Kriitikute hinnangul aitavad abiorganisatsioonid Vahemere pagulaskriisile kaasa

Foto: ERR

Migrantide vool Liibüast Vahemeres asuvale Itaalia saarele Lampedusale pole lakanud ning tänavu on merel elu kaotanud üle 1000 inimese, mitteametlikel hinnangutel vähemalt kaks korda rohkem. Ühelt poolt ütlevad abiorganisatsioonid, kes pagulasi kaldale aitavad, et nende eesmärk on elusid päästa, kriitikute sõnul aga kasutavad smugeldajad neid
küüniliselt ära ning olukord läheb ainult hullemaks, edastas "Pealtnägija".

Liibüa ranniku ja Itaaliale kuuluva Lampedusa saare vahelist veeala jälgib regulaarselt kümmekond heategevusorganisatsiooni, nende seas Open Arms ja Humanitarian Pilots Initiative ehk HPI.

Open Armsi asutaja ja juht Oscar Camps on endine vetelpäästja, kes läks 2015. aastal sisuliselt kaks kätt taskus appi Kreekasse, Lesbose saarele, kui Süüria kodusõjast vallandunud rändekriis algas.

"Kui sa näed neid, puudutad neid, siis saad aru, et seal on lapsed, naised, pered, abikaasad. Seal olid lood, tulevik. Kuidas saime lasta neil surra?" selgitas Camps.

Algul tegi Euroopa Liit suuri jõupingutusi ja piirivalveagentuuri Frontex raames käisid Vahemerel abis isegi Eesti politseinikud, kuid uued mured tulid peale, lõunariigid jäid suuresti üksi ja näiteks Itaalia ei käi alates 2018. aasta kevadest hädalisi merelt ise otsimas. Veel enam – vabatahtlike sõnul tehakse neile takistusi. Näiteks arestiti mitme MTÜ käsutuses suuremat laeva väitega, et need pole ohutud. Kaikaid loobiti kodaratesse ka humanitaarlendudele.

"Õnneks tohivad meie kaks lennukit Moonbird ja Seabird lennata. See pole alati nii. Itaalia võimud keelasid nende lennud mitmeks kuuks. Itaalia võimudel oli selleks absurdseid bürokraatlikke põhjuseid. Näiteks et pardal on liiga palju inimesi," selgitas Sea-Watchi pressiesindaja Felix Weiss.

Abiorganisatsioonide sõnul ei soovi riigid aidata ning see neid ei üllata. Itaalia tõrksus on mõneti mõistetav, sest Lampedusa ja Sitsiilia elatuvad paljuski turismist, mis pärast rändekriisi ja pandeemia algust alles tasahilju toibub. Seetõttu veetakse pagulaste paadid silma alt ära spetsiaalsesse prügilasse, kuhu võõrad, eriti kaameraga ei ole oodatud, ning padipõgenikud toimetatakse migrantide keskusesse, kus vastuvõtt pole ajakirjanike suhtes palju soojem.

Pagulaskeskusesse sisse ajakirjanikke samuti ei lubata, aga intervjuuga nõustus inimkaubitsemisvõrgustike uurimisega tegelev prokurör Andrea Bonomo, kelle sõnul kasutavad smugeldajad abiorganisatsioone küüniliselt ära.

"Nende strateegia on kasutada päästjate laevu otsekui autojuhte, kes teekonna lõpetavad. Nad loodavad, et kui paadid ulgumerele jõuavad, siis keegi päästab nad sealt. Ainult üksikud Liibüast teele asunud paadid jõuavad Lampedusale ilma päästelaevade abita," selgitas Bonomo.

Open Armsi direktor Oscar Camps ütleb, et riikide rannavalvetel pole muud valikut, kui vabatahtlikega koostööd teha. "Me sunnime neid täitma rahvusvahelist mereseadust. Seda tuleb teha ja meie nõuame neilt seda. Me ei tea, kas nad teeksid seda, kui meie poleks siin tunnistajad."

Vabatahtlikud tsiteerivad rahvusvahelist mereseadust, mis nõuab hädas olevate aluste päästmist. HPI piloot Olivier Wilmart on endine Boeingu kapten, kes sisustab vabatahtlikuna abistades oma puhkust.

"Alguses huvitusime asja tehnilisest poolest, sest seal on palju hallata. Aga kui näed inimesi, kes on tohutus hädas, tekib lootusetu tunne, isegi kui õnnestub nad sealt ära päästa. Need pildid ei unune," rääkis ta.

Üks asi on olukord põgenike kodumaal, aga ÜRO raporti kohaselt toimuvad Liibüa pagulaskeskustes massilised vägistamised, peksmine, piinamine, isegi tapmised. ÜRO ütleb selgelt, et migrantide Liibüasse tagasisaatmine on ebaseaduslik. Samas andis Itaalia Liibüa rannavalvele 16 laeva ja Frontex korraldab väljaõpet. Juulis fikseeris just põgenikke otsiv humanitaarlend kaadrid, kus Liibüa rannavalve tulistas põgenike suunas vette.

"Liibüa rannavalve, te teete midagi väga ohtlikku. Vaadake, kui lähedal nad on. Issand jumal. Kas nad lasevad neid harpuuniga? Nad peatasidki paadi," kõlab salvestusest.

Inimsmugeldajad korraldavad merel näilisi hädaolukordi, et abilaevu kiiremini juurde meelitada. Näiteks on tulnud abistajatele kutsung, kus väidetakse, et merel olevas paadis vaagub hinge imik. Abilaeva kohale jõudes ootab ees kirjeldatust sootuks erinev pilt: laps on hea tervise juures, lisaks on paadis vähem inimesi kui teatati. Ka väljakutse teinud Mohamed pole ilmselgelt kalur, vaid inimkaubitseja, kes korraldab osana oma teenusest näilisi hädaolukordi.

Meeskond eskordib paadi rannavalvelaeva juurde. Kui nad ongi petmise pärast tigedad, siis välja nad seda ei näita.

"Kui päästelaevu Vahemeres poleks, siis kas sureks rohkem inimesi või kas me peataksime seeläbi inimkaubanduse? Ma ei tea," kommenteeris Bonomo.

"See, et meie siin merel viibime, ei suurenda pagulaste arvu. Põgenejad ei mõtle, kas kusagil suurel Vahemerel ootab mõni humanitaarorganisatsioon," ütles missioonijuht Gerard Canals.

"Mina ei suuda seda kuulata. Euroopa Liit pole leidnud raha ega vahendeid Vahemeres päästeoperatsioonide teostamiseks. Ainult abiorganisatsioonid hoiavad immigrantide uppumise ära. Võimud kasutavad meie takistamiseks võltse põhjendusi. Humanitaarlaevade abil on võimalik rohkem inimesi päästa," rääkis Weiss.

Ametlikel andmetel on tänavu Vahemerel surnud juba üle 1000 paadipõgeniku, vabatahtlike hinnangul kaks-kolm korda rohkem. Open Arms on kuueaastase tegevuse jooksul päästnud 62 000 inimest. Pärast kahte nädalat merel naaseb Astral kodusadamasse varusid täiendama. Selle aja jooksul aidati kuivale maale 398 migranti.

"Miski pole tähtsam inimelude kaitsmisest merel. Rahvusvahelistes vetes inimeste päästmine pole kuritegu. Elu kaitsta pole kuritegu. See on meie kohus," ütles Oscar Camps.

Toimetaja: Merili Nael

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: