Räägin kolmest kilomeetrist kirstudest. Räägin sümbolist, mis võiks saata nii mõndagi koroonaga seotud mõtet. Tõdegem: kole viirus on paljud asjad untsu ajanud, selgeist mõtteist hägu teinud. Et sihti hoida, küsin endalt tihti: "Mille nimel täna tegutseme, mis on me toimetamiste peamine mõte?"

Peamine on ikka ja ainult elu. Elu hoidmine, surma vältimine. Kõik muu on selle kõrval tühine. Koroonasurmadel on Eestis mõjus mõõtühik. Kolm kilomeetrit kirste. Just kolm kilomeetrit kirstudega palistatud teed saame siis, kui asetame üksteise kõrvale enam kui 1500 koroonasse surnud inimese kirstud. Üks kirst keskmiselt 2 meetrit, 1500 kirstu on 3000 meetrit, 3 kilomeetrit. See on Tallinnas teekond Vabaduse väljakult Russalka monumendini.

Kolm kilomeetrit isade kirste, emade kirste, õdede ja vendade kirste, sõprade-sugulaste omi. Kõigi nende kirste, kes oleks võinud veel elada. Iga elu on võit ja iga lahkunu on kaotus sellel kolmekilomeetrisel teel. Nii mõtlen. Ja sel morbiidsel, kuid ausal taustal saavad kirstudele mõeldes hoopis selgemaks me viimase aja vaidlused. Eriti need, kus peamine mõte kipub hägustuma.

Võtame või ametnike arusaamatu virina selle pärast, et linnapea Mihhail Kõlvart otsustas kaitsta Tallinna laste ja lapsevanemate elusid nii, et saatis viiruse tõkkeks osa klasse koduõppele. Kindlasti tunneb iga linnapea, aga veel enam iga vallavanem paremini oma koolides toimuvat kui ministeeriumi ametnik või terviseameti töötaja. Koole sulgevad linnapea, vallavanem, koolidirektor Tallinnas, Pärnus, Kadrinas, Narvas, nad ei võitle hariduse vastu, nad võitlevad elu nimel.

Maailma muutmise ajalugu teab, kui oluline on kiire ja julge paukne tegutsemine, mitte lõpmatu kooskõlastamine ametnike armaada arusaamadega. Iga elu on siin võit me kolmekilomeetrisel teel.

Tuttav vallavanem tõdeb murelikult, et meil kaitstakse isikuandmeid enam kui isikute õigust elule. Näiteks ei tohi vallavanem isikuandmete kaitsmise tõttu teada saada, kes on ta vallas veel vaktsineerimata, et nende südametunnistusele koputada, et veenda. Või hoopis selleks, et aidata transpordiga, kui inimene tahab vaktsineerima minna. Või selleks, et lätlaste kombel kultuurirahvas veenmisel appi kutsuda.

Üldised üleskutsed vaktsineerimises enam ei toimi. Aga isiklikke üleskutseid ei saa teha, sest andmete kaitse kaalub üles elude kaitse. Kas mõtlevad andmete kaitsjad sellele, et iga elu on võit ja iga lahkunu on kaotus sel kolmekilomeetrisel teel?

Mõtlen ka asutuse juhile, kes tahaks kaitseväest eeskuju võttes oma firmaski vaktsineerimise kohustuslikuks teha. Ehk vaktsiinivastaseid ka veenda või pisut pitsitada. Paraku on teaduse ja vaktsiinide usaldaja plindris, sest täpseid andmeid oma asutuse vaktsineerimata inimeste kohta ta kätte ei saa. Ainult protsendist pole aga kasu.

Meenutagem sel taustal kevadet ja totrat virinat selle pärast, et üks firma julges süstida vaktsiini noorematele, kui ametnik lubas. Võib kindel olla, et toonane kiire tegutsemine suutis päästa mõnegi hukka mineva doosi. Ja ehk ka nende elu, kes ametniku kiuste oma sutsaka kätte said. Kordan üle: iga elu on võit me teel.

Sel taustal ei jõua ära imestada neid juriste-advokaate, kes võivad lõpmatuseni jahvatada vaktsiiniskeptikute õigustest oma kehale, unustades ära teiste õiguse elule. Lisaks tarkpead, kes arvavad, et koolide koroona tõttu sulgemine takistab õigust haridusele. Unustatakse taas õigus elule.

Ma ei kutsu depressiivsusele oma kolme kilomeetri kirstude jutuga. Lihtsalt palun eneselt veel korra ja korduvalt küsida: mille nimel me tegelikult ikkagi võitleme?

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.