Alustagem nullist ehk põhiseadusest: "Eesti riigi eesmärk on tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade". Ning: "Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult". Miks siis praegu tundub, et riik on otsustanud tegutseda vastupidiselt: pürib odava toorme maaks ning jätab unarusse keele, kultuuri ja looduse?

Meil on prioriteetide kriis

Mõtleme rahast. Ma tooksin väikese võrdluse selgitamaks riigi rahalisi prioriteete. Rail Balticu Tallinnast Poola-Leedu piirile kulgeva raudteeühenduse kogumaksumuseks on hinnatud 5,8 miljardit eurot, sealjuures on Euroopa Liit valmis kaasfinantseerima projektikuludest kuni 85 protsenti. Esialgsetel hinnangutel on Eesti osa maksumus 1,35 miljardit eurot, millest Eesti omafinantseering on 229 miljonit eurot. Need summad suurenevad pidevalt.

Otsus ehitada Rail Baltic kõige kallimale uuele trassile tehti riigikogus uisapäisa ja üle jala. Lugege siit, kui kergekäeliselt otsustatakse palju suuremate rahade kasutamist, samal ajal kui finantse vajaksid tähtsamad valdkonnad.

Kõrgharidusest on hinnanguliselt puudu sada miljonit eurot, seega saaksime Rail Balticu ehitamiseks plaanitud raha eest saaksime 2,29 kvaliteetse tasuta kõrghariduse jätkumist. Ehk oleks 229 miljoni eest võimalik saada nii tasuta kõrgharidus kui ka kohaliku raudteevõrgu rekonstrueerimine, mis on riigi tegelik vajadus. Neid summasid võrreldes paistab ilmselgelt, et haritus ei ole praegu Eesti Vabariigis prioriteet, nagu ei ole seda ka regionaalpoliitika ega loodushoid.

Olgu võrdluseks ka meenutatud, et Eesti Vabariigi riigieelarve on 13 miljardit eurot. Kindlasti on meil võimalik sinna tegelikult paigutada ka kõrghariduse iga-aastane toetamine. Selleks on vaja tahet.

Poliitikud jagavad igal aastal katuserahaks kolm miljonit eurot. Kui esimese asjana suunata kõrgharidusse need kolm miljonit, saaks lappida augu, mis praegu haigutab ülikoolide õppejõudude ning üldhariduskoolide õpetajate vahel õppejõudude kahjuks. Jah, just nii praegu on, kooliõpetaja palk on suurem kui õppejõu oma, mis tekitab ülikoolides heade õppejõudude puuduse, kuna õppejõud liiguvad üldhariduskoolidesse õpetajateks.

Väärtused vs killustik

Miks ma mainisin loo alguses killustikku? Sellepärast, et võrdluseks toodud Rail Balticu tegelik eesmärk on tõsta pinnast ühest kohast teise. Raudteeühendus Euroopaga on meil olemas, piisaks mõningasest remondist ja reisirong Berliini poleks midagi keerulist. Elurikkuse hääbumise ja kliimakriisi ajastul peaks hoiduma kõigest, mis allesjäänud loodusmaastikke rikub ning enim süsinikku siduva pinnasega märgalasid lõhub.

Suurprojekt, millel puudub tegelik vajadus ja mõte ning mis on loodusele kahjulik, on kilplastele paslik ettevõtmine, aga mitte Eesti riigile. Niimoodi mõtleval riigil ei ole tulevikku.

Millisel Eestil on tulevik? 

Kuidas me saaksime korraga kaitsta keelt, kultuuri ning loodust? Loomulikult tarka ja teadmuspõhist riiki ning majandust prioritiseerides. Eestlased on ju tegelikult nutikad. Me oleme suutelised mõtlema killustikust kaugemale.

Me saame hakkama ka innovatiivsete, teadust ja leiutamist vajavate majandusharudega, me suudame luua huvitavat ja vaimu arendavat kultuuri. Me suudame luua maailmasse väärtust juurde oma ajudega.

Selleks, et suunduda ajude ragistamisel põhineva majandusega tuleviku-Eestisse, on meil vaja hoida kõigile avatud tasuta kõrgharidust. Igaüks meie seast, kellel on potentsiaali olla tark ja nutikas, peab saama haridusmaastikul rännata nii kõrgele kui võimalik, et tema kutsumus avaneks võimalikult kõrgel tasemel.

Me ei tohi tekitada ühiskonda, kus nutikad jäävad haridusest kõrvale, kuna nende vanematel pole olnud killustikuliigutamise alast andekust, vaid nad on olnud vaesed ülikooliõppejõud või teinud mõnd muud vajalikku, ent mitte eriti kõrgelt tasustatud tööd.

Haridus, teadus ja kultuur ei saa olla vaadeldud majandusharudena, need valdkonnad on midagi, mida me eluks vajame, mis on palju enamat kui teenus. Neist valdkondadest moodustub meie identiteet ja tulevikuvõimalus. Me peame neid hoidma just nagu loodust meie ümber. See on koht, kus riik peab võtma vastutuse ja tagama täie teadlikkusega keele, kultuuri ja looduse säilimise tulevastele põlvedele.

Me tahame ju, et saja aasta pärast saaks uhkelt öelda: "Siin on Eesti, looduskaunis maa, kus elavad targad inimesed", mitte: "Siin on Eesti, kunagi kaevandati siin killustikku ja fosforiiti, nüüd pole siin suurt midagi alles, ja me ei tea neist inimestest ka midagi, mingit kultuuri neil ei paista olevat, elavad vaesuses omaenda poolt rüüstatud maal."

Rektorite nõukogul on nüüd vastutus kõrghariduse lobitöö eest. Nii nagu on ilmnenud, et riik ei kaitse loodust ja looduskaitsjad peavad käima lobitöö korras riigikogujatele meenutamas, et Eesti loodus vajab kaitset ja tulevastele põlvedele säilitamist, peavad ka kõrghariduse kaitsjad käima killustikukaevandajatega võrdse intensiivsusega oma valdkonna rahastamist nõudmas.

Tuleb loota, et eksrektorist president Alar Karis ei lase meie kõrgharidust lõplikult eliitteenusena ära lörtsida.