Arne Hiob: vaktsineerimiseks vajame head sõna, mitte kurja sundi

Ei tasu sugugi kõike uskuda, mis võib paista loogiline või muljekas. Mina olen uskunud arste ega kipu nendest targem olema, kirjutab Arne Hiob.
Aasta alguses ei tulnud mulle ausalt öeldes mõttessegi, et vaktsineerimisele võiks keegi vastu olla. Juba mitu sajandit on tänu vaktsiinidele jagu saadud mitmetest haigustest, mille suhtes ei tohiks olla mingeid kahtlusi ega vastuväiteid.
Praegu aga tundub, et midagi on avalikus suhtlusruumis ikkagi väga valesti. Riik üritab piirangute abil inimesi vaktsineerima sundida. Küsitakse, kui kaugele seaduse järgi tohib minna, sest meil ei ole ju diktatuur, kus ülemused ainult käsutavad ja alluvad üksnes kuuletuvad?
Alates kevadest on ilmnenud, et üsnagi suur osa Eesti elanikkonnast ja teistegi maade inimestest ei soovi lasta ennast koroonaviiruse vastu vaktsineerida. Väidetakse, et vaktsiinid on ohtlikud, sest pole olnud piisavalt aega neid järele proovida. Seepärast lihtsalt ei soovita "eksperimendis" osaleda, liiatigi tuntakse end tervena.
Ühiskondlik lepitus 70 protsendi vaktsineeritute ja 30 protsendi vaktsineerimata inimeste vahel ei ole võimalik sunniõhkkonnas. Sundust ei unustata ja see jääbki mürgitama meie elu, juhul kui ei õpita teineteisega arvestama. Vaktsineerimise küsimus tuleb lahendada arvestusega, et loota on ka tõhusate ravimite tulekut.
Minult küsitakse, kas ma pean õigeks laste vaktsineerimist? Mina usaldan selles küsimuses arste, sest teoloogia-alased teadmised pole ilmselgelt meditsiini ees seisvate probleemide lahendamiseks piisavad.
Ent kuna sundi ei saa pidada õigeks vabas ühiskonnas ning et lapsed põevad arstide sõnul koroonat kergemini, siis tuleks nende vaktsineerimine asetada järjekorras lõpupoole ja tegutseda delikaatselt. Kui vanemad kõhklevad, kas ennastki vaktsineerida lasta, siis veel vähem soovivad nad seda teha oma armsate lastega. Teisalt on vanemaid, kellele laste vaktsineerimine ei ole mingi probleem.
Suurem osa vaktsiinivastastest tajub võimude poolset pealekäimist vastuvõetamatu sunnina. Samuti kasvatavad usaldamatust mitmesugused kiired võimude poolt propageeritavad muutused praeguses maailmas. Väiksem hulk inimesi usub, et vaktsiini propageerimise taga on ravimifirmade kasuahnus, riigijuhtide soov "uut maailmakorda" luua ning Piiblist tuntud Metsalise või Antikristuse soov inimest "mürgi" süstimisega geneetiliselt ümber moondada.
Mina ei oska selliste vandenõuteooriate eeskujul üldse mõeldagi, sest igasuguse kahtluse korral on võimalik luua loogiliselt sidusana näivaid teooriaid kahtlustatava õigustamiseks. Järelduste õigsus sõltub aga eelduste õigsusest: väärad eeldused annavad valed järeldused ka õigena paistva loogika korral.
Nii ei tasu ka sugugi kõike uskuda, mis võib paista loogiline või muljekas. Mina olen uskunud arste ega kipu nendest targem olema, ehkki vahel küll ei viitsi nende tülikaid korraldusi täita. Üldiselt ei ole mul olnud erilist huvi arstiteaduse vastu. Koroonat kartnud ma ei ole, sest kartus ei päästa, vaid ainult normaalsed kaitsevahendid. Seepärast lasksin ennast kaks korda vaktsineerida nendel aegadel, mida teadjamad pakkusid.
Kuid nagu kõigis eluvaldkondades, leidub ka meditsiinis erinevaid vaateid, mida peaks kuulama, sest tõeline teadus on avatud ja oskab täiendusi leida. Mulje, et kedagi sunnitakse vaikima, või oma seisukohtade avaldamise pärast halvustatakse, suurendab usaldamatust ühiskonnas.
Üldiselt, inimesed, kui saate, minge vaktsineerima. Kuid heaga, mitte kurjaga!
Toimetaja: Kaupo Meiel