Lõppenud kohalikud valimised näitasid ilmekalt, et seal ei konkureeri omavahel ainult erakonnad kui kaubamärgid ja poliitiliste maailmavaadete kandjad, vaid veelgi olulisemaks teguriks osutus parteide organisatoorne võimekus.

Kui sul ei olnud kohapeal välja panna tugevaid nimekirju, milles figureeriksid just selles kogukonnas tuntud kandidaadid, siis võis partei üleriigiline populaarsus olla küll stratosfäärilistes kõrgustes, aga tulemus tuli ikka keskpärane. Ja ka vastupidi: su erakond võis üleriigiliselt olla valimiskünnise lähedal, kuid tänu tugevale parteiorganisatsioonile tegid sa ikka üle ootuste parema tulemuse.

Niisiis, erakonnaorganisatsioonid loevad ja kohalike valimiste kontekstis veel eriti. Viimaste valimiste tulemused on selle suurepärane tõestuseks. Miks tegid muidu arvamusküsitlustes pikka aega langeva toetuskõveraga Keskerakond ja Reformierakond võrdlemisi hea tulemuse ning kaotasid üleriigiliselt vaid kahe-kolme protsendi jagu hääli? Seda tänu sellele, et vanade parteidena on neil üle-Eestiline hästitoimiv erakonnaorganisatsioon.

Miks muidu valimiskünnise juures kõikuv Isamaa sai paljudes kohtades märksa rohkem hääli kui oodati? Taas peitub vastus tugevas parteiorganisatsioonis, millele lisandus ka professionaalne kampaaniavõimekus.

Isegi EKRE ei kasvatanud oma toetust kahekordseks puhtalt tänu Helmete populaarsele firmamärgile, vaid selle kõige taga oli erakonna ränkraske töö, et vana Rahvaliidu organisatsiooni taas toimima saada ning oluliselt laiendada. Kohtades, kus EKRE jäi oma organisatsiooni ülesehitamisega hiljaks, täpsemalt Ida-Virumaal, tulid ka kehvad tulemused.

Uute parteide jaoks on korralik sooritus kohalikel valimistel tähtsaimaks eeltingimuseks, et esineda edaspidi edukalt ka riigikogu valimistel. Eesti senine poliitiline ajalugu tõendab seda väga hästi.

Kas oskate nimetada mõnda erakonda, kes oleks mitmetel kohalikel valimistel järjest põrunud ja jäänud alla viie protsendi valimiskünnise, kuid ometi pikemaks perioodiks riigikokku püsima jäänud?

Mulle ei meenu küll ühtegi. Küll on meil hulga näiteid erakondadest, mis sisenesid edukalt riigikokku, leidsid aga seejärel, et organisatsiooni ülesehitamisega pole tarvis ülemäära jännata; esinesid seejärel kahvatult kohalikel valimistel ja kukkusid järgmises valimistsüklis parlamendist sootuks välja. Rohelised ja Vabaerakond on selle kohta head näited.

Praegu ilmnebki ilmekas kontrast Vabaerakonna ja Eesti 200 vahel. Viimasel on tänu oma organisatsioonilistele pingutustele palju suuremad šansid kujuneda erakonnaks, mis on midagi enamat kui protestipartei üheks valimistsükliks.

Niisiis paistab, et Eesti poliitikas on lausa obligatoorne see, et kui sa soovid saada vanaks ja ennast tõestanud parlamendiparteiks, siis peab sul olema ka arvestatav üle-eestiline organisatsioon. See tõdemus käib risti vastu neile arusaamadele, et liikmeskonnapõhiste massiparteide ajastu on läbi ning eduka partei püsti hoidmiseks piisab vaid umbes paarisajast interneti teel omavahel suhtlevast aktivistist. Paistab, et ei piisa. Vähemalt jätkusuutliku erakonna ehitamiseks.

Eesti päritolu USA poliitikateadlane Margit Tavits on eraldi uurinud erakonnaorganisatsioone uutes postkommunistlikes demokraatiates. Ta tõdeb, et tugev ja paljude liikmetega parteiorganisatsioon lubab erakonna juhtidel paremini tajuda oma potentsiaalsete valijate ootusi.

Miks suudavad näiteks Helmed nii hästi oma baasvalijaid kõnetada? Nimelt on Helmetel, läbi oma organisatsiooni, tekkinud väga hea tunnetus, mida üks tüüpiline EKRE valija mõtleb ning kuulda sooviks.

Teise olulise momendina rõhutab Tavits, et tugev organisatsioon on parteile justkui kindlustuspoliis raskete aegade vastu. Kui erakonna populaarsus satub madalseisu, siis vähemalt oma liikmeid ja nendega seotud suhtevõrgustikke aktiveerides, toob partei valimistel ikka oma hääled ära ning suudab halvad ajad üle elada. Parim näide on siin Isamaa ja sotsiaaldemokraadid: võrdlemisi tugevale organisatsioonilisele alusele toetuv lojaalne püsivalijaskond hoiabki neid püsti.

Kuigi meedia seisukohast on kohalikest valimistest kõneldes palju atraktiivsem keskenduda prominentsetele kandidaatidele ja raporteerida erakondade populaarsusreitingust, siis tegelikult teeb kohalikel valimistel ilma palju maalähedasem faktor: erakondade organisatoorne võimekus ehk suutlikkus tuntud ja respekteeritud kohalikke inimesi oma nimekirjadesse lülitada ja neid kaasates valimiskampaaniat korraldada.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.