Vanasti oli reklaamimaailmas hea tava, et oma kaupa võis kiita, aga konkurenti ei sobinud otse halvustada. Ka nüüd tehakse viimast varjatult või kaude, brände nimetamata ( "tavaline" puhastusvahend versus meie eriline toode). Midagi sellest on eri aegadel kandunud ka poliitreklaami. Näiteks üks presidendikandidaat ei ütle võistleja kohta avalikult "loll", "siga" või "süüdi", see on jäetud vastava leeri suunamudijate ja trollide tööks.

Äsjase valimiskampaania puhul oli positiivne, et mudaga loopimises ei saavutatud uut taset. Nagu vaatlejad märkinud, olid valimised üldse suhteliselt tasased. Osalt oli kindlasti põhjuseks laiem olukord, sh pandeemia. Söandan ka arvata, et ägedad vaidlused eelmisele presidendile hinnangu andmisel olid osa tuult kireinimeste purjedest võtnud.

Muide, mis puutub ekspresidenti, siis tunduvad leeride erimeelsused olevat nii suured ja põhjused sügaval, et mingisugunegi konsensus näib olevat võimatu. Seepärast oleks otstarbekas see teema sulgeda, sest edasine vaidlus üksnes süvendaks lõhet rahva seas. Oodakem, kuni presidentide "valimik" suureneb, las aeg anda arutust.

Muidugi polnud sotside suhtelise põrumise ainus põhjus loosungis. Ent teatud rolli see mängis. Paradoksaalselt on "Teeme ruumi!" iseenesest võib-olla kõige humaansem ja avarapilgulisem seekordsete loosungite seas.

Ilmsesti oli see mõeldud niihästi horisontaal- kui vertikaalteljel, pidi tähistama sallivust teistsuguste inimeste ja mõtteviiside vastu ning väljendama arusaamist põlvkondade järgnevuse loomulikkusest. Aga konkreetsetes oludes omandas see asjaosaliste tahtest sõltumata ühemõtteliselt õõvastava tähenduse: eestlased peavad tegema oma kodumaal ruumi võõrastele sissetungijatele ja lahti ütlema neile omastest väärtusest võõraste väärtuste nimel.

EKRE "Meie armastame Eestit!" pani õhkama – nii iroonilises vastuolus on see leebe tundeavaldus erakonna agressiivse kuvandiga, et meenub George Orwelli armastuse ministeerium. Niisiis on meil nüüd Eesti Armastuse Erakond.

Muide, huvitav on olnud jälgida muutust teiste erakondade valmisolekus koostööks EKRE-ga. "Vuih!" on asendunud leebivusega. Algne punane joon on tasahilju pleekinud roosaks, nii nagu läheb pealinna uute jalgrattateedega, siis aga sulab asfaldiga ühte. Kuigi mõne erakonna tipp-poliitik välistab koostöö siiani, siis tervikuna on kõikide uks irvakil.

Ka järjest rohkem kommentaatoreid näeb EKRE edus teiste parteide tegematajätmisi (millega antakse mõista, et EKRE ajab õiget asja, sest tegemata töö tuleb ju ära teha!) Samuti annavad kommentaatorid mõista, et oma südames on nad seda alati teadnud. See meenutab neid ENSV-aegseid võimutegelasi, kes pärast pihtisid, kuidas nad hingelt on alati olnud rahvuslased ja eesti asja ajanud. Tõepoolest, inimsüdame teed on keerulised.

Ma ei märganud, et keegi oleks Tallinna Isamaa loosungit "Plats puhtaks!" tühistamiskultuuri alla liigitanud, kuigi võinuks. Kahjuks jäi ilmumata plakat, kus Lauri Vahtre luuda liigutab (või olnuks kohasem tolmuimeja või lehepuhur?). Kindral Riho Terrase üks omaloosungeid oli "Ülikoolilinn Tallinn" ja tartlastel "Tartu pealinnaks!". Pikema mäluga inimest võib see loosungipaar muhelema panna. Tallinna nimekirjades olid Isamaal kaks endist kaitseväe juhatajat ja mitu literaati, seega võinuks loosungiks kõlvata ka "Mõõga ja sõna liit luuaga".

