vähe.

Õpilaste seas on probleemiks vähene eneseväljendusoskus. Formaalsetes ainetundides ei ole õpilased piisavalt avatud ning on seetõttu ennast valmis avama näiteks näite- või tantsuringis. Just nendes huviringides peab õpilane arvestama teistega ja õppima koostööd tegema ning üksteiselt õppima, olema osa kollektiivist.

Viimasel kahel õppeaastal on distantsõppe tõttu jäänud huviharidus vaeslapse rolli. Viiruse leviku seisukohast on see olnud õigustatud käik, kuid tekib küsimus, missugused õpilüngad on huvihariduses tekkinud ning mis on selle tagajärjed. Seda kõike näeme mõne aja pärast.

Huvihariduse ja -tegevuse toetus omavalitsustele on esimene suurejooneline regionaalne meede, mida ei tohi kahtluse alla seada. Huvihariduse ja -tegevuse finantseerimine tuleb tagada ka keerulistel aegadel. Loodame, et otsustajad mõistavad selle valdkonna väärtust. Just ringijuhid on need, kes on esimesena valmis õuesõpet rakendama ja oma tööd kohandama. 

Haridus peab kuuluma kõigile

Hariduse omandamine on inimõigus. Distantsõpe on välja toonud mitmed kitsaskohad, milles näeme, kui palju on õpilasi, kellel on keeruline meie süsteemis haridust omandada. Kodus õppides ei ole kõrval tugiisikut, pinginaaber ei saa aidata, individuaalset lähenemist on keeruline tagada. Eriti neile, kes vajavad kontaktõpet koolis, sest neile ei sobi iseseisev õppimine.

Koolid on olukorras, kus eraldi õpetaja jaoks ei ole raha. Õnneks on piirangud olnud leebed ja lisatuge vajavad õpilased on alati võimalusel kooli kutsutud. Seda juhul, kui õpetaja suudab ja jaksab õpetada samal ajal nii neid õpilasi, kes on koolis, kui ka neid, kes kodus. Paljudes koolides on tugispetsialistide puudus, mis paneb õpetajatele veel suurema koormuse. Rääkimata sellest, et inimene on sotsiaalne olend ja reaalsed kontaktid kaasõppuritega võivadki olla võtmeks, et areng saaks toimuda. Sotsiaalseid oskusi ei ole võimalik üksinda õppida.

Lapsevanemad, kes on järsult kodus õpetaja rolli pandud, ei suuda kõiki ülesandeid täita ja lapsi toetada on keeruline. Rääkimata sellest, et õpetaja rolli püütakse täita kõigile lastele korraga ning teha seda oma tööde ning muude tegemiste kõrvalt. Sellest lähtuvalt on koolidel tungiv vajadus täiendavate tugispetsialistide järele.

Mõistame, et neid pole palju isegi kogu Eesti peale kokku. Tagavaravariant oleks suunata koolidesse täiendavaid vahendeid selleks, et koolidel oleks võimalik kaasata kollektiivi rohkem õpetajaid, kes tegeleks nii õpiabiga kui ka õpetamisega väiksemates rühmades ja individuaalselt. Kui koolidel jätkuks raha personali värbamiseks, siis suudaksime tagada võrdse ligipääsu haridusele iga õpilase jaoks.

Kriisiolukord on ainulaadne võimalus vaadata otsa süsteemi nõrkustele ning teha vajalikud parandused. On oluline, et muutuste elluviijad kaasaks otsuste tegemisse neid, keda muudatused otseselt mõjutavad. Loodame, et peagi on haridusuuendustesse kaasatud nii õpetajad, õpilased, lapsevanemad kui ka koolipidajad. Sedasi on võimalik ühiselt luua haridussüsteem, milles on kõik osapooled õnnelikud.