Praxise juht Urmo Kübar: valimised ongi poliitika "Hullud päevad"
Kaks nädalat enne kohalikke valimisi sõnastab mõttekoja Praxis juhataja Urmo Kübar väikese spikri, mida võiksime silmas pidada, seistes vastamisi toredate kandidaatide ja nende uhkete lubadustega. Aga ta rõhutab: "Me ei pea õpetama teisi inimesi elama."
Kas valimised on tõesti demokraatia pidupäev või hoopis turunduskampaania lõppvaatus, enne kui poliitikud jälle lavasügavusse tõmbuvad?
Metafoore, mida siin kasutada, saab olla erinevaid. Minu jaoks on see, mis toimub valimiste vahel, kordades olulisem ja valimised on lihtsalt üks vahepeatus, kus fikseerida seis järgnevateks aastateks.
See on sarnane kodu või aia korraspidamisega, mille aeg-ajalt võtad ette põhjalikumalt, mis aga ei tähenda, et piisab ainult ühekordsest pingutusest ja siis on aasta või mitu mureta. Tegelikult on palju mõistlikum asju ikka pidevalt korras hoida.
Nii et valimised on nagu kevadine suurpuhastus – aknad puhtaks ja põrandad lapiga korralikult üle tõmmata?
Jah, ja vaadata, kas mingid kohad vajaksid rohkem tähelepanu, midagi tahaks välja vahetada, uuega asendada, aga võib-olla piisab tõesti ka lihtsalt sellest, et käime asjad korralikult lapiga üle ja elame edasi.
Kas teate, kelle kohta ütles sotsiaalministeeriumi nüüdne kantsler Maarjo Mändmaa tänavu kevadel, et sel inimesel on kogemus erksa, iseseisvalt mõtleva ja hooliva kodanikkonna arendamises?
(Naeratab) Tuleb see pressiteade tuttav ette. (Turtsatab)
Väga õige, nii iseloomustas Mändmaa, kes oli siis veel Praxise nõukogu esimees, teid, kui saite 8. märtsist viieks aastaks Praxise juhiks. Valimised on vist see aeg, kui erksa ja iseseisvalt mõtleva kodanikkonna järele on eriti suur nõudmine?
Ei. Erksa ja iseseisvalt mõtleva kodanikkonna järele on suur nõudmine ikka iga päev.
Kuidas suhtute sellesse, et valimisreklaam on tänavatel lubatud valimispäevani ja ka valimisjaoskondade juures võivad kandidaadid nüüd kampaaniat teha?
Isiklikult mina sellest [pikemast kampaaniast] puudust ei tundnud ja ei mõtle, et see oleks olnud kõige olulisem küsimus.
Valimiskampaaniate olemus on muutunud, väga suur osa on kolinud sotsiaalmeediasse, mida ei olnud toona, kui siiani kehtinud piirang sisse seati. Siis oli selle [piirangu] põhjenduseks osalt ka see, et tänavareklaamid läksid massiivseks ja kulukaks ning oli lootus, et äkki õnnestub raha – kuna neid reklaame tehakse suures osas meie enda ehk maksumaksja raha eest – natuke mõistlikumateks asjadeks kasutada. Aga see ootus oligi naiivne ja ilmselt ei õigustanud ennast.
Ma ei arva, et on väga suur probleem või et meil oleks väga palju ohtu selles, et inimene läheb valimispäeval – paljud on nagunii oma valiku juba eelnevalt e-hääletamisel teinud – täiesti tühja lehena jaoskonda ja seal ukse ees ta agiteeritakse ümber tegema otsust, mida ta üldse ei plaaninud teha. Kuigi mine tea, poes inimesed ilmselt selliseid spontaanseid ostuotsuseid teevad, nii et võib-olla ei saa ka päris kindel olla, kuidas valimistel toimub.
Valimised ongi siis poliitika "Hullud päevad"?
Mõneti võib olla küll… Näiteks sotsiaalmeedias, kus minuvanused inimesed puutuvad kõige rohkem kokku nende teemadega, sest ilmselt veedame arvuti ees või oma telefonides rohkem aega, kui tänaval kõndides või telekast ja raadiost reklaame kuulates.
