Sillad, maanteed, väiksemad teed ja tänavad on meie jaoks iseenesestmõistetavad. Nii nagu me ei mõtle igapäevaselt, kuidas vereringe meie organismi elus hoiab, ei mõtle me ka teede võrgustikust kui majanduse vereringest. Tee on tee, kuid iga päev sõltub just teede olukorrast, kas jõuame ohutult koju ja tööle, kas veoautod viivad kauba õigeks ajaks kohale, kas Eesti on riik, kuhu tahetakse tulla ning kas on mugav liikuda ka tõmbekeskustest kaugemale.

Kaasaegne teedeehitus on kombinatsioon kõrgtehnoloogiast, innovatsioonist ja inseneritarkusest, mis nõuab teadmisi füüsikast, keemiast ja kõrgemast matemaatikast. Teedeehitusinseneri ettevalmistusaeg on pea sama pikk kui arstidel, vähemalt seitse aastat õppimist ja praktikat. Personalijuht, jurist või tarkvaraarendaja ei ole võimeline üleöö hakkama teid ja sildu ehitama, roheasfalti tootma ja paigaldama nii, et see ajale vastu peaks või seal ohutult sõita saaks.

Seetõttu on meie praegused ja tulevased teede insenerid kulda väärt ja vajavad hoidmist ning arenguvõimalusi ka siis, kui riigil on keerulised ajad.

Tahan saada inseneriks, mitte suunamudijaks

Gümnasistid on nutikad ja tähelepanelikud ning signaalid, et riik enam valdkonda ei investeeri, mõjutab tugevalt ka noorte erialavalikuid. Statistika räägib enda eest. Kui 2020. aastal avaldas soovi TTÜs taristuinseneri erialal õppida 124 noort, siis sel sügisel oli see arv kolm korda väiksem, kõigest 41 noort.

Järvamaa Kutsehariduskeskuse teedeehitaja erialale laekus 22 avaldust, kuid õppima asus 14 õpilast. Kooli sõnul ei ole nii palju ümbermõtlejaid kunagi varem olnud. Üks põhjus oli meedias leviv info, et sektor on äärmiselt alarahastatud ja läheb suurkoondamiseks.

Ka soolise tasakaaluga ei saa teedeehitus hiilata, naisi on kogu sektoris nii vähe, et neid on võimalik kahe käe sõrmedel üles lugeda ja neid tuntakse eesnimede järgi. Oma kogemuse põhjal võin öelda, et teedeehitus on valdkond, kus naised ja mehed on võrdselt tugevad tegijad.

Suurim roll teedeehituse sektori elushoidmisel on riigil

Taristuehituse ettevõtted teevad suuri pingutusi selleks, et häid inimesi tööga hõivatud hoida, võimaldada neil areneda ja uusi väljakutseid pakkuda. Ent ettevõtete entusiasmist üksi sektori elus hoidmiseks ei piisa, ka riik peab seda väärtustama.

Taristuehituse nähtavam pool on liiklejatele tüütud kiirusepiirangud, üles kaevatud teekate või asfalteerimine. Tegelikult on selle taustal terve keeruline maailm, kus kõik on hoolikalt kalkuleeritud ning midagi juhuslikku ei toimu. Valdkonnas töötavad helged pead, kes soovivad leida uusi lahendusi, tegutseda jätkusuutlikult ja nutikalt. Ruumi uutele helgetele peadele ja värsketele ideedele on samuti palju.

Planeerijatel tuleb kaugemale vaadata tehnoloogiatest ja materjalidest, mida aastakümneid ühtviisi on kasutatud, ning tellida kvaliteeti ja innovatsiooni. Vanade tehnoloogiate asemel tuleb riigil targa tellijana nõuda uusi ja keskkonnasõbralikke lahendusi, ideid alates freesitud asfaldi taaskasutamisest kuni roheasfaldini.

Kui riik on tark ja tellib, siis tuleb sektorisse juurde ka noori lahtise pea ja osavate kätega tegijaid, kelle abil Eesti vereringet käimas hoida, ning nutikaid lahendusi, mida eksportida. Öeldakse ju sageli, et "sillutame teed majanduskasvule". Vereringet on lihtne ühe otsusega sulgeda, kuid raske uuesti avada.