Praeguse tehnoloogia tase teeb päikese- ja tuuleenergia igal pool kalli(ma)ks ning tuumaenergia on juba pikemat aega kohe saabuv tulevik. Vähemalt põlvkonna jagu või rohkemgi tuleb veel leppida fossiilkütuste ja biomassi kasutamisega, mida teevad elektriks soojusmasinad. Seda võiks siis korraldada mõistlikult.

Igasuguse soojusmasinaga elektritootmisel läheb soojuseks vähemalt Carnot tsükliga määratud osa, mis sõltub paisuva meediumi alg- ja lõpptemperatuuridest, TA/TL. Praktiliselt on see vähemalt pool ehk siis saadav elektrienergia peaks olema vähemalt kaks korda kallim kui selle tekitamiseks kasutatud kütuse hind energiaühiku kohta.

Elektri hinda saab hoida madalamana ning selle tarbimist väiksemana, kui õnnestub ära kasutada ka kütuse soojuslik komponent, näiteks hoonete kütmisel. Kasvava elektrivajaduse ja hoonete isolatsiooni parandamisega (mis omakorda on nõudnud palju elektrit) tekib paratamatult suur soojuskomponendi ülejääk. Veelgi enam, vahetult elektri tootmisel tekkiva soojusega kütmise asendamine elektriga töötavate soojuspumpadega suurendab veelgi soojusenergia ülejääki ja elektri kasutamist.

Paremal juhul kütteks, halvemal juhul läheb lihtsalt õhku ning veel halvemal kolmekordistub ruumi konditsioneerimisel praktiliselt kogu informaatika (internet ja arvutitöö) jaoks vajalik elekter, eriti koormavad on siin krüptokaevandamine ja arvutimängud. Poliitkorrektsed ummisakendega uusehitised muutuvad tondilossideks, kui elektrivarustuses tekivad tõrked.

Ülaltoodud lihtsal valemil on ka teine tähendus. Kui viskame puud pliidi alla, tekib põlemisel palju sooja gaasi, mis paisub ka otse pilvedesse selle asemel, et enne liigutada kolbi või pööritada turbiini ning toota elektrit. Elektrile tehakse ahju all aborti, ta jääb sündimata veerand miljonis Eesti talus ja linna(lähi)majakeses.

Üldistatuna on probleemiks elektri ja soojuse tarbimise füüsiline eraldatus, mis Eesti laiuskraadil võiks ja peaks olema palju vahetumas koosluses. See võiks olla rohepöörde lähim poliitiline eesmärk, soojust ei tohiks teha ilma elektrita ja vastupidi, elektrit ilma soojuse ärakasutamiseta.

Paraku on sobivate 5-10 kW koostootmisjaamade tehnoloogia optimeerimine seni jäänud kõigist rahastamistest välja kui mitte piisavalt akadeemiline ega high-tech.

Ometi annaksid uued materjalid siin päris häid võimalusi näiteks Stirlingi või termoakustiliste soojusmasinatena, et küttekoldest võtta välja kasvõi kümme protsenti elektrina. Hajus-elektritootmise võrgustiku paradigma harmoneerub ka igal tasemel turvalisusega.

Koostootmisjaam on tegelikult iga sisepõlemismootoriga auto, liikumisenergia ongi sisuliselt elekter. Sobivaim personaaltranspordi lahendus oleks meile nn kerghübriid, kus rattaid liigutab ainult elektrimootor, mis haarab tagasi ka pidurdusenergia. Akut toidab täisvõimsusel ehk suurima kasuteguriga töötav väike sisepõlemismootor. Aku maht ei pea olema mitte sadu kilomeetreid ega sadu kilogramme, vaid ainult paari kiirenduse jagu.

Sisepõlemise soojuse kasutavad ära salong ja tuuleklaas, seda võib täiendavalt pruukida ka elektrolüüdi kuumutamiseks akude töö ja kestvuse pikendamisel. Nii avaneb võimalus kasutada näiteks palju odavamal ja ohutumal tehnoloogial põhinevaid floor-ioon patareisid. 10 kg aku ja superkondensaatori moodul ning 10 kW vedelkütusemootor oleks täiesti piisav kombinatsioon.

Hakkama saab isegi vähemaga, kui vähendada liikumise frontaalset profiili ning paigutada sõitjad üksteise taha. Liiklusohutuse peaksid tagama transponderid ja radarid, mitte ballastiks olevad ja kütusekulu lisavad passiivelemendid.

Edasine arendus võiks (valikuna) sisaldada ka pedaale sõitjatele. Paarsada inimwatti on juba oluline lisa sellise transpordi energiabilansis, lisaks sõiduki liigutamisele vähendab kondimootor soojustarvet ning muidugi tervishoiuprobleeme. Sõiduki elektri- ja jahutussüsteemi võib klõpsata õhtul eluhoone, hommikul töökoha pistikusse.

Energeetilise jalajälje mõttes on täiselektrilised Teslad ja jaapani sotsiaalautod meile ebasobivamad kui isegi tavalised, 30 protsendilise kasuteguriga diiselautod.

Elektriautode laadimine nõuab kvalitatiivselt täiesti teist elektrivarustuse infrastruktuuri, nende "elekter" on võimsustarviduse tõttu midagi muud kui külmiku või teleka oma. Lisaks veel suurte akude tootmisega seotud ökoloogilised, tehnilised ja geopoliitilised kulud. Sõna otseses mõttes pimedat võsaviha väljendavad robotniidukid, mis elektri abil hävitavad suurtel maa-aladel sellesama elektri sünnitamiseks vajalikku biomassi.

Rohepöörde hakatuseks võiks vältida e-kirjades eelnenud tekstide korduvsaatmist ning värvilisi firmaembleeme ja ohjata internetilehtede digimahtusid.