Eesti 200 pani mõtlema. Mõned valimistsüklid tagasi oli põhjust (ka minul) pead vangutada, miks jääb valija uskuma iga uue erakonna lubadust, et just nemad teavad lahendusi ja toovad õitsengu?

Praegu peaks pead vangutama tolle vangutaja enda üle: kuidas ta ei taipa, et see pole erand, vaid reegel? Muutus (loe: selle lubadus) on järjest rohkem väärtus omaette. Samuti on väärtus omaette nn proteuslikkus, ebamäärasus, võime võtta mistahes kuju ja rahuldada justkui kõigi nõudmisi ja vastandlikke soove.

Parteidel tundub olevat veider kuvandisarnasus pankadega. Täiesti lahus konkreetsetest üksikasjadest, pelgalt strukturaalsete paralleelidena võtavad mu vaimusilmas paaridesse näiteks kadunud Hoiupank ja Rahvaliit, kunagine lipulaev Swedbank ja Reformierakond, Isamaaliit ja Äripank (TBB), EKRE ja LHV, Eesti 200 ja Luminor jne. Hiilgeaeg, mugav raugus, uued tulijad.

Mu retromeelt puudutab hetkel enim Tartu, kus käivad võimukõnelused reformi, sotside ja isamaalaste vahel. Kas mäletatakse veel, et kunagi kutsuti neid kolme nn valgeteks erakondadeks?

Ninapidi juures olles tekitab mõni valimiste aspekt nõutust. Miks ikkagi peab agressiivselt peale käima, n-ö pähe määrima, kas valijad ise ei tunne huvi ega suuda otsustada? Miks ei võiks ära keelata kõik need telgid ja nännijagamised, pasundamised ja rongkäigud?

Jah, need valimistelgid... See on nagu tasumise tund või karnevaliöö, kus kõik on võrdsed või koguni esimesed saanud viimasteks. Iga mööduja võib tulla ja öelda. "Aga mis te head teinud olete? Mitte midagi! Te olete üks s*tt erakond!" Ja marssida rahulolevalt minema, täis õilist nördimust. Telgiasukas kuulab ära, kõrvad lontis. Poliitika-wannabe jaoks võiks "telkimine" meenutada vene kroonu dedovštšinat, kuid selle vahega, et ka vanad poliitikud teevad selle kaasa. Nemad on muidugi karastunud. Uustulnukal pole aga kerge lubada näiteks vanamemmele, et ta suudab memme maja värava ette vihmadega tekkiva tohutu veelombi oma isamaalise mõtlemisega ära kuivatada.

Kas ei piisaks, kui erakonnad ja liidud tutvustaksid oma programme ja kandidaadid avalikult väitleksid, nii et kõik näeksid, mis inimestega tegu? Paraku see, kes esimesena muust tingeltangelist loobub, hävib järgmisel valimistel kindlasti. Ehk paari-kolme põlvkonna pärast oleks tulemust. Aga siis pole enam meid (mind). Ei ohverda end keegi oma ainsas maises elus. Kui oleks igavene elu, siis küll. Aga igavese elu asemel on igavesed valimised.

Lõpetuseks kordan iseennast. Poliitika maine ühiskonnas ei sõltu eeskätt eredatest tegijatest ega nende soolodest. See ei sõltu ka toitumisahelais olijaist ega neist, kes loodavad poliitika kaudu teha soodsaid "diile".

Poliitika maine avaramas mõttes sõltub eelkõige sellest, mida poliitika kohta arvavad iseseisvad, mõtlemisvõimelised ja kindlustatud inimesed, kes ei looda poliitikast isiklikku kasu saada. Kas nende silmis paigutub poliitika ligilähedaseltki samasse ritta kunsti ja teaduse, meditsiini ja hariduse, rahanduse ja kaubanduse ning teiste aladega, millega väärikal inimesel on sobilik tegeleda, või mitte.

Mihkel Mutt kandideeris Tallinna linnavolikokku Isamaa erakonna nimekirjas.