Pipedrive'i asutaja ehitas üles miljardilise firma, võideldes samal ajal ajukasvajaga
Pipedrive'i asutaja Urmas Purde ehitas üles miljardieurose väärtusega tarkvarafirma, kuid paralleelselt pidas ta võitlust ajukasvajaga, mille tõttu elas üle insuldi, kolm operatsiooni ning pidi korduvalt uuesti rääkima ja kõndima õppima. Nüüd on ta vähist justkui tervenenud, aga
läbib rasket taastusravi Balil.
Tallinna poisi teekond Eesti ettevõtluse eliiti ning ellujäämine haiguse kiuste on imeline. 1975. aastal sündinud Urmas Purde lapsepõlve jääb vanemate lahutus, lünklik haridustee, tänavakambad ja pisivarguste tõttu ka kokkupuuted politseiga. Ta sai verinoorelt isaks ning töötas vaba Eesti algusaastatel kindlustusagendina, kuni 1990. aastate lõpus sattus müügi- ja koolitusärisse, kus tema mentor oli koolitaja Peep Vain.
Kümmekonna aastaga juhendasid nad tervet põlvkonda Eesti müügijuhte, aga ühel hetkel tekkis taipamine, et sellest jääb väheks.
Purde ja Timo Reiniga liitus kolm IT-taustaga noormeest - Martin Tajur, Ragnar Sass ja Martin Henk - ning koos hakkasid nad välja arendama tarkvara müügimeestele, mis hõlbustab üheaegselt suure hulga klientidega suhtlemist. Teenus, mille nimeks sai Pipedrive ja mis tuli Ida-Euroopast, võeti aga karmis korporatiivmaailmas algul vastu leigelt, mistõttu kolis Purde koos perega Californiasse, et jõuda paremini USA investorite vaatevälja.
Tol hetkel teadsid vaid kõige lähemad võitluskaaslased, et arstid on avastanud tema peast kasvaja. Ehkki Purdet kimbutasid aeg-ajalt kuulmis- ja tasakaaluhäired, tundus algul, et kasvaja pole agressiivne ja mees rabas edasi.
"Mulle jäi illusioon, et ma suudan seda kasvajat mõjutada. Ja peaaegu unustasin ta ära vahepeal, kuni siis oligi 2011 vist, kui mul läks tasakaal ära ja siis ütles arst, et kasvaja on hakanud kiiresti kasvama," meenutas Purde.
Mehele tehti esimene ajuoperatsioon Tartu ülikooli kliinikumis, mis andis ainult ajutist leevendust. Järgmine operatsioon toimus neli aastat hiljem USA-s.
Purde valmistas lähemad kolleegid ja perekonna nii moraalselt kui ka juriidiliselt ette halvimaks.
"Ma mäletan küll, haiglasse minekud ja nii-öelda viimased instruktsioonid, ikkagi Urmas läks teatud mõttes valmidusega mitte tagasi tulla, sest need avatud ajuoperatsioonid, mis kestavad kaheksa kuni 12 tundi, pole mingi nali," rääkis Purde sõber Peep Vain.
Purdest sai enda sõnul haiguste hobiuurija. Ta luges hulga meditsiinikirjandust ja katsetas alternatiivravimeetodeid nagu toordieet, hallutsinatsioone põhjustav ayahuasca kuni Ameerika šamaanirituaalideni välja, kuid ta ei seadnud tõenduspõhist meditsiini kunagi kahtluse alla.
Insuldist taastumine
Los Angeleses tehtud teise operatsiooni järel tundus, et kasvaja on lõpuks kontrolli alla saadud ja mees jätkas Pipedrive'i ehitamist, kuni veebruaris 2017 koos vanema pojaga Aasiast turneelt naastes tundis ta lennukis läbi une veidrat valu.
