Kadri Ugur: midagi on süsteemis, haridussüsteemis

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Kadri Ugur Autor/allikas: Kristina Masen

Imestan jätkuvalt, et koolipered kõiki palle järjekindlalt õhus hoida püüavad ja veel rohkem selle üle, et seni teevad nad seda edukalt. Ja kutsun mõtlema, kas äkki ei ole haridussüsteemile pandud natuke liiga palju funktsioone ja ootusi, kirjutab Kadri Ugur.

Olen läbi käinud kõik kooliastmed lasteaiast doktorantuurini, õpetanud ja koolitanud kõikvõimalikes haridusalastes kontekstides. Klassis ja virtuaalselt, nelja ja neljasaja silma all, formaalselt ja mitteformaalselt. Pandeemia on elu õnneks nii palju loksutanud, et ometi kord on põhjust küsida, milleks tänapäeval kooli üldse vaja on, kui kulud on suured ja õppida saab internetis.

Õpetajate palgad, PISA ja koolirõõmu jätan rahule. Selle asemel keskendun küsimusele haridussüsteemi funktsioonidest. Hierarhiat ei paku, selle võib igaüks ise luua.

Loodame, et õpetaja saab kõigega hakkama

Kool on koht, kus inimene õpib maailma tundma. Teadmised ja nendevahelised seosed, mikro- ja makrotasand, keha ja vaim, majandus ja kaunid kunstid, teadmised ja oskused – kõik see peaks looma eeldused iseseisvaks toimetulekuks.

Ühtlasi peaks arenema õppija mälu, mõtlemisoskus, analüüsivõime. Kooli see funktsioon on ära kirjeldatud valitsuse määruses nimega "riiklik õppekava", millest tuleneb kooli õppekava, õppevara ja osaliselt ka riiklikud tasemetööd ja riigieksamid. Siiamaani on kõik selge. Riik on oma ootused koolile ära kirjeldanud ja rahastab nende täitmist eelarvepõhiselt, ehkki osaliselt. Teise osa kannab omavalitsus, mõnel juhul ka lapsevanemad.

Kool on koht, kus alaealised on kellast kellani pereväliste täiskasvanute hoole all. Pered eeldavad, et neil on seal soe ja hea olla ning et nende liha ja veri on mitte ainult õpetatud, vaid ka kaitstud, hoitud ja turvaliselt ühest kohast teise transporditud.

Tegelikult satub ühte klassi kokku hulk inimesi, keda esialgu ühendab ainult vanus ja kodukant, muus osas võivad nad aga üksteisest väga erineda. Huvid, vajadused, harjumused ja oskused võivad klassis suuresti varieeruda, mistõttu hõõrumisi ning konflikte tuleb ikka ette.

Koolis oldud aja jooksul peaksid laste sotsiaalsed oskused arenema nii kaugele, et nad üksteisel juukseid peast ei kisu ning et neid võib tulevikus ühiskonnaliikmetena usaldada. Hallil ajal nimetati seda kasvatuseks ja selles osales terve küla. Nüüd loodame, et õpetaja saab hakkama niihästi klassitäie õpetamise kui ka kasvatamisega, vajaduse korral on talle ju toeks sotsiaalpedagoogid, kiusamisvastased programmid ja koolitused.

20+ noort inimest ühes ruumis rahulikult istumas on vastuoluline eesmärk. Ühest küljest peaksid nad olema vait ja õppima, teisest küljest ei ole inimkeha pikaks liikumatuseks üldse disainitud.

Kuivõrd lapsed on koolis pikka aega, on üks kooli funktsioone hoolitseda ka laste kehalise arengu eest, harjutada nad liikuma, piima jooma ja porgandit sööma. Selleks tuleb leida kuitahes habras tasakaal perekonna harjumuste ja tõenduspõhiste soovituste vahel. Parimal juhul puhverdab õppur ise vastuolud ära, nii et täiskasvanud ei pea piike ristama. Aga mitte alati.

Kool teeb, mis suudab, et harmoonilist isiksust kasvatada: laps, kelle kõndima ja kõnelema õppimine tegi omal ajal vanematele nii palju rõõmu, õpib paigal istuma ja vait olema, et kool siis innustaks teda teadlikult liikuma ja oma arvamust avaldama. Kui päris nii hästi ei õnnestu, siis õpib laps rääkima vähemalt seda juttu, mille peale täiskasvanud ta rahule jätavad: istu, viis.

Iga lapse kohta on eraldiseisev aruandlus

Koolil on funktsioone veel. Kultuuri tuleb tutvustada. Väärtusi arendada. Meie-tunnet luua. Erisusi aktsepteerida ja hinnata. Järjekindlust kasvatada. Vaheldusrikast tegevust pakkuda. Autonoomiat austada. Rutiinitaluvust arendada. Lapse vajadustest lähtuda. Lapsevanemate ootusi arvestada. Omavalitsuse võimalusi ja vajadusi silmas pidada.