Ja praegu on sotsiaalmeedias kindlasti rohkem poliitiliste oponentide poolt dramaatilist-taktikalist õhu ahmimist, silmade pööritamist, sest nad reageerivad kõigele. Selle tulemusena on hüsteeria foon mõnevõrra kõrgem.
Nii et, tõepoolest, "Hullud päevad". (Naerab)

Mille suhtes peaksid erksa meelega valijaid praegu eriti tähelepanelikud olema?
Üks, millest oleme mitmetel valimistel ka rääkinud, on see, et erinevate esinduskogude (kohalike volikogude ja riigikogu, toim) pädevused ja volitused on erinevad. Tegemist on tähelepanu pööramisega, et üldiste juttude kõrval, mis kõik võiks maailmas paremaks muutuda, saaksid ikka arutatud ka kohaliku tasandi päriselt olulised küsimused.
Ja kui ma ütlen, et päriselt olulised küsimused, siis ma ei arva, et need oleksid ilmtingimata ainult üksikobjektide rajamine, millest on ka oluline rääkida, et mida ja kuidas on järgnevate aastate jooksul meie omavalitsuses täpselt vaja…
Näiteks kas ehitada Pärnus uus sild või Tartus südalinna kultuurikeskus ja nii edasi?
Kusagil jalgrattateed, kusagil ligipääs ratastoolis inimestele… Kahtlemata, need asjad ongi, mille üle arutada kohalikul tasandil. Aga, et selle kõrval ei jääks rääkimata asjad, millest sõltub tegelikult ühe linna või valla edukus. Et kuidas on seni toiminud ja kuidas võiksid toimida näiteks suhted vallavõimu ja oma kogukondade vahel? Kuidas on pööratud tähelepanu neile gruppidele, kes ise ei ole kõige häälekamad, aga seda põhjusel, et nad on kõige suuremad abivajajad?
Näiteks?
Inimesed, kes vajavad hooldust või nende lähedased. Praegu Eestis paraku ikkagi kehtib elukoha loterii, kindlasti nii sotsiaalvaldkonnas kui ka hariduses, et kas oled sattunud elama kohta, kus nendega on paremini või halvemini. See ei ole tingimata ainult objektiivne paratamatus, vaid on ka eestvedamise küsimus näiteks valla tasandil. Kui palju on selles omavalitsuses tegeletud koostööga naabervaldadega sotsiaalteenuste osutamisel?
Meie omavalitsused on ühinenud, saanud seeläbi suuremaks ja ka tugevamaks, aga suuruse vahed on jätkuvalt päris märgatavad ja sotsiaalvaldkonnas ongi tihtipeale nii, et üks konkreetne abivajaja võibki olla oma vallas ainuke inimene, kes vajab just niisugust lahendust. Seetõttu, omavalitsuse piire ületav koostöö peaaegu kõikides eluvaldkondades on hädavajalik, eriti siis, kui suurt valmidust järgnevateks ühinemiseks ei paista väga olevat.
Omavalitsusi on endiselt liiga palju?
Elukvaliteedi tase Eesti erinevates piirkondades on väga erinev ja omavalitsustel on raske praeguse tulubaasi juures toime tulla kõigi nende vajadustega. Areng on olnud selgelt see, et suuremad keskused tõmbavad ligi rohkem inimesi, rohkem ressurssi, ka euroraha kasutamisel on Tallinn ja Harjumaa olnud paremad kui need piirkonnad, mis seda abi rohkem vajaksid.
See tsükkel taastoodab iseennast: aktiivsemad inimesed lähevad sinna, kus on rohkem võimalusi ja vahendeid ning mahajäänud piirkondade võimalused järele jõuda vähenevad veelgi.
Aastal 2000 tegi tollane regionaalminister Toivo Asmer ettepaneku, et Eestis võiks olla 15+5 omavalitsust – kõik maakonnad pluss viis suuremat linna. Toona leidis see ettepanek rohkem kriitikat kui mõistmist. Kas millalgi saab aeg küpseks, et selle idee juurde tagasi tulla?
