Kujuta ette, et sa teed midagi väga olulist – sooritad eksamit, kaitsed projekti või esined kontserdil klaveripalaga. Tunned, kuidas kõikide pilgud on sinul. Hinges on ärevus ja käed värisevad pisut. Kas sellises olukorras lubaksid endal teha mõne vea? Ilmselt mitte. Ilmselt püüad teha kõik mis võimalik, et vigade tegemisest selles hetkes hoiduda.

Aga kuidas teha nii, et sa viga ei teeks? Ilmselt tuleb selleks õppida ja harjutada. Aga kas õppimise käigus peaks vigadest püüdma üldse hoiduda või peaks neile just tähelepanu pöörama, neid uurima, analüüsima ja parandama? Teadlased on ühel meelel, et pigem see viimane.

Tihti võib meie suhtumine vigadesse olla kahetine – võime vigasid pidada oluliseks õppimiskohaks, kuid sügaval sisimas usume siiski, et eksimine on märk läbikukkumisest, ning seome selle negatiivsete emotsioonidega nagu hirm, viha ja häbi.

Õppimise protsess tervikuna sisaldab nii harjutamist kui ka etapilisi tulemusi, kuid sageli need võrdsustatakse, mistõttu vigadest saavad pigem vaenlased kui väärtuslikud kaaslased.

Seetõttu tuleb selgelt välja öelda, kas parajasti toimub harjutamine, mille käigus eksimine on lubatud ja lausa soositud, või on tegemist teadmiste ja oskuste tõestamise hetkega, mil tuleks näidata kõike, milleks võimeline ollakse.

Kuidas kujundada õhkkond, kus lubatakse endal ja teistel eksida, kus vigade tegemine on loomulik ja vajalik ning kus eksimisel on õppimisväärtus?

Augsburgi Ülikooli teadlaste töörühm, kes on vigade õppimisväärtust uurinud, on analüüsinud eksimist lubavat õhkkonda (ingl error climate). Sellise õhkkonna üks põhiline tunnusjoon on mõtteviis, et iga viga ei ole veel läbikukkumine.

Seda mõtteviisi mõjutavad õpetaja ja kaaslaste reaktsioonid tehtud vigadele ning ka õppija enda tõlgendus vigade tähenduse kohta, sotsiaalsed normid ning ülesande eripära (näiteks kas see on uurimuslik või rutiinne ülesanne).

Eksimist lubava õhkkonna juures on oluline, kuidas reageeritakse õppimise protsessis tehtud vigadele. Uurimustes on kirjeldatud, et õpetajad reageerivad õpilaste vigadele erinevalt ning need erinevad reaktsioonid tekitavad õppijas erinevaid emotsioone ning erinevat valmisolekut pingutada ja vigadest õppida.

Negatiivseid tundeid tekitab ning õppimist pidurdab vigade ignoreerimine, õpilase kritiseerimine, sama küsimuse esitamine järgmisele õpilasele, naermine eksimise üle ning pettumuse väljendamine. See, milliseid reaktsioone õppija pidevalt ja pikka aega kogeb, mõjutab seda, kas ta mõistab vigade tegemise loomulikkust harjutamise faasis või mitte.

Õppimisele aitab kaasa, kui õppijale luuakse võimalus ise viga parandada või kui õpetaja annab piisavalt aega mõtelda. Oluline on ka see, kui õpetaja suudab ära hoida kaaslaste negatiivseid reaktsioone, näiteks leppides ühiselt kokku selles, kuidas reageeritakse, kui kaaslane eksib. Sellise õhkkonna tagamiseks on oluline, et õpetaja tunnistaks ka võimalikke teisi lahenduskäike või tulemusi.

Lisaks teiste inimeste reaktsioonidele on üks eksimist lubava õhkkonna osa ka õppija enda tõlgendus tehtud veast. See tõlgendusviis omakorda on seotud tema enesehinnanguga, ettekujutusega oma võimetest, eelteadmiste ning oskustega, sealhulgas eneseregulatsiooni oskusega.

Teadlased toovad ühe eksimist lubava õhkkonna osana esile mitmesugused sotsiaalsed normid. Need võivad seisneda näiteks ootuses õpetaja rollile: õpetaja ei eksi, ta on täiuslik ning tema teab tõde. Selline ettekujutus ei toeta eksimist lubava õhkkonna tekkimist.

Niisamuti mõjutab õhkkonda suhtumine edusse ja konkurentsi – kui õppijad tunnevad, et nad võistlevad omavahel ning igaühe eesmärk on võita, näidata enda üleolekut teiste suhtes või mitte teistele alla jääda, siis on neil keeruline endale vigade tegemist lubada.

Eksimist lubavas õhkkonnas tunnevad õppijad end turvaliselt, et öelda oma mõtteid välja isegi siis, kui nad pole oma vastuse õigsuses kindlad. Samuti on nad valmis lahendama keerulisemaid ülesandeid, pakkuma välja pööraseid ideid, katsetama uusi lahendusi ning riskima, kartmata sattuda naerualuseks.

Kuigi tavaliselt mõtleme vigadele õppimise protsessis õppija vaatenurgast, siis sama oluline on õpetaja valmisolek vigu teha ja olla nende ületamisel eeskujuks õppijatele.

Kui õpetaja tunneb, et ta tegutseb eksimist lubavas õhkkonnas, siis ta julgeb ka ise vigu teha, andes sellega eeskuju eksimise õppimisväärtuse suhtes. Samuti julgeb õpetaja siis olla uuendusmeelne – katsetada uusi õppemeetodeid ja -materjale, uusi tehnoloogilisi vahendeid, luua põnevaid ülesandeid ja õpikeskkondi –, kartmata seejuures esialgu eksida.

Uurimuste põhjal on selgunud, et kui klassis ja organisatsioonis on kujunenud eksimist lubav õhkkond, kus õpetaja tohib olla uuendusmeelne, riskida ja eksida, siis toetab ta ka õpilaste julgust katsetada, riskida ja vigadest õppida. See kõik aitab õpilastel toime tulla muutuvate olukordadega ning täienevate teadmiste ja kogemustega, mis sisaldavad potentsiaalselt uusi eksimisvõimalusi.

Seega, mis on kõige suurem viga, mida me teha saame? Mitte aru saada, et just viga on suurepärane võimalus õppimiseks.

Mari Karm on Tartu Ülikooli kõrgkoolipedagoogika kaasprofessor, Pihel Hunt Tartu Ülikooli õpetajahariduse nooremlektor ja Triinu Pääsik Tartu Ülikooli haridustehnoloogia nooremteadur.