Apoliitilist koolikeskkonda kaitsta. Lapsevanemaid usaldada, kasvatada, mõjutada ja koolitada. Anda lapsevanematele turvatunne, et nende lapsed on heades kätes. Kaasata lapsevanemaid klassi ja kooli ellu ning otsustusprotsessidesse. Arendada õpilaste digipädevusi ja kooli digivõimekust, ent ennetada nutisõltuvust.

Lisaks peab kool toetama ennast juhtiva õppija kujunemist, aga nii, et klassi ja kooli summaarsed õpitulemused annaksid märku kooli kasvavast headusest. Korraldama õppetöö nii, et õpetaja oleks üheaegselt klassis, veebis ja järelvaadatav ning 50 protsendi täituvusnõude korral käima kahe klassiruumi vahet.

Sisustama ära kogu õppeaasta, aga nii, et viimasest ebaõnnestunud kontrolltööst lõpphindamiseni jääks seadusega ette nähtud kaks nädalat järele vastamiseks. Olema tähtaegades järjekindel, ent paindlik. Täitma kõiki regulatsioone, leides loomingulisi ja lapsekeskseid lahendusi.

Midagi läks kindlasti meelest ära ka. Ah jaa, õppekava täitmine peaks olema jõukohane kõigile õpilastele ja seda mõõdetakse tasemetööde ja riigieksamitega. Aga tipud tuleks ka üles leida. Sestap siis võistlused, konkursid, olümpiaadid eriti võimekate õpilaste väljaselgitamiseks.

Lisame veel sotsiaalkampaaniad ja õppekavavälised tegevused, mis annavad hea võimaluse kooli ka avalikkuses nähtavamaks teha ning atraktiivsemaks muuta. Kelle silmis? Hea küsimus, sest see eeldab koolilt/haridussüsteemilt ka oma tegeliku kliendi määratlemist, olgu selleks siis ministeerium, lapsevanem, omavalitsus  või laps.

Arendava huvitegevuse korraldamiseks konkureerib kool erinevate projektide ja programmide rahale, rahastajad omakorda eeldavad, et kool täidaks ka teavituskohustust ehk võitleks välja avaliku tähelepanu – aga nii, et laste isikuandmed oleks jätkuvalt kaitstud ja lapsed ise meedia eest varjul. Kool (ehk siis kes?) kirjutab projekte, möllab sotsiaalmeedias ja saadab laiali pressiteateid.

Ma ei räägi ainult eesrindlikest koolidest ega kasvavatest asumitest. Mõtlen ka tavalise maakooli klassiõpetajale, kellel on luksus õpetada vaid kümmet last. Kümne lapse jaoks on kuus erinevat õppekava, klassis on hariduslike erivajadustega lapsi, kellele Rajaleidja on soovitanud individuaalselt läheneda. Iga lapse kohta on eraldiseisev aruandlus.

Mõningase regulaarsusega tuleb tal oma õpilaste füüsilisi rünnakuid tõrjuda ning veenda võimekamate laste vanemaid, et nende lapsed saavad siiski suurepärase hariduse. Tuleb veenda, sest kui veel üks viie lapsega maapere ära kolib, võib uus värske vald hariduskulude optimeerimiseks kooli kinni ka panna. Lapsi sõidutada on odavam.

Mul mõlguvad meeles kolmanda kooliastme rändõpetajad, kes adekvaatse koormuse saavad kolme kooli vahet sõites. Arusaadavatel põhjustel keskendub nende töö tõesti aineõpetusele, nii et küllap nad kannatavad välja selle, et koolidel on erinevad hindamispõhimõtted, õppevara ja õpikeskkonnad.

Mõtlen mitmele tuttavale direktorile, kelle päevi ja õhtuid aitavad sisustada erinevate vajadustega lapsevanemad või omavalitsusjuhtide segased korraldused, mille tagant võib aimata isiklikke kurbi koolikogemusi.

Panen punkti enne, kui liigselt hoogu lähen. Imestan jätkuvalt, et koolipered kõiki palle järjekindlalt õhus hoida püüavad ja veel rohkem selle üle, et seni teevad nad seda edukalt. Ja kutsun mõtlema, kas äkki ei ole haridussüsteemile pandud natuke liiga palju funktsioone ja ootusi.

Jagaks osa neist pere, rahvatervise, sotsiaalhoolekande, kogukonna ja kooli vahel ühtlasemalt. Ei? Aga siis tuleks tõepoolest hariduse rahastusmudelid kompleksselt ja süsteemselt luubi alla võtta.

Õpetajate palgatõus pole imerohi, üle 24 tunni ööpäevas ei suuda nemadki töötada. Või mine sa tea. Nõukogude ajal oli üks traktorist kibedal tööajal aruandesse 25 töötundi märkinud seletusega, et sel päeval ta lõunatundi ei pidanud. Ehk ikka pigistaks koolirahvast veel natuke?

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: