Kütuse järsk ja pidev hinnatõus, sõiduautode kerkivad hinnad, komponentide puudus, pikamaa juhtide vananemine ja suurenev palgasurve, Euroopa Liidu rohepoliitika, mille osana võib juhtuda, et ühel hetkel haaratakse ka transpordisektor, sealhulgas lennundus kogu täiega CO2 kvootide arvestusse. Need moodustavad vaid ühe osa põhjustest, millele otsa vaatamine peaks igaühele omajagu murekortse otsmikule juurde tekitama või vähemalt panema mõtlema, milliste valikute ees me seisame.

Nagu paljudele, meeldib mullegi aegajalt unistada. Hyperloop, lendavad autod, AI kooliõpetajate rollis jne jne. Tehnoloogia areneb meie endi silme all enam mitte aastate, vaid kuude ja nädalatega. The future is now, tulevik on kohal. Unistamine on tasuta ja keeruline on jalgu maa küljes hoida, kui sulle kuvatakse videopildis seda, mis veel kõigest paarkümmend aastat tagasi oli võimalik vaid ulmefilmides.

Ja ometi moodustavad paradoksaalselt selle kõige juures kasvõi näiteks elektriautod meie tänavatel ja teedel sõitvatest masinatest jätkuvalt vaid kaduvväikese osa. Kas see tähendab, et oleme liiga suure tüki oma lootusest ja unistustest investeerinud unistustesse?

Arvan siiski, et mitte, aga kui me soovime näha ja tunnetada muutusi, mis ei jää hoomamatu horisondi taha, peame nägema, et vähemalt selles osas, mis meie transpordisektorit ja liikumisvõimalusi puudutab, on korralikule raudteeühendusele kui ennast läbi aja tõestanud kiirele ja jätkusuutlikule liikumisviisile, väga vähe alternatiive.

Mõistan, et ka meid lõunasse jäävate riikidega ühendavasse raudteesse võib praegu mõneti veel kui unistusse suhtuda. Ometi on see tunduvalt realistlikum ja käega katsutavam kui mistahes muu alternatiiv.

Vaidlused selle üle, kus raudtee kulgema peaks ja millisel kiirusel sõitma, on praktiliselt ammuilma läbitud. Ma saan ka aru mõnede inimeste kiusatusest jätkuvalt püüda kokkulepitud kurssi muuta, sest kuidas sa enne püssi nurka viskad, kui rööpaid pole hakatud maha panema.

Rail Baltic valmib hiljemalt 2030. aastaks

Viimaste nädalate valguses peame muidugi tõele näkku vaatama, tuhka pähe raputama ja nentima, et Rail Balticu suurimateks vaenlasteks oleme olnud ise, seades endale tähtaegade osas liiga ambitsioonikaid eesmärke. Need on tuginenud usule, et projektile tööd tegevad ettevõtted suudavad olla neile seatud ülesannete kõrgusel ja püsida algselt lubatud ajagraafikus.

Oleme loodetud ajagraafikust maas. Ja kuigi see on see reaalsus, pole ükski Rail Balticu projekti jaoks töötav inimene jõude istunud. Mitmed ristumised, mille alt hakkab tulevikus uhiuus raudtee kulgema, on juba töös ning reaalset ehitustegevust võib järgneval paaril aastal märgata igaüks. Samuti on juba pikalt töös ja teenindab reisijaid Rail Balticu projekti osana valminud pealinna trammiliin Ülemistele.

Reaalsus on seegi, et Rail Baltic tuleb täpselt sinna, kuhu see on maha märgitud Tallinn-Rapla-Pärnu lõigul. Vaid Pärnust edasi Riia poole kulgeval lõigul on osaliselt veel toimumas trassikoridori alternatiivide kaalumine.

Meil pole ühtegi teist Rail Balticut ja ei hakka ka olema. Täpselt samamoodi ei ole meil piiriülese liikuvuse parandamiseks ühtegi teist alternatiivi. Roheleppe ning ühiselt võetud kliimaeesmärkide valguses ei ole mõeldav lõputu keskkonda saastavate fossiilkütustel töötavate mootorite kasutamine transpordisektoris. Just sellepärast olen jätkuvalt raudteeusku, hoolimata sellest, et Rail Baltic 2026. aastaks ei valmi.

Isegi, kui see valmib sellest mõni aasta hiljem, toob raudtee meie regiooni väga suure muutuse ja kvalitatiivse hüppe transpordisektoris, liikuvuses, turvalisuses ja keskkonnahoius.

See muutus ei põhine ulmefilmides või miljoneid vaatamisi koguvatel YouTube-i klippides nähtul, vaid tehnoloogial, mida tunneme ja teame, mille peale võime kindlad olla isegi meie kliimavöötmes, mis on üks säästlikumaid ja mugavamaid liikumisviise veel järgmised 50, 100 ja enamat aastat. Olgu pealegi, et me aasides nimetame seda 19. sajandi tehnoloogiaks. Ehk väärib meelde tuletamist, et ratas on veelgi vanem ja ometi ei kiirusta me autosid ajaloo prügikasti viskama.

Me peame rääkima rahast

Rail Baltic on meie oludes kahtlemata kallis projekt. Maailmas nimetatakse projekte, mille maksumus ületab miljard dollarit, megaprojektideks. Antud definitsiooni järgi on megaprojekt ka Rail Baltic juba ainuüksi selle Eestisse ehitamise kontekstis, rääkimata siis kogu Baltikumist ja ka Poolast, kus samuti Rail Balticu ehitamine edenemas.

Samal ajal tähendab peaasjalikult Euroopa Liidu vahenditest ehitatav raudtee läbi aegade kõige suuremat investeeringut, mis ühe projekti jaoks Eestisse juba tulnud ja tulemas on. Kogu projekt läheb Eesti territooriumil hinnanguliselt maksma 1,7 miljardit eurot, millest Eesti ise peab leidma 15-20 protsenti.

Sellised investeeringud kasvatavad meie majandust ehk võimaldavad läbi täiendavate maksulaekumiste parandada lõpuks igaühe elukvaliteeti. Otsest kasu saab ka meie ehitussektor ja mida paremini läheb meie ehitussektoril või mistahes teistel meie ettevõtetel, seda paremini läheb ka riigil tervikuna.

Ajalugu on näidanud, et nii mahukad ja keerukad projektid suudavad harva esialgses eelarves püsida ning ka Rail Balticu projekti eeldatav eelarve on alates sellest, kui raudtee ehitamine oli alles ideefaasis, tublisti kasvanud.

Nii pika aja jooksul ellu viidavas projektis liigutakse pidevalt ehituslikult üha täpsemate lahendusteni. Lõpplahenduseni jõutakse kaasates kohalikke omavalitsusi, võttes arvesse keskkonnatingimusi aga samuti kõikvõimalike huvirühmade ja kogukondade arvamusi, keda raudtee ehitamine puudutab.

Neist sõltumatult mängib hindade osas kaasa loomulik inflatsioon, ehitusturu kuumenemine, töökäte puudus ning tarne- ja toormehindade kasv. Need puudutavad mistahes ehituslike ettevõtmiste eelarveid, Rail Baltic ei asu vaakumis, üleüldine hinnatõus mõjutab praktiliselt kõiki projekte.

Praegu oleme Rail Balticu projektiga hoolimata ettetulevatest raskustest siiski piisavalt jõudsalt edasi liikunud ning nagu elu on näidanud, siis suudetakse projekti ellu viivate asutuste, ministeeriumide ja Euroopa Komisjoni koostöös alati lõpuks vajalike lahendusteni jõuda. Kõik mõistavad, et tulevikus meil raudteele alternatiivi ei ole.