Mõningad asjad jõuavad kätte siis, kui on juba vältimatult vajalikud ja tark eestvedamine on teha muutused enne, kui häda selleks sunnib. Siin saab tsiteerida ametist lahkuva presidendi Kersti Kaljulaidi lauset, mis on selline üldine tarkus, et need, kes esimesena eest lähevad, võidavad uuenduste sisseviimisest ja siis järeltulijad maksavad nende eest.
Ega [omavalitsuste] ühinemine ole ainus lahendus. Küsimus on koostöös teenuste osutamisel. Näiteks lahenduste leidmisel, kuidas perearstid oleksid kättesaadavad ka 10 aasta pärast, sest paljudes piirkondades on nad juba kõik pensioni eas või kohe sinna jõudmas. See ei pea tähendama, et perearstiteenus on ilmtingimata igal pool, aga omavalitsusel on läbi mõeldud, kuidas on siis transport korraldatud nii, et inimesed perearstini jõuavad või arst nende inimeste juurde.
Seega peaks kohalike valimiste eel ikkagi kriitiliselt vaatama, kes lubab tõesti midagi valla või linna elu edendamiseks ja kes lubab riigi poliitika muutmist?
Jah… Ehkki omad hoovad on valla- ja linnajuhtidel ka riigi poliitika mõjutamiseks, et omavalitsusliitude kaudu teatud asjade eest seista, mis ka riigi tasandil peaksid juhtuma ja oma erakondade kaudu. Kasvõi seesama eurorahade jagunemine on küsimus, kus minule on arusaamatu, miks kohaliku omavalitsuse juhid on olnud nii väheaktiivsed, siiani.

Ühe erakonna juht kirjutas, et "nendel kohalikel valimistel ei vali me ainult selle vahel, kas Tallinn ja Tartu saavad endale järgmise nelja aasta jooksul uued rattateed või kas koolides saab lõpuks ometi õpetaja head palka ja suudab lastele ka eesti keele selgeks õpetada. Meie valikud on palju fundamentaalsemad – kas me valime Põhjamaadega esirinnas liikumise, kliimamuutustest võitjana välja tulemise või teadmiste-vastase, korruptiivse, populistlikult räuskava, naiste ja vähemuste õigusi ja meediavabadusi piirava suuna, sest peame välismaailma meile vaenulikuks ja ohtlikuks." On sel erakonna juhil õigus, et see kõik ongi nende kohalike valimiste küsimus?
(Mõttepaus) Ideoloogilised valikud on alati poliitikas olemas. Ja need ohud, ma arvan, on realistlikud. Sedasorti muutused toimuvad ühiskonnas tasapisi, mitte ühe plahvatusega tavaliselt…
Kuidas on see kohalike valimiste küsimus?
(Paus) Tõsi, ühest küljest võime ju mõelda, et kui palju on nendes kohaliku tasandi tegevustes maailmavaatelist mõõdet. Kui räägime bussiliinide graafikutest, jalgrattateedest ja…
… ja pääsust perearsti juurde…
… ja nii edasi, siis kui suurt ideoloogilist vahet seal on? Samas näiteks arusaam solidaarsusest, et kuidas ühine heaolu mõjutab ka neid, kes isiklikult saavad paremini hakkama kui teised – see on küll valikute küsimus.
Minu jaoks ongi niisugused asjad ehk olulisemad, kuidas kohaliku volikogu liikmed ja valla- või linnavalitsuse liikmed näevad enda rolli oma inimeste aitamisel, kes abi vajavad ja nende toetamisel, kes on ise valmis aktiivsemalt panustama meie linnas-vallas toimuvasse, niisuguse initsiatiivi õhutamisel.
Sealt tulevad erinevused kandidaatide vahel. Kes näeb oma rollina eelkõige seda, et tal endal peavad olema valmis lahendused kõikidele küsimustele ja ta peab olema parim spetsialist, kes kohe ütleb inimestele, kuidas me peame toimetama. Ja kes näeb asju nii, et aga vaatame nende probleemide sisse, arutame läbi, otsime koos parimad lahendused.
