Ma näen ühiskonnas rohelist võidujooksu. Üks mõte ajab kihutades teist taga. Üks artikkel ei jõua veel ilmudagi, kui teist juba trükitakse. Kõigele sellele lisab värvi arvamuste paljusus, mis ulatub helerohelistest unistustest kuni tõsiselt rohelise teaduseni.

Tallinna Tehnikaülikool soovib olla päris rohepöörde juht Eestis. Me soovime, et just siin sünniks uus tõde ja teadmine, kuidas me peaksime elama ja majandama täna, homme, kindlasti aga ülehomme.

See on suur mõttepööre, eriti minu põlvkonna jaoks, kes me kasvasime üles hoopis teiste mõttemallide keskel, nägime edu eelkõige selles, kui suutsime rohkem, tungisime sügavamale ja lendasime kõrgemale.

Rohkema poole püüdmise päevad on nüüd otsa saanud. Tähtis on olla efektiivsem, säästlikum, mõelda hoolega järele ja pidada ka piiri. Paraku on "piiri pidamine" paljude tegutsejate, aga ka suurelt mõtlejate jaoks väga raske.

Rohelisi ideid lausa tulvab, seda ka tehnikaülikoolis. Juba nähakse sissepääsude juures töötamas rohelise jalajälje kalkulaatoreid, mis võiksid vähem tarbivatele tudengitele lisada sedavõrd rohkem ainepunkte.

Pakutakse, et end roheliseks pöörav ülikool peaks põhiliselt töötama kevadel, suvel ja sügisel, kui valgust ja soojust on ilma valgustamata ja kütmatagi, puhkama aga talvel.

Jah, me võime muiata, eks mõnigi soovib neil teemadel ka nalja heita. Nali ongi teretulnud, küll mitte aga üha enam hoogu koguv rohepesu. Tallinna Tehnikaülikoolis – nagu ka teistes ülikoolides – tundub loomulik, et jätkusuutlikkuse, ringmajanduse, roheliste ideede analüüsil lähtume vaid teaduslikust vaatest.

Pole ju mõtet püüda seda, mis on loodusseaduste kohaselt võimatu, pole õige võtta ka südame sügavustest tulnud siiraid soove tegelikkuse pähe. Pole alust rääkida, et me teeme midagi hästi ja õigesti, kui me tegelikult ei tee.

Tallinna Tehnikaülikoolis soovime anda rohelisele mõttele täiendava hoo. 6. septembrist on ametis rohepöörde prorektor Helen Sooväli-Sepping, kelle ülesandeks on näiteks säästva arengu põhimõtete lõimimine õppekavadesse ning ringmajanduse strateegia ja õppekavade arendamine.

Oleme seadnud eesmärgi muuta meie linnak süsinikuneutraalseks aastaks 2035. Teenäitajaks saab pidada äsja valminud liginullenergiahoonet Ehituse Mäemaja, mis toodab kogu katusepinnaga päikeseenergiat ning milles on kasutatud palju puitkonstruktsioone, et vähendada süsinikujalajälge.

Meil on ka sisemisest sunnist lähtuv kohustus osaleda Ida-Virumaa õiglase ülemineku protsessis, asub ju seal meie Virumaa Kolledž. Oleme koostanud visiooni ja konkreetse tegevuskava, et aidata ellu viia Ida-Virumaa arengupööret rohe- ja digikompetentside arendamise abil. Üks sihte on seal regionaalne innovatsioonikeskus koos seda toetava hariduskeskkonnaga, mis annab tuge ettevõtete teadusvõimekuse kasvule.

Erinevaid ideid edasi arendades tuleb aga tõsiselt uurida, järeldada ja otsustada, mida me tahame ja suudame. Mida me kavatseme muuta iseendas, mida meie linnakus, mida terves maailmas.

Aastakümneid oleme ju siin - eriti väiksemates, meist endist olenevates asjades - sisuliselt paigal seisnud, homselt laenu võtnud, sealjuures teadmata, kas kunagi ka tagasi maksta suudame.

Otsustav on järgmiste põlvkondade käitumine, mis märgataval määral sõltub sellest, mida tudengid täna ja homme ülikoolist kaasa saavad. Noortes on tulisust, tahtmist teha teisiti, veidike ka opositsioonilist vaimsust. Sellele on vaja lisada tõsist teadmist, tegelikkuse muutmise võimaluse teaduslikke aluseid.

Me peame ülikoolis kõike seda pakkuma: nii õppekavasid muutes kui ka uusi lisades, samuti omaenda käitumisega eeskuju või vähemalt indu andes.

Kommentaar tugineb Tallinna Tehnikaülikooli 103. sünnipäeva aktusel peetud kõnel.