Eesti Punane Rist alustas augusti lõpus annetuste kogumist Afganistani elanike abistamiseks. 18 miljonit inimest on hädas, sest lisaks poliitilistele muutustele on piirkond tõsise põua küüsis. Annetused Eestist lähevad meditsiiniabi, puhta joogivee jm elutähtsa tagamiseks.

Kõlab inimlikult? Kuidas aga reageeris annetuskonto avamisele osa meie kaasmaalastest?

Väljavõtted Eesti Punase Risti sotsiaalmeedialehelt. "Ennem annetaksin piiritara ehituseks, kui ainult küsitaks," kirjutab üks naisterahvas, pensionär Põlvast. Tema kommentaar pälvib kaasamõtlejatelt kiiresti kiitvaid reaktsioone.

"Pole neile mingeid annetusi vaja - aidata tuleb oma rahvast," arvab sealsamas teine kommentaator, kelle profiil ütleb selgelt: KÕIK islamiusulised on terroristid.

"Ärge kerjake võõrale rahvale," hurjutab kolmas kommenteerija. Irooniliselt kaunistab üht tema profiilipilti sõnum "kaitsen inimõigusi". Neid näiteid on paraku veel. Ja veel.

Kommentaariumi stiilis võiks minult nüüd küsida "oled eile sündind, vä?". Ei ole ju uudis, et võõraviha sütitab nii mõndagi meie kaasmaalast. Sütitab niivõrd, et abiorganisatsiooni tegevus teeb meele mustaks. Sütitab niivõrd, et tänaval ei suuda ilma mürgise märkuseta: "Go home!" (kasi koju!) mööda kõndida neist "teistsugustest".

Sõna on vaba. Jah, on. Kuid kui kirjutama-kõnelema ajendab viha ja vihkamine, ei kanna see vabadus magusaid vilju. Ja mis kõige nukram – tõstku käsi, kes tunneb, et liigume solidaarsema, tolerantsema ühiskonna suunas?

Veendumusi ning tõekspidamisi on keeruline muuta. Eks me kõik vaatame sellele maailmale omamoodi. Selleks aga, et meist jääks maha sõbralikum elukeskkond, võiksime oma lastele aina ja üha selgitada, et inimene on inimene. Seda sõltumata sellest, millises maailma paigas ta elab, mis keelt räägib ja milline välja näeb. Ja kui keegi vajab abi, siis aitame.