See viimane on minu nägemus toredast kohalikust elust, mis on tegelikult laiendatav ka kogu riigile.
Mulle tundub, et selle erakonna juht, keda tsiteerisin, võtab kohalikke valimisi 2023. aasta riigikogu valimiste vahefinišina. Ja see on paljude teiste erakondade jaoks täpselt samuti.
Nojah, need on poliitika taktikalised küsimused. Sellest vaatest ongi võib-olla asju lihtsam jälgida, et poliitika kui spordivõistlus ja kes täpselt millises etapis kuidas sooritas.
Aga tegelikult see ongi poliitikutele hästi tundlik aeg, sest kaalul on päris palju – kes on edukas praegu, see laob kivid ka parlamendi valimiste õnnestumisse. Ja vastupidi.
Küllap see niimoodi on. Üks huvitav küsimus… Enne rääkisime, kas valimised on demokraatia pidupäev või midagi muud, aga need on demokraatliku ühiskonna väga normaalne osa, meil on olnud neid siin võimalik juba mitukümmend aastat läbi käia. Siis vaatadki teatud regulaarsusega, kui asume jälle uut esinduskogu valima, kandidaadid reastuvad, Urmas Reinsalu on ikka kohal, kord kirkaga, kord luuaga, ükskõik, kas valime parajasti Tallinna volikogu, Euroopa Parlamenti või riigikogu.
Ta on tulemuslik, sest tuleb kõigile või vähemalt väga paljudele praegu kohe meelde.
Jah, ja siis mõtledki, kas see kirg on päriselt [soov] pühenduda nüüd nende kohalike teemade lahendamisele või on see taktikaline millegi ehitamine järgmisteks kordadeks?
Tegelikult otsiks just niisugust kirge ja pühendumist. Võib-olla ei ole see nüüd õige ühte kohta näppu peale panna, aga kui vaatan näiteks Katri Raiki ja tema suhtumist Narvasse, siis vähemalt mulle tundub, et seal on seda kirge ja pühendumist, et see on tõesti linn, mida ta armastab ja millele tahab kõigiti pühenduda. See on minu jaoks sümpaatne, seda ma valijana ootan.
On meeldiv näha, kui seda [kirge] on ja ka selle puudumist, ma arvan, on ilmselt näha.
Kuivõrd on valimiskampaania aegsed vastandumised linnades-valdades päriselt olemas ja kuivõrd on see poliitiline teater, mille vaatajad me oleme?
Kindlasti on seda teatrit siin palju. Või siis need vastandumised, paljuski nagu isiklikud asjad, mis ei peaks olema ilmselt niiväga teiste inimeste asi. Nüüd tuleb näide küll riigikogust, aga siinsamas ERR-is ilmus hiljuti riigieelarve arutamisest uudis, mille pealkiri oli umbes selline, et opositsioon kritiseerib riigieelarvet.
Praxise eelmine juhataja, hea kolleeg Tarmo Jüristo postitas selle peale kommentaari: huvitav, pidanuks see välja nägema siis hoopis nii, et peaminister astub kõnepulti ja ütleb, ega see eelarve väga hea tulnud, püüdsime küll, aga ongi raske neid numbreid kokku saada ja eks need prioriteedid on siin segased ja nii edasi, aga opositsioon vastab, et jah, saame aru, meil on endal olnud täpselt needsamad mured, tegelikult olete te täitsa kenasti hakkama saanud. (Naerab)
Kui ma mõtlen omaenda tööelule, siis teatud asjad ongi rasked. Sa ei pea kogu aeg presenteerime ennast kõige võimekamana, kelle variandid on ilmtingimata kõige paremad, vaid võib ka öelda, et me püüdsime teha hästi ja aidake ka teie veel kaasa mõelda, kuidas paremini saab. Väljaspool poliitikat on seda palju rohkem, kui parteide vahel.
