Mida teeb insener? Kui küsida seda lapselt, siis tõenäoliselt jääks ta vastamisega jänni. Küsimusele vastamise teeb raskeks see, et meid ümbritsevad iga päev uued insenertehnilised lahendused, mis muudavad elu lihtsamaks. See on loomulik osa meie elust ja me ei tunne huvi, kes ja kuidas on need loonud.

Me teame hästi, mida teevad arstid, õpetajad ja juristid, sest puutume igapäevaelus piisavalt tihti nende ametitega kokku, kuid inseneridega me kokku enamasti ei puutu, me vaid näeme ja kasutame nende töö vilju. 

Üks minu esimesi kokkupuuteid insenerivaldkonnaga oli viie-kuueaastasena Stockholmi Tehnikamuuseumis. Kõik see, mida seal kogesin, oli minu jaoks täiesti uus: esmakordselt nägin, kuidas erinevad mehhanismid ja süsteemid päriselt töötavad. Selle külastuse järel tekkis minus huvi ja tahe tehnikamaailmast rohkem teada saada, kuid minu suureks pettumuseks puudus Eestis oma tehnikamuuseum.

Sellest ajast saati on Eestisse ehitatud mitmeid muuseume, kuid endiselt puudub nimetatud tehnikamuuseum. See tähendab, et Eestis üles kasvavatel lastel puudub võimalus kogeda inseneride loomet ja seda, kuidas enamik asjadest meie planeedil töötab.

Kontaktide vähesus inseneeria ja tehnika valdkonnaga tähendab seda, et lastel on raske luua sidet insenerikutsega ega kaalu seda ka karjäärivõimalusena, vaid eelistavad "pehmemaid erialasid".

Hiljuti avaldatud tööjõuvajaduse seire- ja prognoosisüsteemi OSKA uuring "Tulevikuvaade töötleva tööstuse ametialagruppide tööjõu- ja oskuste vajadusele" tõi välja, et viimase viie aasta jooksul (võrreldes 2014/2015 ja 2019/2020 õppeaasta vastuvõttu) on kõrghariduses tehnilistele erialadele sisseastujate arv drastiliselt langenud: tehnikaerialadele 26 protsenti ning tootmise ja tööstuse erialadele lausa 47 protsenti. 

Lisaks uute inseneride nappusele prognoositakse ka suurt rahvastiku vananemist. OSKA uuringu põhjal tõuseb Eestis aastaks 2040 võrreldes 2019. aastaga pensioniealiste inimeste (65-aastased ja vanemad) osatähtsus ühiskonnas 70 000 inimese võrra, samal ajal kui Eesti elanikkond väheneb 28 000 inimese võrra. See tähendab, et lähiaastatel on suur osa hõivatutest tööstussektoris suundumas pensionile ja neile tuleb leida asendus.

Inseneride vähesus tööturul on juba pärssimas Eesti tööstuse arengut ja pidurdamas majanduse edasist kasvu, sest tööstussektor moodustab Eesti sisemajandusest suurima osa (statistikaameti andmetel 2019. aastal 15 protsenti SKT-st). Arengud materjalitehnoloogias, automatiseerimine ja tööstuse tehnoloogiline uuenemine võimaldavad tööstussektoril luua lisandväärtust tootlikkuse kasvatamise ning seniste lahenduste ja toodete arendamise teel.

Eesti tööstust võib pärssida ka rohepööre tänu kitsendavatele direktiividele. Just sellepärast on vaja tööstusesse rohkem keskkonnateadlikke ning arendusmeelseid tööstusinsenere ja tootearendusspetsialiste, et pöörata rohepööre Eesti majanduskasvuks, kaasates uusi tehnoloogiaid. 

Lähituleviku prognoos Eesti tööstussektorile ei ole sugugi hea ja probleemide lahendamine ilma uue põlvkonna inseneride kaasamiseta ei saa olema lihtne. Tehniliste spetsialistide puudujäägi vähendamiseks tuleb süsteemselt tutvustada inseneride loomingut inimeste igapäevaelus ja Eesti ühiskonnas.

Selleks, et inseneeria valdkonnas töötamine pakuks noortele huvi, on vaja arendada loodus- ja reaalainete õppemetoodikat, sidudes seda inseneeria- ja tehnoloogia valdkonnaga. Noored omandavad nende valdkondade teadmisi õppeprotsessi käigus, lahendades erilaadi insenertehnilisi ülesandeid.

Luues uusi võimalusi noortel avastada maailma nende ümber mängulisel teel ning kaasajastades loodus- ja reaalainete õppemetoodikat koolides saame tagada Eesti tööstuse jätkusuutlikkuse ja innustada noori valima elu paremaks loova inseneri elukutse.

Valdemar Verner Okspuu on Eesti Inseneride Liidu projektijuht ja Tallinna Tehnikaülikooli tootearenduse ja tootmistehnika tudeng,