Heleriin Paeoja: kaua peavad õpetajad ootama, et midagi muutuks?

Heleriin Paeoja
Heleriin Paeoja Autor/allikas: Erakogu

Õpetaja palga tõstmine paarikümne euro kaupa ei motiveeri juba ammu enam kedagi. Kui mu palgale lisandub 25 eurot netotasuna, siis ei anna see mulle suurt midagi. Viga on süsteemis ja muuta tulebki süsteemi tervikuna, kirjutab õpetaja Heleriin Paeoja.

Olen noor esimese aasta õpetaja. Õpetan põhikoolis hispaania ja inglise keelt. Kirjutan oma loo õpetajatööst, sellest, milliste probleemide ja küsimustega puutub kokku õpetaja, kes alustas sügisel uues koolis.

Alustan päris algusest ehk siis augustikuust, kui algas minu elus uus peatükk. Olin just jõudnud Eestisse pärast aastast vabatahtliku elu Hispaanias, kui sukeldusin pea ees tundmatusse.

Esimesed nädalad augustis olin mattunud hispaania keele ainekavade ja hindamisjuhendite koostamisse. Päris raskelt läks materjali hoomamine, et üldse aru saada, mis on õpikutes, mis teemasid ma hakkan õpetama ja kuidas selle kõige põhjal õpiväljundid ja hindamiskriteeriumid välja mõelda.

Siis algas kool, algasid tunnid. Üritasin tunde andes ja õpilasi tundma õppides ise kuidagi ellu jääda. Töötasin iga päev hiliste õhtutundideni, ka nädalavahetustel (olgu siinkohal mainitud, et ma ei tööta täiskoormusega, mul on 17 kontakttundi nädalas).

Ma pidin kõik materjalid looma, ise otsima, tunnid nullist üles ehitama. Muidugi on olemas õpik ja töövihik, aga ainult nendest ei piisa, vaid nendega töötades on mul igav, õpilastel ammugi. Samuti saab kasutada varem loodud materjale, kui neid on. Aga needki on vaja läbi töötada, korrigeerida vastavalt oma klassile, oma õpetamisstiilile.

Läbipõlemine

Palju räägitakse sellest, et noored õpetajad põlevad läbi, nad ei jää kooli. Nüüd saan ma sellest väga hästi aru, sest ma pole kunagi ühelgi töökohal olnud nii stressis, kui olin selle õppeaasta sügisperioodil.

Mõtlesin kordi, et lähen koolist ära, kas see ongi siis õpetajatöö - ööd ja päevad läbi töötada? Ma isegi ei tea, mitu korda ma läbi põlesin, aga hakkasin oma tervise pärast muret tundma. Samuti ei osanud ma enne ette kujutada, millised tööülesanded õpetajatel päriselt on.

Paljud kindlasti arvavad, et õpetaja annab oma tunnid ära ja kell 14 läheb koju puhkama. Ma tunnen siiani, et tundide andmine moodustab 20 protsenti mu tööst. Ülejäänu on ettevalmistus, pidev materjalide otsimine (videod, lugemistekstid, harjutused, pildid jne), tööde parandamine, tagasiside andmine, suhtlus vanematega, koosolekud, kirjavahetused, õpilaste juhendamine uurimistöös, enda koolitamine (distantsõppel kõikvõimalikud platvormid, digivahendid) jms.

Loomulikult tuleb sellesse nimekirja veel lisada igasugused probleemid õpilastega, nendega suhtlemine, neile psühholoog olemine.

Kaugõpe

Distantsõppe ajal läks töökoormus veel suuremaks, sest lisaks kõigele muule tuli nüüd õppimine võimalikuks teha online-keskkonnas, õpetajad pidid ise palju juurde õppima, kohanema. Tagasiside andmine läks kordades aeganõudvamaks, sest kõige kohta, mida õpilased tegid, tuli hinnang anda.

Paljud lapsevanemad räägivad, et neil on raske, õpetavad kodus oma lapsi. Saan sellest täiesti aru. See olukord ei meeldi mitte kellelegi, kumbki osapool ei ole siin soositud. Leidub neidki, kes arvavad, et koolid peaksid olema lahti ja piiranguid ei ole vaja.

Selle kohta saan ma öelda nii palju, et juba siis, kui piiranguid ei olnud, valitses koolides kaos. Osad õpetajad olid kodus isolatsioonis, osad klassid kodus, osad koolis, õpetajad asendasid üksteist, ühe klassiga virtuaalõpe, teisega kontakttunnid.

Näiteks pühapäeva öösel võis tulla e-kiri, et mingis klassis on koroonasse haigestunud õpilane ja terve klass on nüüd kodus. Seepärast oli kohe pühapäeva öösel vaja tunnid ümber teha, et esmaspäeval midagi õpetada oleks.

Koolides valitses segadus ja teadmatus. Praegune olukord ei meeldi õpetajatele ega lapsevanematele, kuid vähemalt on nüüd kõik sama malli järgi.

Õpetajate täiskoormus on 35 tundi nädalas. Sellesse peab ära mahtuma kõik tööga seonduv – kontakttunnid, ettevalmistus, tööde parandamine, enda koolitamine, kirjavahetused jne

Kui mõelda sellele, et enamasti on täiskoormusega töötaval õpetajal kontakttunde olenevalt koolist 21-24 nädalas ja iga tunni ettevalmistamiseks võiks olla vähemalt üks tund, siis lihtne arvutuskäik näitab, et ainult tundide andmine ja ettevalmistus tekitab õpetajatele pideva ülekoormuse, mida ei kompenseerita.

Töötasu ja klassijuhatajad

Siinkohal oleks kindlasti paslik rääkida veel teemast, mis paljudele õpetajatele meelehärmi tekitab – keskmine töötasu. Selle pidev välja toomine ja kõrvutamine teiste ametikohtadega ei ole õige.

Õpetajate keskmine palk tulebki ülekoormusest, lisaülesannetest. Kui koolis on ainult kaks eesti keele õpetajat, kuid kontakttunde on vaja anda 56 nädalas, siis saavadki mõlemad õpetajad endale 28 tundi nädalas, nende palk on kõrgem ja keskmine palk tõuseb.

Reaalsuses töötavad need õpetajad 60-70 tundi nädalas. Õpetajate palgast rääkides tuleks alati lähtuda 1,0 koormusest ning fakt on see, et täiskohaga töötades saab magistrikraadiga õpetaja netotasuna kätte vaid veidi üle 1000 euro.

Lisaülesandeid on õpetajatel igasuguseid: näiteks õpilaste juhendamine uurimistöödes. Minu arvates on see ebaõiglane, et õpetajad ei saa selle eest osades koolides täiendavat tasu. See on tasuta lisatöö.

Uurimistööde juhendamine nõuab õpetajalt põhjalikku ettevalmistust, materjali läbitöötamist, lisaks õppimist, erinevate dokumentide ja juhendite täitmist. Mainimata pidevat koostööd õpilasega, tema suunamist, tagasisidestamist. Mõnel õpetajal on juhendada kuus-seitse õpilast ja ta teeb seda heast südamest, sest kuidas saab õpilasele "ei" öelda.

Väga aktuaalne teema on õpetajate eneseareng ja ühiskonna muutustega kaasas käimine ning selle olulisusest räägitakse üha rohkem. Reaalsus on aga see, et koolitustel käia ei ole nii lihtne, kui tundub.

Esiteks sellepärast, et kui üks või mitu õpetajat lähevad koolitusele keset päeva, siis on nende tundidele vaja leida asendaja. Paljudes koolides ei ole asendustundide eest lisatasu ette nähtud, ka see arvestatakse õpetaja täistööaja sisse.

Kuna minu tutvusringkonnas on väga palju õpetajaid, siis kuulen tihti ka seda, et näiteks eesti keele õpetajatele mõeldud koolitusele on lubatud üks õpetaja ja kolleegid peavad ise omavahel otsustama, kes saab minna. Kuidas peaks selline otsustamine välja nägema? Visatakse kulli ja kirja?

Mõnes koolis peab koolitusele minev õpetaja endale ise asendaja organiseerima. Tihtipeale ei tahetagi koolitustele minna, sest väga ebamugav on paluda kolleegil enda eest tunde anda ja talle sellega lisatööd tekitada.

Eraldi tahaksin veel välja tuua klassijuhatajad, kes on minu meelest koolis üliinimesed. Ükskõik, mida keegi õpilastest teeb – käitub halvasti, ei jõua kooli, kiusab, probleemid kodus – nendega tegeleb klassijuhataja.

Klassijuhataja peab leidma aega kõiksuguste probleemide lahendamiseks, vanematega suhtlemiseks, iga õpilase arengu hindamiseks, lastevanemate koosolekuteks ja see ei ole eraldi ametipositsioon. Klassijuhataja teeb seda kõike oma põhitöö kõrvalt. Klassi juhatamine on justkui "väike" lisatöö, millest eest saab põhikoolis umbes 130 eurot brutotasuna lisaks.

Õpetajate järelkasv

Minu jutust võib jääda mulje, nagu mulle ei meeldikski õpetaja olla. See pole tõsi!

Mulle meeldib väga, et kõik päevad on erinevad ja on nii palju toredaid õpilasi, kelle õpetaja on lausa lust olla. Mulle meeldib teadmisi edasi anda. Mulle meeldib näha, kuidas õpilased minu käe all arenevad. Meeldib laste vahetu tagasiside ja meeldib näha, kui loomingulised ja ägedad võivad lapsed olla ja milliste suurepäraste ideedega nad mind üllatada oskavad.