Parteisüsteem on paraku selline, et teatud regulaarsusega saabub valimispäev, kus igaüks saab teha ainult ühe valiku, kuid vabakonna puhul mul ei ole vajadust valida, kas annetajana toetan ainult tervise teemaga tegelevat organisatsiooni või loomakaitsjaid, saan oma tähelepanu jagada mitme vahel ja see muudab koostöö vabakonnas ka palju paremaks ja tulemuslikumaks, kui see on erakondade vahel.
Aga see ei tähenda, et erakonnad peaksid olema kogu aeg paratamatult positsioonis, kus oma oponentide sammude peale dramaatiliselt silmi pööritada, õhku ahmida ja öelda, et see on ennekuulmatu, mis toimub. Seda enam, et tavaliselt need asjad ei ole nii väga ennekuulmatud. Ja kui [opositsioonis ja koalitsioonis olijate] rollid vahetuvad, siis lihtsalt vahetub see,… (Hakkab naerma)
… kes teeb ennekuulmatuid asju?
Just.

Mõnel pool tunduvad kohaliku tasandi vastuolud palju suuremad ja isiklikumad, kui Toompeal koalitsiooni ja opositsiooni vastasseis.
Võib küll olla niimoodi. Eks isiklikud meeldimised ja mittemeeldimised on meil elus olemas, osade inimestega klapib koostöö hästi ja teistega vähem. Demokraatias sul ei ole alati nii head võimalused valida, et kellega ma täpselt koos töötan.
Kas teie arvates on õige, kui mõni erakond teatab kusagil linnas või vallas, et kellega nemad pärast valimisi mingil juhul samasse koalitsiooni ei lähe?
See võib valijale olla oluline informatsioon, aga eks me teame ka seda, et selliseid teateid on antud ja siis pärast võetud, küll osatakse ka põhjendada, miks olukord muutus niimoodi.
Aga tegelikult on hea teada kandidaatide plaanide kohta ja see, kellega koos [koalitsioonis] töötatakse, on oluline.
Meil on üle 10 000 kandidaadi, kellest enamik ju valituks ei osutu. Seega, hääletades näiteks oma tubli naabrimehe või tuttava või sugulase poolt, oleks kindlasti mõistlik vaadata, et kellega ta samas [valimis]nimekirjas on ja kui tema valituks ei osutu, siis kes tema nimekirjast tegelikult hakkavad seda mandaati volikogus päriselt teostama. Sellest sõltub, mis toimuma hakkab.
Andke retsept, kuidas eraldada terad populistlikest lubadustest ja suslikud [ehk susserdavad kandidaadid] korralikest poliitikutest?
Tihtipeale ei ole see kõik 100 protsenti must või valge. Teinekord on hea tõstatada arutelu mingi konkreetse lubaduse põhjal, küsida, mida kandidaat sellega täpselt mõtleb, kuidas ta plaanib katteallikaid mingile lubadusele ja ei saa piirduda vaid vastusega, et eelarves on raha küll ja asju saab tehtud. (Turtsatab)
Väga lihtne lubadus: "Tõstame meie linna kooli- ja lasteaiaõpetajate palgad Eesti kõrgeimate sekka, tõstame lapse sünnitoetuse 1200 euroni, kooliteed alustava lapse toetuse 800 euroni ja maksame igale pensionärile kord aastas 500 eurot sünnipäevatoetust." Mida nende lubadustega teha? Uskuda, et kui see kandidaat või erakond pääseb volikogusse ja hakkab linna või valda juhtima, siis see kõik juhtubki?
Põhimõtteliselt on kohalikul omavalitsusel oma eelarve piires võimalik erinevaid toetusi maksta ja tasuks vaadata, mis need eelarve piirid on. Kardan, et need, kes ei ole omavalitsuse tööga kursis, kujutavad oma parimast tahtmisest kantuna ette, mida kõike nad teeksid, kui pääsevad volikogusse, kuid neil ei pruugi olla põhjalikku ettekujutust võimalustest ja piirangutest, mis seal valitsevad.
Niisuguste väga konkreetsete lubaduste asemel, mida valijatel on lihtsam mõista ja mõõta, peaksime tähelepanu pöörama sellele, et kes on need inimesed [valimis]nimekirjades, milline on nende arusaam oma rollist kohalikus omavalitsuses ja kas nad näevad laiemalt lahendusi probleemidele, mida tavaliselt ei lahenda konkreetne rahasumma.
Hea valimistava, millega on ühinenud mitu erakonda, ütleb, et "rahaliselt hinnatava valimislubaduse puhul tuuakse välja nende maksumus ja rahastamisallikas". Kui sageli erakonnad või valimisliidud seda tegelikult teevad?
Ega ei tee. See olekski väga suur töö. Võib-olla me ei peaks nii palju sedasorti lubadustega üldse tegelema, ei peaks kuhjama kokku kõiki lihtsalt häid mõtteid…
Kuidas nii? Vananeva elanikkonnaga Eestis lubada igale pensionärile kord aastas 500 eurot sünnipäevatoetust annab tavalisele pensionärile ühe pensioni juurde. Väga tore lubadus.
Küllap on… Aga toon näite just eakate valdkonnast. Oleme sel suvel omavalitsustes aidanud Praxisega kaasa eakate esinduskogude loomisele kohaliku volikogu juurde. Tulevad aktiivsemad eakad inimesed ja arutavad koos vallavõimu esindajatega, et kuidas nähakse kummaltki poolt probleeme, millega tahetakse koos tegeleda, lahendusi otsida.
Tihti on need probleemid väga konkreetsed – näiteks on kuskil pingid, mis on disainitud, näevad kenad välja, aga sinna istunud haigete puusadega vanainimene ilma abita enam püsti ei saa. Nii võib kergesti juhtuda, kui teostaja, tellija ja kasutaja on erinevad.
Lahendus ei ole ju ainult selles, et kuidas ja kuhu me nüüd uued pingid paneme. See ei ole järgmise nelja aasta põhiküsimus, nagu ei ole ka see, kas sünnipäeval antakse [pensionärile] toetust 500 eurot või mingi muu summa. Olulisem on, et kui tekib järgmine niisugune probleem, kas siis kohalik omavalitsus arutab nendega, keda see päriselt puudutab ja püütakse vastastikust mõistmist saavutada.
Niisugune vastastikune usaldus saab tekkida nii, et meil valijatena on usaldus, et minu kohalik omavalitsus on avatud minu teemadele ja muredele, nende arutamisele ning valla- või linnavõimu poolt on omakorda usaldus, et neil on, kellega tegelikult asju arutada.
Inimesed on järjest paremad koondumisel ja oma hääle kuuldavaks tegemisel, aga võib-olla mitte väga head avaliku sektori protsesside mõistmisel, mida kõik ei peagi ilmtingimata olema. See ongi eelkõige kohaliku eestvedamise küsimus, et kuidas need suhted üles ehitada nii, et meil ei käiks ainult kriiside lahendamine, kui kuskil on kellegi lemmikpuud maha raiutud või kopp kuskil tänava otsas maha lüüakse, et ehitada mingi objekt, vaid et luua just normaalset usaldust.
Ja siin on kohalikul omavalitsusel vaja võtta antropoloogi roll, et liikuda ringi erinevate gruppide seas, mitte ainult oma valimisliidu toetajate seas, kelle puhul võib tunduda, et mul on ju olemas oma pensionäride esindaja, oma ettevõtjate esindaja, oma külaelanik ja kortermaja elanik. See ei anna tavaliselt pädevat informatsiooni, et millised on inimeste ootused, kus nemad käivad, kus nad suhtlevad omavahel.
Andke nüüd nõu neile, kes kurdavad, et kedagi pole valida.
(Mõttepaus) Praegu on hiljaks jäänud soovitus: kui näed, et teised sinu unistusi ellu ei vii, siis on kõige mõistlikum hakata ise selle nimel tegutsema. Nende valimiste kontekstis seda enam ei jõua, aga varsti tulevad järgmised valimised. Ja siis on võimalik võtta aktiivse kodaniku hoiak, et mitte teised ei pea asju tegema, vaid mul endal on roll ja võimalused need asjad ette võtta, teisi kaasa tõmmata ning sel moel viia ellu oma unistusi paremast maailmast.
