2004. aastal nägi Kreenholmi oma tekstiilikombinaadile õmblusseadmeid ostma tulnud Tveri ärimees Gagik Spartakovitš Jazõtšjan Narvas Gerassimovi-nimelist kultuuripaleed, mis oli omal ajal Kreenholmi mikrorajooni kultuurielu keskus.

"Mul oli tollal idee osta Kreenholm rootslastelt ära, kuid läbirääkimised ei sujunud ja ma piirdusin Geraskaga, sest Narva meeldis mulle väga," meenutab Narva kultuuripalee omanik Jazõtšjan.

Hoone oli pooleldi lagunenud. Tveri ärimehele tundus, et linnas võiks olla noorte ja täiskasvanute vabaajakeskus, kuid ehitusest ei tulnud midagi välja. Esimestel aastatel jooksid liiva kõik katsed hoonet remontida, sest maja otse tõmbas vandaale ligi. Pärast korduvaid põlenguid naelutati hoone aknad ja uksed kinni. Just sellisena Jazõtšjan Geraskat viimast korda nägigi. 2010. aastate algul keelati ärimehel Eestisse sisenemine.

"Ma ei oska seda kuidagi seletada, sest see oli mullegi arusaamatu. Võiksin teie juurde tulla läbi teiste Euroopa riikide, aga ma olen seaduskuulekas inimene ega taha seadust rikkuda," räägib Jazõtšjan.

Uus nägu

Jazõtšjan hoidis oma paleel silma peal satelliitside vahendusel ning usaldas oma vara Narvas niinimetatud järelevaatajate hoolde, kelle tegevus teda küll alati ei rõõmustanud. Mõni aeg tagasi aga ilmus linna uus inimene, kes hakkas kultuuripalee omaniku huvisid esindama.

"Ta kuulis, et ma olen Narvas, ja ütles, et tal on siin maja. Läksin tema öeldud aadressile ja sain aru, et see pole lihtsalt maja, vaid kultuuripalee," jutustab Jazõtšjani esindaja Anton Belov.

Anton Belov on Tveri ettevõtja äripartner.

Ebaõnnestunud PR kunagise kultuurikolde varemetel

2000-ndate algul püüdis Jazõtšjan rõõmustada linnaelanikke küll diskode, küll moodsa moešõu ja isegi jalgratta-trialiga, kus ekstreemjalgratturid võistlesid otse palee treppidel. Seejärel püüdis ta muuta kultuuripaleed Peterburi mängusõprade kasiinoks, ent seegi idee kukkus läbi. Lõpuks otsustas ärimees hoone kahe miljoni euro eest maha müüa, kuid hoolimata hinna langetamisest ühele miljonile ei olnud hoonel soovijaid. 2019. aastal hakkas varemete vastu huvi tundma linn.

"Sel hetkel pakkus omanik seda 450 000 euroga. Minu arvates oli hind liiga kõrge. Tahtsime hoone ära osta ja jätta sellest järele ainult kultuurimaja sambad, mis oleksid sulandunud renoveeritud parki. Ülejäänu tahtsime lammutada," selgitab Narva endine linnapea Aleksei Jevgrafov.

Tehing jäi ära. See kurvastas kohalikke elanikke, kes olid aastakümneid palunud linnavõimudel maja korda teha, nagu seadus seda nõuab. Paraku pole endiste kultuuripaleede jaoks seadust olemas.

"Kui linn müüb mingit objekti, siis ta kehtestab investeerimisele nõuded. Näiteks peab sellele kohale seitsme aastaga kerkima elamukompleks või tuleb kümne aastaga ellu viia idee, milleks objekt osteti või müüdi. Gerassimovi palee puhul selliseid dokumente ei ole. Miks, seda ärge minu käest küsige," ütleb Jevgrafov.

Ametnikud ei usu juba ammu kultuuripalee taassündi ning on aastakümneid kinnitanud, et maja tuleb lammutada. Nende kabinetiuksele ilmunud mees ei rääkinud aga hoopiski hoone lammutamisest.

"Rääkisime vabaajakeskusest, meelelahutuskeskusest ja kultuurimajast. Arutasime ka võimalust rajada sinna mingi linna objekt, samuti meelelahutuskompleksi loomist," meenutab Narva endine linnapea Jevgrafov.

Ehkki hoone on varemetes, katus puudub ja osa metallkonstruktsioonidest on läinud asjast huvitatud linnakodanike valdusse, on hoone karkass ehk kandvad seinad alles.

"Saime eksperthinnangu, et hoone seisab veel 50 aastat, sest sel on korralik vundament ja hea kuiv kelder," selgitab Anton Belov.

Hullumeelne idee

Pärast pikki arutelusid tekkis esmapilgul hullumeelne idee – luua Narva magalarajooni spaakompleks, niinimetatud paleetermid. Kuid see idee on kõigest esimene samm pikal teel soovitud tulemuse poole.

"See on väga julge otsus, sest riskid on väga suured. Praegu on pandeemia ja inimesed ei käi kuskil, sest kardavad, ehitushinnad seevastu on tõusnud. Need on kaks negatiivset aspekti, mis selliseid projekte mõjutavad," räägib Ida-Viru Ettevõtluskeskuse vanemkonsultant Lauri Jalonen.

Enamik Ida-Virumaa mahajäetud maju kuulub välismaalastele, kes taastavad neid oma raha eest. Jutt on miljonitest eurodest, kuid pangad on laenuandmisega kitsid. Seetõttu tuleb varemeid üha juurde.

"Ida-Virumaal peaaegu puudub projektirahastus kui niisugune. Laenu ei anta isegi siis, kui tasuvustähtaeg ja kõik muu on välja arvutatud," selgitab Anton Belov.

"Pangad on ju eraettevõtted. Nad otsustavad ise, kus ja mida nad rahastavad. Teine asi on see, et nad esitavad väga rangeid nõudeid, et ennetada niinimetatud rahapesu, ega taha seepärast mingeid riske võtta, eriti kui tuleb uus ettevõte ja veel kuskilt välismaalt. Pank ei tea, kes ja mis seal on, ja tal on kergem lihtsalt keelduda," räägib Lauri Jalonen.

Eraettevõtluse kinnimaksmisest maksumaksja rahaga pole huvitatud ka linn ega riik, aga kui projekt hästi linnapilti sulandub, saavad linnavõimud aidata vähemalt bürokraatlike küsimuste lahendamisel.

"Meil on soov raskused ületada ja teha sellest niisugune Tuhkatriinu, kes ei lahku ballilt kõrvitsa sees, vaid tõelises tõllas," võtab Anton Belov jutu kokku.

Suure spaakompleksi rajamise ideest rääkisid ärimehed esmalt "Insightile". Sellest pole veel kuulnud ei ametnikud ega narvalased, kes ei usu enam ammu Tveri ärimeeste muinasjutte. Kuid lootus sureb viimasena. Ehk paistab tunneli lõpus siiski valgus ja kultuuripalee ärkab viimaks oma pikast letargilisest unest.