"Ma ärkasin üles selle peale, et kuidagi pea valutas imelikult, ma käisin WC-s, küsisin kaks paratsetamooli ja läksin tagasi oma istmele. Jõudsin pojale veel öelda, et midagi ei klapi ja midagi pole õige, et parem külg lülitub välja ja siis järgmine hetk ma kuulsin, kuidas lennuki kõlaritest kapten otsis arsti. Siis ma sain aru, et asi on tõsine," kirjeldas Purde.
Insuldi saanud hinge vaakuv eestlane toimetati otse Vantaa lennuväljalt algul Helsingi haiglasse ja nädal hiljem Põhja-Eesti regionaalhaigla intensiivraviosakonda.
"Ma ei saanud eriti hästi aru, kes ma olen, kus ma olen, mingil hetkel hakkasin taustal inimkõne eristama. Ja siis ma kuulsin, kuidas kaks õde omavahel rääkisid, et "kui see tüüp nädal aega vastu peab, siis ta jääb elama, aga ma ei usu, et ta jääb"," rääkis Purde. "Siis ma sain vaid mõelda, et ma olen veel elus, ma ei taha sellist infot. Arvan, et mind peeti vähemalt paar nädalat "juurviljaks"," lisas ta.
"Ma sain suhteliselt kiiresti aru, et ta mõistus töötab, mõistus on selge. /.../ Aga väljendada, liigutada praktiliselt ei suuda. /.../ Ja siis suhtlemine käis läbi tähestiku - A4 landscape'is tähed ja mida ta tahab täpselt öelda, siis pliiatsi või väriseva käega püüab seda pagana tähte tabada ja siis hakkame veerima kokku nelja-viietähelist sõna minut või poolteist," kirjeldas Vain.
"Kuskilt tuli väga selge info, et see, kas ma jään elama või ei jää, on ainult mu enda otsus. Ja siis ma otsustasin, et ma loomulikult jään. /.../ See oli elamise hind. Sa pead võitlema, pead hakkama saama," ütles Purde.
"Kui juba oli selge, et asi päris traagiline ei ole, siis ma sosistasin talle kõrva, et "kui sa ära sured, siis ma, kurat, tulen sulle järgi ja löön su maha". Ja siis ta naeratas - huumorimeel on meil sarnane -, siis väike naeratus valgus üle huulte," meenutas Vain.
Insuldist ja kangetest ravimitest unesegane, kõikus Purde nädalaid sisuliselt elu ja surma piiril. Kui vahetu oht möödas, algas pikk ja mõnes mõttes palju kurnavam taastusravi.
"Paranemine ei olnud lineaarne, ei olnud see, et tegi ise otsuse ja iga päevaga läks paremaks. /…/ Kohati tal ikkagi läks hullemaks ja siis jälle paremaks, siis jälle hullemaks ja siis kohati ta võttis seda asja väga proaktiivselt ja väga elutervelt ja kohati väga musti hetki, kus seda oli väga palju välja paista," rääkis vend Andrus Purde.
"Mul oli hetki, kus tõepoolest oleks tahtnud käega lüüa ja kuigi täna on põhjuseid, miks elus olla, päris palju, siis mingil hetkel, kui need põhjused otsa said ja ära kulusid, siis oli küll kõige mustemal hetkel ainult mõte oma lastest, see oli see, mis hoidis elus," rääkis Purde.
Kasvajast prii, kuid täieliku taastumiseni on pikk tee
2018. aastal toimus Los Angeleses kolmas lõikus, mis parima teadmise järgi suutis kasvaja lõplikult eemaldada. Kahe aasta jooksul pole märke retsidiivist ja arstide hinnangul on Purde nüüd terve.
Täieliku taastumiseni on aga veel pikk tee minna, sest liikumine ja eneseväljendus on jätkuvalt raskendatud. Et paranemist kiirendada, kolis mees mullu sügisel troopilisele Bali saarele Indoneesias, soetas välibasseiniga villa ning palkas abilised, kes teda iga päev aitavad.
"Ma olen hästi palju õppinud ette mõtlema. Nii, mu veepudel on seal toas, sel on kork peal, see on olemas. Saad sa panna praegu kardina kinni, sest mul on pärast väiksem šanss seda kardinat tõmmates kuskile kukkuda. Ma olen õppinud rohkem ette mõtlema, mida ma teen ja siis palun abi vastavalt," rääkis ta.
Purde üks näopool ei allu kontrollile ja ainuüksi teleintervjuu "Pealtnägijale" on mehe sõnul tohutu eneseületus.
Võitlus ellujäämise nimel algas 15 aastat tagasi, kümne aasta jooksul elas ta üle kolm operatsiooni ning kulutas väikese varanduse kõikvõimalikele ravidele, aga tulemus võrdub lähedaste sõnul justkui imega.
"Kui sul võetakse mingi hulk võimeid ja suur osa kontrolli ära, siis kuidas selles jääda oma keskmesse, kuidas selles jääda inimlikuks ja rahulikuks ja veel visata nalja, tulla toime? Ma tahaks öelda, et see on erakordselt ehe ja võimas toimetuleku õppevideo mulle olnud," kommenteeris Vain.
"Ma siiamaani ei tea, kust niisugune jõud võtta, et jääd oma keha sisse vangi ja siis sa tuled sealt, võitled iseenda seest välja. /…/ Ma arvan, et see on jonn, et sa ei võta neid kaarte, mis elu sulle kätte mängib. Et ahsoo, mul on nüüd selline seis ja viskad oma kaardid maha, vaid sa ikkagi püüad nagu mingisse muusse kohta välja jõuda, sa ei tea küll kuhu, aga mingisse muusse kohta, mis ette antud on," kirjeldas Andrus Purde.
"Ma olen mõelnud vanaduse peale rohkem nagu naljaga. Kui ma olen rääkinud kellelegi, kui palju aega see taastumine võib võtta aega - aastakümneid -, siis ma olen visanud nalja, et ma kunagi suren ära üllatuse kätte, et pean surema täiesti tervena. /.../ Tavaliselt inimestel umbes 50. eluaastatest edasi hakkab veidi vähem jõudu olema. Kui oled 100 aastat vana, siis on juba vähe jõudu. Mul on vastupidi, mul praegu pärast insulti polnud üldse jõudu, vahetult pärast insulti ma olin nagu purjus 100-aastane, mul polnud jõudu, jutt oli segane ja kõndida ei suutnud. /.../ Tänu sellele, et minuga juhtus see, mis minuga juhtus, on mul iga aasta järjest rohkem jõudu. Mul on vastupidine protsess käivitunud," rääkis Purde.
Kõik juhtunu on seda tähelepanuväärsem, et samal ajal kui firma asutaja õppis uuesti kõndima, rääkima ja isegi sööma, müüsid eestlased mullu sügisel Pipedrive'i enamusosaluse USA investeerimisettevõttele Vista Equity Partners. Ehkki hinda ei avaldatud, sai Pipedrive'ist Eesti viies ükssarvik ehk ettevõtte, mille turuväärtus ületab miljardit dollarit ja ligi poolesajast Pipedrive'i töötajast said hetkega miljonärid, rääkimata Peep Vainust, kelle algul ettevõttesse paigutatud miljon krooni olid tema elu kõige kasumlikum investeering.
Urmas Purde püüab mitte mõelda, miks see kõik temaga juhtus, vaid hoopis, kuidas edasi.
"Kõige suurem unistus on kõndimine. /.../ Ma tahaksin minna oma lastega Antarktika reisile, kui rääkida päris pika vinnaga asjadest. /.../ Õnneks mul on terapeudid, kes on peast natuke hullud. Üks terapeut tahab mind panna tantsima. Teine tahab panna lumelauatama. Ma ütlesin, et mõlemad on väga hullumeelsed mõtted. Aga okei. Üks asi, mida see insuldi tagajärgedega tegelemine on õpetanud, see on õpetanud kannatlikkust, et ükski asi ei tule üleöö," rääkis Purde.
Toimetaja: Merili Nael