Kuid keda siis seekord valida? Mul on raske ette kujutada olukorda, et üldse ei ole valikut…
Aga lõppkokkuvõttes, kui keegi on mõelnud läbi ja teinud teadliku valiku, et ta ei soovi valimistel osaleda, siis ka see on demokraatia osa. Me ei pea õpetama teisi inimesi elama, eriti veel Tallinnast raadiomaja kõrgelt korruselt öeldes, et kui palju peaks teil seal Kastres või kusagil mujal kandidaate olema ja kuidas nende vahelt valida.
Inimesed suudavad ikka oma kohalike asjadega tegeleda küll.
Teie ei ole see, kes püstitab loosungi "Kõik valima!"?
Ilmtingimata mitte, sest minu jaoks ei ole valimised eraldiseisev ühiskonnaelus osalemise viis. Kirtsutan tasapisi nina, kui kasutatakse argumenti, et kui sa ei ole valimistel osalenud, siis ei ole sul ka õigus kritiseerida, mis toimub. Muidugi arvan, et valimistel osalemine on väga mõistlik, ise ma seda kindlasti teen ja soovitan ka teistele, aga – kodanikul on õigus kritiseerida alati, maksumaksjana, makstes palka neile, keda me valime.
Kuid ma loodan, et inimesed ikka näevad, et ka valimistel osalemine on jällegi üks neist paljudest võimalustest meie ühiste asjadega tegeleda, targalt ja arukalt.
"Ah, mis see minu hääl ikka loeb," ütlevad inimesed.
Muidugi loeb. Kokkuvõttes loevadki kõikide hääled. Teame ju ka seda, et teinegi kord on olukord piiri peal ja mõnest häälest sõltub, kes täpselt volikogusse pääseb.

President Ilves ütles kunagi, et "on väga lihtne ajada kõik poliitikute süüks, aga tehke ise, tehke teistmoodi". Ometi on sel korral mitmete erakondade valimisnimekirjad lühemad kui nelja aasta eest. Paljud ei taha end poliitikaga siduda?
Võib vabalt nii olla. Aga jällegi, poliitikaga sidumiseks on ka teisi võimalusi ja oma valdkonna või piirkonna huvide eest saab seista aktiivse kodanikuna ilma volikogusse kuulumata ja see on samavõrd vajalik.
Mulle meeldib vabakonnalik "Teeme ära!" hoiak, mille võtmesõna on, et me teeme seda, millesse tõesti usume, katsume teha võimalikult hästi ja oleme avatud kõikidele, et tulge kaasa meiega. Aga kui sa ei taha tulla, siis ei pea, ka see on okei.
See hoiak on elus üldse hea, et tee oma asja võimalikult hästi, ole ise see muutus, mida sa tahaksid ühiskonnas näha, leia endale need parimad võimalused. Kui see on kandideerimine [valimistel], siis väga hea, palju edu.
Arvan, et need 10 000 ja natuke rohkem inimest, kes üle Eesti [kohalikel valimistel kandidaatidena] tegutsevad, ei ole enamuses sugugi suslikud, vaid nad on tublid inimesed, kes on teinud oma väikese, ilusa, armsa teo oma kodukoha heaks sellega, et on valmis astuma teiste ette ja ütlema: ma palun sinu häält või meie nimekiri palub sinu häält, et teatud muutuseid ellu viia või jätkata neid asju, mida me seni oleme teinud.
See on väga sümpaatne, aga ei ole ainus võimalus.
Õiguskantsler Ülle Madise toetas hiljuti, et koolis räägitaks valimistest ausalt, samas vabalt ja lahedalt ning arvas, et koolide ja noortekeskuste roll on mitte kultiveerida üleolevat suhtumist poliitikasse ja poliitikutesse. On see suhtumine teie arvates probleem?
Arvan küll. Tegelikult on suslikute hulk [poliitikute seas] väike, aga nende tegusid kanname edasi ka teistele. See on muidugi teisteski valdkondades iseloomulik, et üks petis või näruselt käituv inimene rikub oma eriala mainet ka paljude kolleegide jaoks, kes ise käituvad igati püüdlikult ja hästi.
Ega raadiokuulajatestki tõuse keegi hommikul mõttega, et kuidas ma täna saaksin võimalikult palju susserdada ja teistele halba teha, tõustakse ikka mõttega, et kuidas enda võimaluste ja oskustega anda oma panus, et see päev kujuneks ilusaks ja paremaks. Sama kehtib ka poliitikute puhul.
See [negatiivne] suhtumine võimendub, kui sa poliitikuna millegipärast arvad, et sinu roll ongi kogu aeg olla kõikides asjades inimene, kes alati teab vastuseid ja kes ei saa vastata valijale: jah, siin me tõesti tegime vigu, siin ma tõesti veel ei tea vastust, aga umbes arvan, kuidas me võiksime selleni jõuda… Selline suhtumine oleks tegelikult palju elutervem ja edasiviivam.
Seega, on mullegi tuttav meelehärm mingite poliitikute tegude peale, aga loeme mõttes kümneni, enne kui oma meelepaha üldistavalt väljendame.
Tegelikult Eesti poliitikud hääldavad väga harva välja vastuse "Ma ei tea.".
Tõsi.
Ometi oleks see väga inimlik, sest tõepoolest, keegi ei tea kõike.
Just. Võib-olla me valijatena oleme omakorda neid [poliitikuid] tahtmatult või teadmatult lükanud sinnapoole, et neil lasub lootus nagu kõikvõimsatel tegijatel, kes peavad kõik meie mured ära lahendama. Eeldamine, et ka teised inimesed on head, tuleb kasuks.
Muide, viimase maailma õnnelikkuse indeksi raporti – see mõõdab tajutud heaolu erinevates riikides – üks olulisemaid järeldusi oli: need ühiskonnad, kus on suurem usaldus inimeste vahel, ka avaliku võimu ja kogukondade vahel, on paremini toime tulnud praeguse kroonviiruse pandeemia kontekstis. Selles on ju tegelikult väga tugev loogika, sest tõepoolest, kui saan uskuda, et inimesed ümberringi on pigem head ja mina olen neile vajalik, siis loomulikult ongi sellises ühiskonnas või kogukonnas parem elada, kui kohas, kus pead kogu aeg olema kahtlustav teiste suhtes, et kas nad tahavad mult midagi ära võtta.
Kui igapäeva mured löövad vahepeal üle pea kokku ja meelehärm kipub muid tundeid matma, on suurepärane võimalus ERR-i Jupiteri portaali kaudu teha lahti "Õnne 13" esimesed osad või mistahes muud dokumentaalid 1990. aastatest, vaadata toonast elu, siis jalutada oma kohalikus omavalitsuses ja mõelda, milline muutus on toimunud paari- või mõnekümne aastaga.
Meie elu on tõesti läinud oluliselt paremaks ja tänu sellele suurenebki [omavaheline] usaldus. See on asi, millega jätkata, et keegi ei tunneks ennast põhjendamatult mahajäetuna, vaid tunneks just nimelt seda, et mina olen teistele vajalik ja teised on mulle vajalikud.
Kui tahame näha, kust me tuleme, siis Jupiteris saab vaadata ka Mati Põldre filmi Antslas kohalikest valimistest 1993.
Vaatasin ja soovitan absoluutselt. (Naeratab) Seal on muidugi kirge valimiste suhtes mõnevõrra rohkem, kui praegu, kus valimised on muutunud meile võib-olla rutiiniks. Selles filmis saab vaadata aga arutelukoosolekuid, kuhu inimesed tulevad kolonnide viisi saali, et kandidaatide käest küsida, kuidas te oma kampaaniat finantseerite ja mis on teie kavatsused linnaelanike kaasamisel… Antsla oli toona linn.
Ühest küljest on seda väga kihvt vaadata. Ja teisest küljest on olnud kihvt neil aegadel elada, aga… (Hääl vajub sosinaks) …ega neid enam tagasi ka ei tahaks.

Toimetaja: Anvar Samost