Ja mis kõige tähtsam – mulle meeldib, et ma saan teha midagi meie ühiskonna jaoks, minu töö omab väga suurt laiemat väärtust. Siiski ei ole ma kindel, kas olen valmis pühenduma sellele tööle aastateks missioonitundest, jättes kõrvale iseenda heaolu.

Siinkohal jõuamegi küsimuseni, et miks siis ikkagi ei ole Eesti koolides õpetajate järelkasvu? Miks ei taha keegi õpetajaks saada?

Minu meelest on vastus väga lihtne. Tegemist on ühe vastutusrikkama ja raskema tööga, kuid seda ei väärtustata ühiskonnas piisavalt. Sellest tulenevalt annab ka kooli juhtkond õpetajale lisaülesandeid, sest need on vaja ära teha. Õpetaja tööülesanded on seinast seina, ta peab tegema kõike, mis on vähegi tema tööga seotud.

Minu arvates peaksid õpetaja tööülesanded olema konkreetsemalt sätestatud, võttes arvesse ka tundide planeerimist. See ennetaks õpetajate ülekoormust lisaülesannete näol. Kõik ülesanded, mis on vaja teha lisaks ja 35-tunnise töönädala sisse ei mahu, tuleks kirja panna ja tasustada eraldi.

Lisatöödel peaks olema fikseeritud tasud või siis ületunnitasu. Hea mõte oleks ka kooli palgata juurde abilisi/asendusõpetajaid, kes aitaksid n-ö paberimajandusega. Keegi, kes koostöös õpetajaga koostaks ainekavasid, hindamisjuhendeid ja vajadusel asendaks tunde. Õpetaja roll oleks anda nõu, suunata, kuid reaalselt on abiline see, kes istub maha ja need dokumendid valmis kirjutab. Õpetaja ülesanne peaks olema siiski õpetamine - oma aine võimalikult hästi edasi andmine.

Õpetaja palga tõstmine paarikümne euro kaupa ei motiveeri juba ammu enam kedagi. Kui mu palgale lisandub 25 eurot netotasuna, siis ei anna see mulle suurt midagi. Viga on süsteemis ja muuta tulebki süsteemi tervikuna.

Lisaks palgale on väga oluline küsimus töökoormus. Õpetaja täiskoormus peaks olema 15 kontakttundi nädalas, et jõuaks kõik tunnid kvaliteetselt ette valmistada, tegeleda õpilaste individuaalse arenguga, parandada töid, anda paremat tagasisidet, vastata kirjadele, mõelda välja huvitavamaid tunde, ja et jõuaks ka ennast koolitada.

Palka tuleks muidugi tõsta, aga mitte 25 või 50 euro kaupa, õpetaja palga alammäär peaks olema vähemalt 1500 eurot netotasuna ning klassi juhatamine peaks olema eraldi täiskoormusega ametipositsioon või viia klassijuhatajate kontakttundide arv miinimumtasemele, näiteks kuue-seitsme tunnini nädalas, et nad saaksid oma klassile pühenduda. Lisaks ei tohiks ükski õpetaja tegeleda oma põhitöö kõrvalt tasuta õpilastööde juhendamisega.

Äsja kooli tööle asunud noorte õpetajate puhul aitaks kindlasti ka suurem toetus. Enamasti on uutes töökohtades väljaõppeperiood, kellegi töövarjuks olemine. Uue õpetajana tööle asudes sukeldutakse aga kohe pea ees tundmatusse. Siis võikski olla keegi, kes käib näiteks esimese kuu õpetajaga koos tundides, aitab tunde ette valmistada ja näitab, kust materjale saab ja annab kohe algusest peale tundide kohta tagasisidet.

Praegu on koolides küll mentorlussüsteem, kuid mentorid on samamoodi õpetajad, kes on ülekoormatud ning nad ei saa nii palju oma ajast uuele õpetajale pühendada. Samuti ei ole mentorlus paljudes koolides tasustatud.

Ilmselt võin kõikide õpetajate nimel öelda, et täpselt samad probleemid ja küsimused olid õhus juba kümme aastat tagasi, kuid absoluutselt mitte midagi ei ole muutunud. Palga mõnekümne euro kaupa tõstmine on ammu maha jäänud inflatsioonist ja teistest ametikohtadest, kus on magistrikraadiga inimestele vääriline töötasu.

Ma arvan, et kui kohe midagi ette ei võeta, siis viie aasta pärast on juba täiesti tavaline, et koolis on õpetamas inimesed, kellel puudub vajalik kvalifikatsioon ning kooli jäänud õpetajad on ületöötamisest läbipõlenud. Pikas perspektiivis kannatab meie ühiskond.

Millist äratuskõnet on vaja, et midagi muutuks? Haridusalast pandeemiat?

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: