Triin Tammert: pidu on püha

Igaüks töötab kriisis välja oma toimetulekumehhanismid vastavalt oma eelistustele ja temperamendile. Ma tahaksin öelda siinkohal paar sõna koosviibimiste ja pidude kaitseks, et natuke tasakaalustada vaid kohustuste poole kaldu retoorikat, kirjutab Triin Tammert.
Kas teate, millest koosnevad enamasti inimeste kodused pildialbumid? Tuttav fotograaf ütles kunagi märksõnaks "peod ja reisid" ning nii palju, kui ma olen hiljem tema väidet kontrollinud, peab see paika. Sest peod ja reisid, need on elu vürts. Vaheldus ja hingetõmbehetk.
Mida tunnevad inimesed alates 2020. aasta algusest? Loomulikult seda, et neilt on ära võetud elu väiksemad ja suuremad rõõmud. Need, mille nimel (lisaks eneseteostusele ja igapäevasele äraelamisele) paljud töötavad ja parema teenistuse poole püüdlevad. Lennates (kui seda üldse teha saab) peab tundma keskkonna pärast lennuhäbi ja pidutsedes süütunnet enda ja teiste tervisega riskimise pärast.
Lapsest peale palju lugenuna kummitavad mind read ja pildid raamatutest ja filmidest, kus inimesed pidutsesid ka sõja ajal, riskides kõvasti eluohtlikumate tagajärgedega kui praegune ebameeldiv, aga enamikul juhtudel (vaktsineeritutele kergelt) üleelatav koroonaviirus.
Miks nad seda tegid? Aga sellepärast, et üks inimlikke baasvajadusi - lisaks toidule, kehakattele ja peavarjule - on olla teiste inimestega koos. Ja see kasu, mille see vaimsele tervisele annab, kaalub ohu ja riskid üles.
2020. kevadel istusin ma vastutustundlikult kodus nagu kõik teisedki, aga ma pean tunnistama, et need paar salapidu-lauamänguõhtut, mille me korraldasime väikese seltskonnaga, kellega olime niikuinii kokku puutunud, mängisid ilmselt olulist rolli minu tolle kevade siiski suhteliselt heas vaimses tervises. Sest need andsid lootust.
Vajadus teiste inimestega koos olla on nii suur ja universaalne, et see muudab kolmandas laines (kus on juba selge, et me peame ilmselt selle viirusega koos elamisega kohanema) vaid trotsi tekitavaks kellaajalised piirangud ja üleskutsed igasugustest koosviibimistest loobuda. Vähendada, jah, see on mõistlik.
Mind üllatab, et see tundub valitsust üllatavat, aga paljud inimesed kaaluvad võimalike kasusid ja riske ning ignoreerivad neid piiranguid ja kogunevad kellegi juures. Komandanditunniga riikides jäädakse lihtsalt ööseks (mis pigem kasvatab riske ja muudab põhjuseta kannatajateks kultuurikorraldajad ja meelelahutusettevõtjad, kellele tuleb jälle kompensatsiooni maksta).
Nii sürreaalne kui see ka ei tundu, aga selline "riigivastane" tegevus võib paraku olla lõppkokkuvõttes isegi hea, sest väljendub hilisemas statistikas tulemata jäänud depressiooni ja suitsiididena. Või noh, ei väljendu, kui neid ei toimu. Seetõttu ehk ei olegi märgatud kultuuri ja ööelu kasutegurit.
Küll aga on märgatud noorte depressiooni ja suitsiidide hulga kohutavat kasvu. Kool on oluline ja võib tähendada muidugi inspireerivaid õpetajaid ja häid kaaslasi, aga paraku ka kohustusi ja koolikiusu. Kui mulle oleks hilisteismelisena jäetud mitmeks aastaks vaid kool ja mitte ühtegi pidu, siis kahtlane, kas ma oleksin ka seda elamisväärseks eluks pidanud. Selles vanuses on sõbrad ja koosviibimised eriti tähtsad.
Mida ma selle kõigega öelda tahan: oleme mõistlikud, mõeldes haiglates toimuvale, aga otsime vähem süüdlasi kultuuri- ja ööelu näol.
Laupäeva õhtul Tallinna kolmes kokteilibaaris ja kahes ööklubis osalusvaatlust tehes nägin ma, et suurem osa neist järgis väga korralikult üle riigi kehtestatud reegleid. Uksel kontrolliti nii QR-koodi kui ka ID-kaarti; suuremas osas neist oli ka üsna mõõdukalt rahvast ja suurtes ruumides hajutatus hea, ventilatsioonist rääkimata. Ka niigi raskustes kinodes ei kasva nakatumisoht punkt kell 23.
Uus kultuuriminister loodetavasti arvestab kõike seda oma valdkonna eest seistes.
Toimetaja: Kaupo Meiel